16:10 18. Oktoober 2017
Tallinn+ 9°C
Kuula otse
Blokaadirõngas Leningradi elanikud veevõtukohal Neeva jõel.

Blokaad: tuleb teha kõik, et see ei korduks

© Sputnik / Николай Хандогин
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
Sõja portreed (23)
9510

Eesti Sputnik jätkab eriprojekti „Sõja portreed” raames mälestuste avaldamist inimestest, kes võtsid osa Teisest maailmasõjast või olid selle tunnistajad.

TALLINN, 5. mai — Sputnik. Blokaadi üle elanud imelise inimese Anna Arhipova loo saatis meile Ilona Tsvetkova. Ilona tutvus temaga mõni aasta eest ja oli tema positiivsest ellusuhtumisest liigutatud.

Omal ajal esitas ta suurepäraselt endakirjutatud luuletusi, oli tänulik iga elatud päeva eest ja temast kiirgas tohutult energiat. Ilona mäletab, kuidas seda habrast naist vaadates ei saanud talle kuidagi küllalt! Selle naise sisemine ilu, lahkus, suurempärane huumorimeel ja peen maitse muutsid tema ellusuhtumist!

Öösel lõheneb taevas
koidikuks raugeb ka nälg…
poleks ma uskunud eales
kui siin poleks olnud mu jälg
Juri Voronov

Mälestused on kirjutatud Anna Arhipova nimelt.

Анна Архипова.
© Фото: из личного архива семьи
Anna Arhipova.

Blokaadi tragöödia. Möödunut pole võimalik unustada

On möödunud juba palju aastaid, sõja ja blokaadi üle elanud inimpõlv on vanaks jäänud. Neid ränki aastaid on raske meenutada.

Meie perekond elas Leningradi lähedal Kolpinos, nüüd on see üks linnaosa. Seal asub kuulus Ižora tehas, mille asutas Peeter I 1703. aastal ja seal toodeti laeva jõuseadmeid, tanke, presse, valtsmetalli.

1941. aastal lõpetasin keskkooli ja 16. juunil oli lõpuõhtu. Olime rõõmsad, õnnelikud ja täiskasvanutena mõtlesime tulevasest elust. Kuid juba olid saabunud "saatuslikud neljakümnendad" ja algas sõda. 1941. aasta augusti lõpuks oli rinne jõudnud kolme kilomeetri kaugusele linnast. Mäletan, kuidas 28. augustil läksin tänavale ja minu kõrvale kukkus mürsukild. See oli mu esimene kokkupuude tõelise sõjaga. See kild ei tabanud mind, kuid ma tundsin väga suurt hirmu.

Танки на Дворцовой площади
© Sputnik / Борис Кудояров
Tankid Paleeväljakul.

Leningradi läbi murda sakslastel ei õnnestunud. Ižoralased peatasid kangelaslike jõupingutustega vaenlase ega lasknud teda Leningradi. Tehas jätkas tööd, remonditud tankid läksid rindele.

Minu tulevane abikaasa Rem Blum (tulevane Tartu ülikooli professor, filosoofiadoktor), toona kuueteistaastane Ižora tehase treial kirjutas oma päevikusse: "Sakslane põrutas šrapnelliga. Me jätsime töö seisma, istusime tanki korpuses".

Leningradi tulistati igapäev suurtükkidest ja pommitati lennukitelt, kusagilt kostsid kogu aeg plahvatused. Oli väga hirmus. Kui põlesid Badajevi toiduainete laod, siis levis kõrbenud toiduainete lõhn üle linna. Maha põlenud Badajevi ladude juurest korjasid inimesed suhkrust läbi imbunud mulda, panid seda vette ja jõid.

Suurtükituli ja pommitamine ei lakanud kunagi. Elu muutus päris väljakannatamatuks. Leivanormi vähendati juba viiendat korda, detsembris said teenistujad ja lapsed 125 grammi, kruupide asemel anti 200 grammi kartulijahu kümneks päevaks. Leib sisaldas tselluloosi, puukoore ja nahajäätmete segu. Majad ja ettevõtted mattusid pimedusse. Leningradile langes hirmus, mõrvarlik nälg.

Tuntud poetess Olga Bergholz kirjutas:
"… oh öine sõjataevas
maa jõud, ei murrang ole kaugel
napp normijärgne leivapala
ei kaalugi ta peo peal midagi…

Ema ei jaksanud enam ja ta suri. Jäime õega kahekesi. Mu õde Valja käis mõnikord leiva järel. Tee peal sõi ta osa pajukist ära. Mina jagasin oma osa, 125 grammi pooleks. Siis ütlesin, et hakkame käima kahekesi ja kumbki võtab oma normi välja eraldi. Meil vedas sel hetkel ootamatult: üks sõjaväelane pakkus vahetada viin, mida meile kaartidega anti, leiva vastu. Jäime nõusse. Oli see vast rõõm, hoida käes korraga tervet leivapätsi.

Sõime sellest pisut ja ülejäänu otsustasin ma peita pööningule, kus me elasime. Kui üle tala ronisin, nägin seal äkki umbes poolekilost kuivikutekotti. Hakkasin täiest kõrist karjuma. Õde jooksis kohe kohale ja me puhkesime rõõmust nutma. Kord ärkasin teravast kõhuvalust. See oli organismi protest, mida välja kannatada polnud võimalik. Kevadel avastati mul pleuriit ja mind pandi haiglasse. Kui Leningradi elanikke üle Laadoga evakueerima hakati ja mu õde Valja ära sõitis, pidin ma maha jääma, sest arst ütles: "Aga mis siis saab, kui tee peal hullemaks läheb?"

Tol ajal tabas surm terveid perekondi, mõnikord olid surnukehad suisa tänavatel.

Строительство оборонительных сооруженией
© Sputnik / Давид Трахтенберг
Kaitserajatiste püstitamine.

Töötasin kudujana artelli "Kolpinkoop" trikotaažitsehhis. Kogu meie toodang läks rinde vajadusteks. Tööpäev kestis 12 tundi. Kevadel koristasime pärast tööd tänavaid ja aitasime nõrkevaid inimesi.

1942. aasta talv oli väga külm, tulistamised, pommitamised, lähedaste ja kallite inimeste kaotus, haavad, skorbuut, düstroofia. Kusagil kõmasid kogu aeg plahvatused, taevas punetas kord siin, kord seal.

Табличка на доме блокадного Ленинграда
© Sputnik / Сергей Шиманский
Hoiatussilt blokaadiaegse Leningradi maja seinal.

Jõudsimegi ära oodata. 18. jaanuaril 1943. aastal murti blokaadirõngas läbi. Esimene oluline võit! Veebruaris algas Kolpino rajoonist pealetung. Ma mäletan veel, kuidas öösel tulid väeüksused ja relvastus. 10. veebruaril läks lahti. Peatänavale rivistusid "Katjuušad" ja andsid kogupaugu. Seda on raske kirjeldada. Seda oleks pidanud nägema ja kuulma.

Üle peade lendasid pudelikujulised mürsud. Karjusime heameelest: "Noh, fašistid. Nüüd on teil ots peal!" Ja siis tõusis maapind taeva poole. "Katjuušad" sõitsid kiiresti minema nagu oleksid ära lennanud. See oli salajane relv. Õhtul hakkasid sakslased pommitama ja suurtükkidest tulistama, kuid Ižora pataljon neid kangelaslike jõupingutuste hinnaga linna ei lasknud.

Mürsk tabas mu maja ja see põles maani maha. Head inimesed aitasid ja andsid kõige hädavajalikuma. Elasime varjendis, magasime mantlites. Kõige hinnalisem oli toiduainekaartide kotike, ilma selleta oli võimatu elus püsida.

Обстрел Ленинграда
© Sputnik / Всеволод Тарасевич
Leningradile antav suurtükituli.

Kord sattusin ma langevate pommide alla. Läksin varjule haigla juurde, sest mujale polnud kuhugi minna. Ja oh õudust, minu poole lendas pomm vilinaga u..u..u. Seda langevat pommi ei ole võimalik unustada. Tundsin surmahirmu, sest ta oli päris mu kõrval. Palusin: "Jumal, hoia mind!" Siis peas nagu klõpsatas miski ja ma kaotasin teadvuse. Mind leiti mõni tund hiljem. Selgus, kild oli tabanud meelekohta, kulmuluud. Siiamaani on sellest jäänud must märk. Võis ka nii juhtuda.

Pärast kauaoodatud võitu sõitsid minu juurde Kolpinosse ka mu kaks õde ja vend. Olime jälle koos, leinasime surnud vanemaid. Olime jäänud orbudeks.

Meenutan praegu neid 900 päeva ja lähen sellest meeleheitele. Tuleb teha kõik, et see aeg ei korduks kunagi.

Aga elu kulges omasoodu edasi. Uus põlvkond õppis ja töötas. Olles rasked sõjakannatused üle elanud, astusime enneaegselt täiskasvanuks saanutena ellu. Ma töötasin tol ajal komsomoli rajoonikomitees instruktori, hiljem sekretärina.

Siis kohtasin oma saatust — Rem Blumi, Ižora tehase komsomolikomitee sekretäri asetäitjat. Meil oli hämmastavalt palju ühist: samad väärtushinnangud, vaated ja huvid. Me olime mõttekaaslased.

Tulid uued mured ja eluraskused. Stalinliku poliitika peaeesmärk oli inimest alandada ja ta põhiõigustest ilma jätta. Tol ajal (1949. aastal) võeti mind rajoonikomitee sekretäri ametikohalt maha selle eest, et mu mees oli juut. Pleenumi istung kulges tormiliselt: komnoored protestisid sellise arveteõiendamise eest. Olin sel ajal dekreetpuhkusel. "Arstide kohtuprotsess" sünnitas vihkamist, läbiotsimisi, kohtuasju, arreteerimisi. See oli kohutav aeg.

Pärast Leningradi ülikooli lõpetamist ei võetud mu abikaasat kusagil tööle. Ižora tehasel, kus ta sõja ajal töötas, ei olnud õigust teda treialina tööle võtta, sest tal oli kõrgharidus.

Ootamatult, 1952. aastal tuli pääsemine: kursusekaaslane kutsus ta tööle Tartusse Õpetajate instituuti laborandiks.

Nüüdsest oli kogu meie elu seotud Eestiga. Hiljem läks mu abikaasa tööle Tartu ülikooli, kus ta töötas elu lõpuni. Paljud tudengid mäletavad siiamaani loenguid, mida luges neile professor Rem Blum.

Ma lõpetasin Tartu ülikooli, mind määrati 2. õhtukeskkooli direktoriks ja töötasin sellel ametikohal 25 aastat. Lapsed, tütar ja poeg kasvasid suureks. Koos elatud neljakümne aasta jooksul kogesime teineteist toetades nii elu rõõme kui muresid. Meie perekonnas valitses vabaduse vaim

Lapsed ja lapselapsed on meie armastus, uhkus, mure ja lootus.

Anna Arhipova lahkus meie hulgast 2014. aastal.


 

Teema:
Sõja portreed (23)

Peamised teemad