11:13 28. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1832
  • RUB90.5710
Sündmused ja kuupäevad
lühendatud link
1830

Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Maausulised kasutavad sama päeva nimetusena kasupäeva.

TALLINN, 29. september — Sputnik. Katoliku kirikus on 29. septembril kirikupüha, Pühade Peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli Püha. Anglikaani kirikus on sel päeval Püha Miikaeli ja Kõikide Inglite Püha.

Püha Miikaeli kultus sai alguse 4. sajandil idakirikus ning jõudis läänekirikusse 5. sajandiks, mil tema püha hakati tähistama 29. septembril.

Keskajal oli mihklipäev suur usupüha. Paljudes Euroopa maades langes see lõikuse ajale. Tekkisid mihklipäevaga seotud rahvatraditsioonid.

Mihklipäev Eestis

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping — karjane sai kooli minna, teatab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta.

Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).

Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi — siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.

Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.

Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.

Päevale andis ilmet mihklilaat — oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.

Tagid:
Mihklipäev, Eesti

Peamised teemad