05:35 05. Aprill 2020
Kuula otse
  • USD1.0785
  • RUB82.8075
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
6311

Jalgratas (ka lihtsalt ratas) on peamiselt kaherattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend, kuid leidub ka ühe-, kolme- või enamarattalisi ning elektriakudega jalgrattaid.

Jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varem loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast. Ka on Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja.

Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta, kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud, kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud.

1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega.

1850. ja 1860. aastatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ning need koosnesid rauast raamist ja puust ratastest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.

Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele 1865. aastal.

Pierre Michaux hakkas koos poeg Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge kinnitatud pedaalidega jalgrattaid.

Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks varasemate vankrirataste asemel võeti kasutusele peenete kodaratega metallrattad. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas aga esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ka järjest ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.

Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai esimese ja tagumise ketiratta suuruse suhet muuta.

Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta täispuhutavate kummidega.

1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi.

 

Peamised teemad