07:57 08. Aprill 2020
Kuula otse
  • USD1.0885
  • RUB82.5675
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
Veerand sajandit ilma NSV Liiduta (21)
14104

Moskvas toimunud augustiputši 25. aastapäeva puhul palus Sputnik politoloog Sergei Mihhejevil hinnata õppetunde 1991. aasta sündmustest, mis viisid selleni, et 290 miljoni NSV Liidu elaniku elu muutus.

TALLINN, 20. august — Sputnik. 19. augustil hakati kõikidel telekanalitel harjumuspäraste teleprogrammide asemel transleerima balletti "Luikede järv", Moskvasse aga sisenesid tankid. Nendest sündmustest on möödunud 25 aastat ja on selgunud, et just neil augustipäevil toimus riigi lõhenemine ning 290 miljoni inimese (just nii suur oli NSV Liidu rahvaarv) elu muutus pöördumatult.

1991. aasta augustisündmuste tagajärgedest ja õppetundidest palus Sputnik rääkida tuntud politoloog Sergei Mihhejevil.

— Sergei Aleksandrovitš, kuidas võiks ühe sõnaga iseloomustada1991. aasta augusti tagajärgi?

— Pettumus. Ja nagu mulle tundub, et üleüldine. Ei pettunud vaid need, kes said nõukogude majanduse tükeldamisest suure tüki isiklikku omandusse. Nõukogude patriootidele olid need sündmused aga täielikuks katastroofiks.

Mulle tundub, et toona, 1991. aastal, ootasid liberaalselt meelestatud inimesed hoopis midagi muud. Suurem osa intelligentsist: nõukogude õpetajad, arstid, insenerid, kes toona toetasid demokraatlikke ümberkorraldusi, sattusid lõhkise küna ette. Mulle tundub, et just nemad kannatasid kõige rohkem. Turud olid hiljem kõikvõimalikest teaduste kandidaatidest, doktoritest ja dotsentidest küllastunud. See tähendab, et ka nemad ei oodanud seda, mis tegelikult välja kukkus.

— Millised olid teie arvates selle augustikuu tagajärjed? Keegi nimetab neid katastroofilisteks, kuid liberaalide leeris on arvamus suisa vastupidine.

— Reaalne ja vaieldamatu tagajärg oli NSV Liidu lagunemine, Venemaa ajalooline kaotus ja vähemalt paarisaja-aastane tagasiminek. See oli majanduslik taandareng poole võrra ja kohati suisa häving. See oli allesjäänud majanduse põhjalik uutmine (perestroika), kusjuures toormest sõltuvuse suunas.

Augustisündmuste tagajärjeks oli ka hulk lokaalseid konflikte, millest mõned ei ole lõppenud tänaseni. Keegi ei ole siiamaani võtnud vaevaks kokku lugeda, kui palju inimesi Nõukogude Liidu lagunemise tõttu hukkus, kui palju inimesi tapeti konfliktides, aeti ära oma senistest elupaikadest, kui paljud said surma "kriminaalses revolutsioonis".

Kõige suurem pettus, nagu mulle tundub, seisnes selles, et putši puhkedes, 19. augustil 1991, ei mõelnud keegi sellele, et see viib tohutu riigi lagunemisele. 99% inimestest, kes Valge maja (tol ajal Vene NFSV Ülemnõukogu hoone Moskvas — toim.) esisele väljakule tulid, polnud mõtteiski, et ees seisab üldine katastroof.

— Milliseid järeldusi peaks tegema nendest sündmustest ja kõigest järgnenust?

— Peamine õppetund tulevikuks — tuleb olla targem. Ei tohi lasta end petta ilusatest muinasjuttudest, ei tohi olla roosade unistuste kütkeis. Tuleb elada reaalsuses ja aru saada, et keegi ei hakka meie huve kaitsma, kui me ise enda eest ei seisa. Seepärast peab olema mõistlik ja mitte tormata esimese üleskutse peale oma riiki kukutama.

Kes on süüdi?

— Kas 1991. aasta sündmusi võib pidada "värviliseks revolutsiooniks"?

— See sõltub maitse-eelistustest. Soovi korral võib seda "värviliseks revolutsiooniks" nimetada küll, sest põhimõtteliselt paljude tunnuste järgi ta sellise määratluse alla tõepoolest mahub. Teisest küljest, rääkides "värvilisest revolutsioonist" kui varem ettevalmistatud aktist, siis selle kohta on tõendeid vähevõitu.

Ma tean, et on olemas ka vandenõuteooria pooldajaid, et Gorbatšov oli LKA (USA luure keskagentuur — CIA — toim.) agent. See tähendab, et kõike seda valmistati justkui ette juba mitu-mitu aastat. Mina arvan, et see on liialdus, kusjuures üsna naiivne. See on katse ennast õigustada ja öelda: "Meil polnud mingeid probleeme, meie ei puutu asjasse. Selle kõik korraldasid LKA agendid."

Olukord oli tegelikult palju keerulisem. Liidus olid reaalsed kriisinähtused, toimus reaalne võimuvõitlus. LKA agendid, kui nad olid (ilmselt siiski olid), läksid närvi, see on selge. Sellepärast, et nad olid selle kallal palju-palju aastaid töötanud. Kuid öelda, et nemad selle olukorra kavandasid ja läbi viisid, ma ei saa.

— Räägime nüüd eliitide osast. Kumb eliit on rohkem süüdi: kas üleliiduline või regionaalsed?

— Minu arvates on nad võrdsel määral vastutavad selle küünilisuse eest, millega nad sellesse olukorda suhtusid. Ühest küljest, üleliiduline eliit, kellel olid kõik vahendid protsessi pidurdamiseks, et see riiki ei kukutaks, et olukorda lahendada ja suunata, lihtsalt loobus riigi juhtimisest. Osalt rumalusest, osalt alatusest, osalt oskamatusest.

Regionaalsed eliidid ei häbenenud minu arvates oma sündsusetut palet varjamast. Niipea, kui olukord võimaldas, viskusid nad millelegi mõtlemata võimuvõitlusesse, mõtlemata, mis saab nende vabariigist homme, mõtlemata, kas need protsessid saavad olema hukatuslikud või mitte. Seepärast on süüdi kõik.

— Valge Maja kaitsmine oli idealism, idealism on aga naiivsuse tagajärg. Miks oli nõukogude rahvas nii naiivne?

— Rahvas kui selline, on üldse naiivne. Ja väga tihti laseb ta endaga manipuleerida, eriti kui selged ajaloolised ja moraalsed orientiirid kaovad ning tähelepanu fokusseerub talle koheselt saabuda lubatud edule.

Need on ikka needsamad loteriid, mingid investeerimispüramiidid. Sellepärast inimesed nende järele haaravadki? Nad ju teavad, et neid petetakse aga ikka lähevad kaasa.

Ma arvan, et naiivsed ei ole mitte ainult nõukogude inimesed. Seepärast peaksid inimesed kahtlemata mõtlema oma peaga ja kaks-kolm sammu ette vaatama, prognoosima, millega see kõik tegelikkuses lõppeda võib. Siin, näete, on pildike, mida mulle näidatakse aga see siin, millega see kõik lõppeda võib.

Kuid eliidid olid antud olukorras kahtlemata rohkem süüdi, kui rahvas.

 

Küsimustele vastaja arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Veerand sajandit ilma NSV Liiduta (21)

Peamised teemad