13:01 23. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Üks pronkssõduri kaitseks natsionalistide rünnakute eest loodud organisatsiooni Öine vahtkond ( v. k. Ночной дозор) liidritest Dmitri Linter

Linter: "pronksiöö" oli võimude provokatsioon

© Фото: из личного архива Дмитрия Линтера
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
„Pronksiöö“: 10 aastat hiljem (20)
182715

Üks pronkssõduri kaitseks natsionalistide rünnakute eest loodud organisatsiooni "Öine vahtkond" ( v. k. "Ночной дозор") liidritest Dmitri Linter leiab, et 2007. aasta massirahutused provotseerisid Eesti võimud ise

TALLINN, 25. aprill — Sputnik, Svetlana Burtseva. "Isamaaliit" nõudis 2006. aastal Teises maailmasõjas langenutele püstitatud mälestusmärgi äraviimist Tallinna kesklinnast. Aasta jooksul olukord mälestusmärgi ümber pingestus järjest ja 2007. aasta aprillis otsustas valitsus selle kiiresti mujale teisaldada. See tõi kaasa massilised protestid ja korratused pealinnas.

Kuidas te sattusite "Öise vahtkonna" ridadesse ja milles seisnes teie roll monumendi kaitsjana?

Sel ajal tegelesin ma äri ja ühiskondliku tegevusega. 13 aastat kuulusin Eesti vene parteisse ja 16-aastaselt Interliikumisse.

"Öine vahtkond" (vt lisateavet — toim.) loodi 2006. aasta mais ja ühendas mõttekaaslasi, kes ausammast kaitsta tahtsid. Püüdsime maksimaalse avalikustamisega olukorda mõjutada, leida kompromissi, võimalust pronkssõdurit mitte ära viia ja teda vandaalide eest kaitsta. "Öise vahtkonna" liikmed kaitsesid ausammast ööpäevaringselt. Mõnikord ühinesid nendega organisatsiooni "Meie omad" (v.k. — "Наши") liikmed (vt lisateavet — toim.).

Üht "Öise vahtkonna" liidrit, fotograaf Vladimir Studenetskit tundsin juba varem. Maksim Reva võttis alati meie üritustest osa. Dmitri Klenski toetas meie tegevust. Mark Sirõk oli tol ajal alles koolipoiss, tal oli sidemeid "Meie omadega" ja koordineeris pronkssõduri valvet.

Kuni oktoobrini 2006 suhtles meiega ka politsei sideohvitser. Ta osales meie koosolekutel, koordineerisime temaga meie tööd ja üritusi.

Te tegutsesite avalikult ja andsite endast avalikult teada. Kas jõustruktuurid üritasid teile survet avaldada?

Veidi enne "pronksiööd" rääkis minuga üsna karmil toonil politseiprefekt Tarmo Miilits. Vastasin talle tookord, et seaduse järgi ei ole tal õigust mulle ette kirjutada, kellele ma intervjuusid annan ja mida ma Eesti kohta räägin.

Pärast seda vestlust hakati mind ahistama. Minu telefoninumber riputati pornosaitidele ja ma hakkasin ööpäevaringselt iga kahe-kolme minuti tagant saama telefonikõnesid. Kodus olid mul väikesed lapsed: neljakuune rinnalaps, vanem poeg oli alles kuueaastane. Loomulikult ajasid need telefonikõned lapsed üles ja hirmutasid neid. See oli selline psühhoterrori meetod. Teiste meie koordinaatorite telefone töödeldi samuti.

Üheks eesmärgiks oli mitte lasta meil helistada auasammast valvavatele tunnimeestele ega meie operatiivgrupile, mis pidi teisi õigeaegselt informeerima auasamba demonteerimistööde alustamisest. Meie andmetel oli demonteerimine kavandatud 25. aprillile 2007, kuid Boriss Jeltsini surm ja Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese viibimine Moskvas matustel lükkas nende tööde alguse edasi. Täpset aega me ei teadnud.

Kas teil on andmeid, et jõuametkonnad valmistusid võimalikeks rahutusteks?

Nädal enne 2007. aasta aprillisündmusi rääkisid kohalikud teletöötajad, et nad olid ümberkaudsete majade katustel näinud snaipreid. Märkasime ka ise snaipreid Kaarli kiriku kellatornis ja kõrvaloleva viiekorruselise elamu pööningukorrusel. See andis põhjust kahtlustada, et võimud valmistuvad massiprotestideks ja võimalik, et oldi valmis avama snaiprite tuld rahumeelsete protestijate pihta. Ööl vastu 26. aprilli oli auasamba juures valves Larissa Neštšadimova ja veel kaks organisatsiooni liiget.

Meie autot ründas umbes 30 inimest, kes olid spetsiaalses vormiriietuses ja kandsid soomusveste, mille järgi hakati neid hiljem kosmonautideks hüüdma. Nad torkasid oradega läbi auto rehvid ja purustasid aknad. Valvurid tiriti autost välja, Larissal löödi pea lõhki, kahele ülejäänule anti lihtsalt peksa. Larissa lasti lahti, kuid mõlemad poisid viidi Lasmanamäe politseijaoskonda.

Vaatamata politsei sellisele tegevusele, püüdsime me tänavale tulnud inimesi järjekindlalt hoida rahuliku protesti piirides.

Mida enne traagiliste sündmuste algust tegite teie?

Koordineerisin inimeste tegevust. Magasin vaid kaks kuni neli tundi ööpäevas. Kogu aeg saatsid mind pagunites inimesed ja pildistasid mind avalikult. Hiljem nägin neid ülesvõtteid Eesti ajalehtedes ja Eesti televisioonis. Eriteenistused ei saa isiklikku teavet, isegi kui see on saadud kohtu loal, kriminaalmenetluses kasutada ja seepärast saadab KaPo informatsiooni meediaväljaannetele.

Kuidas teid arreteeriti, milles süüdistati ja kuidas te selle aja üle elasite?

Mind peeti kinni 27. aprilli hommikul kodust väljudes. Samal ajal peeti kinni ka Maks Reva ja Mark, kes oli minemas kooli eksamitele. Klenski suhtes algatati kriminaalasi ja see liideti meie omaga alles hiljem. Alguses süüdistati meid valitsuse vastases tegevuses. KaPo inimesed rääkisid minuga ülekuulamisel nii nagu oleks ma FSB (Venemaa julgeolekuteenistus — toim.) ohvitser. Ülekuulamise ajal olin käeraudades.

Minu kambrisse sokutati provokaatorid, kes rääkisid, et minu lood on kehvad, minu vastu on riik ja minuga on nüüd lõpp. Nad pakkusid mulle keelatud telefoni, et ma helistaksin "omadele", ilmselt FSB-st. Mõned kambrikaaslased korraldasid konflikte, kuid kui ma nende provokatsioonidest vedu ei võtnud, kasutasid jõudud.

Maks kaotas peaaegu oma nägemise, ravis pärast tükk aega. Mul tekkisid probleemid vererõhuga. Pärast üht ülekuulamist viidi mind ära kiirabiga. KaPo korraldab selliseid press-hütte (v.k. "пресс-хаты" — tähendab vene vanglažargoonis intensiivset ülekuulamist), et inimese tahet murda.

Millega seletada fakti, et eriteenistused jälgisid iga teie sammu juba nii kaua enne rahutusi?

Arvan, et Eesti eriteenistused olid veendunud, et nad mängivad operatiivmängu Venemaa eriteenistustega. Kui selgus, et me oleme vaid ühiskondlikud aktivistid, varises nende maailmapilt kokku. Jämedalt võttes provotseerisid võimud need korratused ise ja otsustasid kõiges Venemaad süüdistada.

Kui KaPole sai selgeks, et meid tuleb vabastada, ütles Andrus Ansip isiklikult, et me peame kinni minema. Nii meile öeldi. See valitsuse seisukoht mõjutas prokuratuuri otsust. Olime veel mitu kuud vangis, sest valitsusele oli vaja inimesi, kes tema kuritegude eest vastutaksid.

Vene saatkond Eestis asetas Pronkssõduri juurde pärjad.
© Sputnik / Дмитрий Крамар

Hiljem kvalifitseeriti süüdistus ümber massiliste korralduste organiseerimiseks ja poolteise aasta pärast tühistas Riigikohus kõik meie vastu esitatud süüdistused.

Kas "pronksiöö" sündmusi oli võimalik ära hoida?

Nüüd saan ma juba aru, et tol ajal poleks mingite kompromisside saavutamine võimudega võimalik olnud. Mälestusmärgi teisaldamine on kuritegu, mille Eesti riik sooritas oma rahva vastu, sest pronkssõduri mahavõtmise vastu olid mitte ainult venelased, vaid ka paljud eestlased. Pronkssõdur seisis 60 aastat ühe kohapeal ega olnud kellelegi tüliks. Meid lihtsalt lahutati eestlastest.

Ma arvan, nagu paljud teisedki, et monument taheti demonstratiivselt hävitada. Hiljem lõid võimud ühiskondlikku reaktsiooni kartma ja pronkssõdur viidi Tallinna Sõjaväekalmistule.

Lisateave

"Öine vahtkond" — vabatahtlik ühiskondlik organisatsioon, mis loodi eesmärgiga kaitsta Tallinnas asuvat Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärki demonteerimise ja vandalismi eest.

"Öine vahtkond" liikmed peavad organisatsiooni asutamise kuupäevaks 21. maid 2006. Ööl vastu 21. maid valati mälestusmärk üle Eesti lipu värvidega. 21. mai päeval tulid mälestusmärgi säilitamist toetavad inimesed väljakule lillede ja küünaldega.

Uute vandalismiaktide kartuses jäid mõned inimesed ööseks mälestusmärgi juurde valvesse. Nii sai rahvaliikumine nimeks "Öine vahtkond".

"Meie omad" (v.k. "НАШИ") on ülevenemaaline noorte ühiskondlik-poliitiline antifašistlik liikumine.

Mark Sirõk — liikumise "Meie omad" ("Naši") Eesti allüksuse aktivist, "pronksineliku" kohtuprotsessi osaline, kes koordineeris pronkssõduri valvet ajavahemikul 2006. aasta maist kuni 27. aprillini 2007.

Teema:
„Pronksiöö“: 10 aastat hiljem (20)
Tagid:
intervjuu, mälestusmärk, massirahutused, Teine maailmasõda, Pronksiöö, Isamaaliit, Öine vahtkond, Dmitri Linter, Tallinn

Peamised teemad