03:31 01. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1698
  • RUB92.4606
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
Parvlaeva Estonia hukkumine (10)
2705111

Oma mälestusi ööl vastu 28. septembrit 1994. aastal toimunud merekatastroofist jagas portaaliga Sputnik Eesti Galina Sapožnikova – üks neist ajakirjanikest, kes on üritanud tragöödia põhjust leida

Galina Sapožnikova

Sellest, mis Läänemerel juhtus, said kõik teada 28. septembri hommikul. Õhtul oli olnud torm ja tugev tuul, tol konkreetsel hommikul aga säras päike. Miskipärast on niimoodi meelde jäänud: sinine pidupäevataevas kontrastiks Tallinna sadamasse tulnud inimeste meeleheitele ja valule. Kusjuures eestlased ja venelased olid siis ühises mures väga ühtehoidvad. Minul aga jäi parvlaevale ülikooliaegne sõbratar, läti ajakirjanik Inga Helmane, kellega elasime Leningradi ülikooli päevil ühes toas. Nähtavasti sellepärast tungisingi nii sügavuti sellesse loosse, et lootsin Inga üles leida – algul elusana, hiljem surnuna…

Küsitlus

Kas tuleks jätkata parvlaeva Estonia huku põhjuste uurimist?
  • Jah, laevahuku ametlik põhjus ei kannata kriitikat.
    85.2% (208)
  • Ei, ametliku põhjendusega ei lepi vaid vandenõuteoreetikud.
    3.7% (9)
  • Ei, tõde ei avalda meile niikuinii mitte keegi.
    11.1% (27)
Hääleta: 70

Järgmisel päeval, 29. septembril palus lehetoimetus mul lennata Soome, Turusse, kuhu viidi päästetud ja paraku ka hukkunud. Valas vihma ja valitses üleüldine masendus – vahest sellestki, et linna mööda vurasid laibaautod. Ma jõudsin sinna alles õhtuks ja jäin pressikonverentsile hiljaks. Aga mu väljanägemine oli nii õnnetu ja läbivettinud, et kaastundlik turvamees andis mulle mingid paberid päästetute nimedega, mis ajakirjanikele välja jagati. Nende nimede juures, keda oli õnnestunud päästa, seisid tähed OK. Ja vaat esimesel päeval ei teinud absoluutselt mitte miski mind ärevaks – ma lihtsalt rõõmustasin, et vähemalt kedagi õnnestus päästa.

Päästetud pidid ise oma nimed ütlema

Küsimused hakkasid kerkima hiljem. No näiteks – mulle antud paberilehel olid Pärnu kaksikõdede (minuteada töötasid nad tantsijatena) Hannika ja Hannely Veide nimede juures tähed OK. Kusjuures esimese puhul oli kirja pandud kodune nimekuju – Hanka. Hiljem selgus, et see oli eksitus ja tüdrukuid polnud päästetud – nad sattusid nende kaheksa inimese hulka, kes eesotsas endise kapteni Avo Pihtiga, keda esmalt justkui nähti elusana, kuid keda päästetute lõplikus nimekirjas ei olnud.

Mõne nädala pärast õnnestus mul saada telefoniühendus päästeoperatsioonis osalenud Soome kopterilenduritega. Mul oli neile ainult üks küsimus: kas nad võisid teadvuseta inimese veest välja tõmmanult kanda ta nimekirja kellegi teise ütluste põhjal? Et kui keegi meeskonnaliikmetest oleks järsku öelnud: "Oi, ma tunnen teda – see on Vanja Petrov!" Või, näiteks, "Jaan Tamm", kui olla Eesti oludes tõepärasem. "Ei," vastasid päästjad kindlalt. "Meie reeglite kohaselt peab inimene ise oma nime nimetama." Aga kuidas siis ilmus nimekirja ametliku Hannika asemele Hanka?

Kõik ülejäänud lood kadumajäänud inimestest olid samuti üllatavad. Mõistagi võtsin ma arvesse sugulaste hingeseisundit ja püüdsin kainelt hinnata nende jutte sellest, nagu oleks kodudes saanud oma lähedastelt telefonikõnesid, ja nii edasi. Kuid eestlasest kaptenit Erich Moiki*, kes rääkis, et ta nägi saksakeelsetes uudistes täiesti selgesti mähitud kapten Pihti, tekk õlgadel, ei olnud mul põhjust mitte usaldada. Muide, mitte kunagi elus ei ole ühegi maailma riigi politsei mind nii jesuiitlikult ja põhjalikult läbi otsinud kui Rootsi politsei – pärast seda intervjuud, mille mulle andis kaptenikajutis Eric Moik. Mis on iseenesest samuti imelik.

Спасательная операция
© AP Photo / ELSA PYYSALO
Päästeoperatsioon.

Liiga palju kummalisust

Kummalisust oli selles loos üldse palju – alates kadunud "kaheksasest grupist" ja tolliametniku Igor Krištapovitši** mahalaskmisest kuni kolme valitsuse – Eesti, Rootsi ja Soome – kategoorilise keeldumiseni Venemaa abi vastuvõtmisest. 80 meetrit meresügavust, mille põhjas parvlaev Estonia mudasse mattus, ei olnuks Vene laevale Mstislav Keldõš ja süvaveeseadmetele Mir, millega isegi Titanicu juurde on sukeldutud, üldse mingi probleem.

Kõige suuremad kahtlused uurimiskomisjoni ametliku versiooni suhtes tekkisid siis, kui paar aastat pärast õnnetus üritati uppunud parvlaev katta betoonist sarkofaagiga. Diskussioonid selles küsimuses lõppesid tasapisi eimillegagi ja ma ei välista sugugi, et avalikkuse protestidest hoolimata nõnda tehtigi.

Подъём носовой аппарели парома Эстония
© AP Photo / JAAKKO AVIKAINEN
Aparelli tõstmine.

See, mis tundus mõeldamatu

Me olime 1994. aastal liiga naiivsed ja uskusime ülemaailmset õiglust, mistõttu igasuguseid vandenõuversioone avaldades neid tegelikult lõpuni ei usutud. (Et Estonia aparell avati teadlikult selleks, et salajane laadung merre heita ja et kapten Piht oli selle seiga peamiseks tunnistajaks ning seetõttu ta ja kõik, kes juhtumisi temaga samale päästeparvele sattusid, viidi Soome ja Rootsi haiglatest kuhugi salajasse sõjaväebaasi, kust nad püüdsidki lähedastele helistada, lõpuks aga said nad kõik tapetud.)

Toona, üleüldise demokraatia triumfi uskumise aegadel tundus uskumatu isegi see, et filmikaadrid kapten Pihtiga võidi telekroonikast välja lõigata. Rääkimata juba sellest, et Saksamaa asub täitma USA käske ning lausa mitu riiki korraga osalevad sobingus parvlaeva Estonia huku saladuse varjamiseks.

Pärast kõike seda, mis maailmaga, Euroopaga katastroofist möödunud 23 aastaga on toimunud, hakkan ma juba kõike uskuma…

Kuid maailma kaartide praeguse paigutuse juures ei ole mingil uuel uurimisel mõtet. Võib-olla surivoodil keegi neist midagi poetab – keegi neist, kes teab tõde. Carl Bildt*** näiteks. Mart Laarilt**** ju enam ei küsi, olgugi ta elus.

* Erich Moik oli eesti laevakapten. Parvlaeva Estonia hukkumispäeval viibis ta Rostockis, kus võttis vastu parvlaeva Diana 2. Alus siirdus Tallinna–Stockholmi 1994. aasta 11. detsembril nime all Mare Balticum.

** Igor Krištapovitš oli endine Eesti tollitöötaja ja seejärel turvaäris, mis väidetavalt kuulas pealt ja salvestas telefonivestluse salakaubaveost parvlaeval Estonia. Lasti maha Tallinna kesklinnas varsti pärast parvlaeva Estonia hukkumist.

*** Carl Bildt oli tol ajal Rootsi peaminister.

**** Mart Laar oli sel ajal Eesti peaminister.

Teema:
Parvlaeva Estonia hukkumine (10)
Tagid:
praam, Estonia, Balti meri

Peamised teemad