06:51 30. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1922
  • RUB90.9894
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
112102

9. märtsil 2004 määrati Sergei Lavrov Venemaa välisministriks

TALLINN, 9. märts — Sputnik. Teda austatakse, kardetakse, temast ollakse vaimustuses ja temast räägitakse. Venemaa välisminister Sergei Lavrov, kes armastab viskit ja suitsetab ühe sigareti teise järel, ei jäta kedagi ükskõikseks. Kuigi tema järsk käitumisstiil võib ärritada, ei kahtle keegi tema kompetentsuses ja diplomaatilises andekuses, samuti tema nõrkuses väikeste elurõõmude vastu, teatab portaal Inosmi viitega väljaandele Svenska Dagbladet.

Kui Sergei Lavrov ruumi siseneb, on võimatu teda mitte märgata — pikakasvuline, karismaatiline, pisut liialdatud žestikuleerimisega. Enamasti on tal seljas elegantne ülikond ja siidlips ning tema tähelepanelikud silmad vaatavad terasraamides prilliklaaside tagant. Sageli on tal suunurgas suitsev sigaret.

Sellisena nägime me teda Genfis Süüria keemiarelva, Iraani tuumarelva ja Süüria rahuinitsiatiivi alastel lõpututel kõnelustel. Oma sirgjooneliste väljaütlemistega kaitses ta peaaegu kompromissitult Venemaa seisukohti, mis viis Ameerika võimuesindajad — Hillary Clintoni ja Condoleezza Rice — hüsteeriani. Tihti mittekokkuleppealti inimesena teenis ta ära hellitava hüüdnime "Härra Ei".

Lavrov juubeldas, kui ta koos USA riigisekretär John Kerryga soperdas 2013. aastal Genfis basseini ääres kokku lepingu Süüria keemiarelva hävitamise kohta. Ameerika rünnakud Assadi pihta lõpetati, kuid Venemaa võis Süüria režiimile relvaabi andmist jätkata. Bingo Lavrovile ja Putinile.

Sergei Lavrov oli nii rõõmus, et ostis endale tohutu viskipudeli ja kalli sigari ning istus pärast päikeselisele terrassile, kus teda ümbritsesid vaimustunud kaaskondlased. Selle sümboolse pildi õnnestus SvD-l ka jäädvustada.

Enamasti näeb maailm aga pahurat ja karmi Lavrovi. Kuid selle fassaadi taga on uskumatult seltskondlik, teravmeelne ja andekas diplomaat. Paljud peavad 63-aastast Lavrovi maailma kõige võimekamaks poliitikuks.

Ta tugineb oma pidevalt kasvavale kogemusele. Tema tee, mis algas Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi lõpueksamitega 1972. aastal, viis ta kiiresti Nõukogude diplomaatilisse teenistusse. Tema esimeseks töökohas sai Sri Lanka. Siis aga lendas Lavrov nagu trampliinilt New Yorki ja ÜRO-sse, kus ta töötas Nõukogude ja pärast Venemaa esindajana kokku 15 aastat.

Venemaa saadikuna ÜRO-s tegeles ta muuhulgas Bosnia ja Kosovo sõjaga ja võimaliku massihävitusrelva olemasolu küsimustega Iraagis. Tema tütar Jekaterina jäi New Yorki, lõpetas prestiižika Columbia ülikooli, kuid 2014. aastal pöördus ta tagasi koju.

Lavrovi intuitsioon, mis avaldus juba töötamise ajal ÜRO-s, maailma poliitika teravad küsimused ja tema diplomaatiline talent viisid selleni, et 2004. aastal määras Vladimir Putin ta Venemaa välisministriks. Sellel ametikohal kaitses Lavrov Venemaa huve 13 aastat, mõnikord sellise innuga, et teda nimetati "poliitiliseks buldooseriks". Esmajärjekorras ja suurimal määral lähtutakse arvestatakse alati Venemaa ja Putini huve. Ja vaatamata sellele, et Lavrov räägib vabalt inglise ja prantsuse keelt, nõuab ta alati, et ametlikel kohtumistel räägitaks vene keeles.

Kuid Sergei Lavrov on ka elunautija, kelle suhtumine naistesse balansseerib kusagil seksismi ja härrasmehelikkuse vahepeal. Ta jumaldab oma sigarette ja sigareid — vaatamata suurele huvile aerutamise ja suusatamise vastu. Kui ÜRO peasekretär Kofi Annan kehtestas ÜRO peakorteris suitsetamisekeeelu, sõimas Lavrov teda ja ütles, et "hoone ei kuulu talle", ja jätkas suitsetamist, kui selleks vaid väiksemgi võimalus avanes.

Lavrovile, kes muide mängib kitarri ega pea paljuks viina võtta, meeldib ajakirjanikega nalja visata ja ilustate naistega lobiseda. Ükskord oleks ta minu imeilusat kolleegi Isabeli nähes peaaegu pikali kukkunud ja hüüatas keemiarelva läbirääkimisteks hästi turvatud Genfi Hotel Intercontinentali sisenedes: "Ah kui kaunis naine!"

Teinekord jälle hakkas tal ajakirjanikest, kes olid Süüria läbirääkimiste ajal terve öö ärkvel olid olnud, kahju. Ootamatult andis ta korralduse, et koridori toodaks mitu pudelit vene viina lisaks pizzale, mida Kerry tühja kõhtu kannatavale pressile tellis.

Kuid kuulus Vene diplomaat võib ka vihastada.

Ükskord palus fotograaf Genfi kohtumise ajal teda ja John Kerryt püsti tõusta, et neid koos ÜRO erisaadiku Lakhdar Brahimiga pildistada. "Te ei ole siin selleks, et meile korraldusi jagada, vaid selleks, et hetke tabada," kuulis jahmunud fotograaf Lavrovi lõvimöiret. Selline ta on, Venemaa välispoliitika tsaar, mõnikord meeldivalt sõbralik, mõnikord häbematu. Mitte eriti lihte läbirääkimispartner.

Tagid:
välisminister, ÜRO, Sergei Lavrov, Venemaa

Peamised teemad