23:32 22. September 2018
Kuula otse
  • USD1.1759
  • RUB78.5108
Государственный флаг Эстонии

Eesti Wabariik 100: I osa

© Sputnik / Владимир Федоренко
Sündmused
lühendatud link
100 aastat Eesti Vabariiki (174)
13020

Alates 1963. aastast kirjeldatud sündmustes olen ise olnud osavõtja, varasemad on üles täheldatud sugulaste ja kokku puutunud isikute meenutuste põhjal, täheldab autor

Aleksander Trummel 

Liivimaa kubermang oli pindalalt päris suur territoriaalne üksus, teisalt on aga kogu maailm mõnikord üsna väike. XIX saj. keskpaiku elasid lastena Suure-Jaani kihelkonnas lähestikku minu vanavanaisa ja Eduard Kingissepp — paar aastat tagasi Suure-Jaani surnuaias kõndides leidsin kaks täiesti loetava kirjaga Viktor Kingissepa hauaplaati.

100 aastat Eesti Vabariiki >>

Eduard Kingissepa isa Aadu (kirikuraamatu järgi "Ado") oli kihelkonna kõige jõukam inimene ning kolis sealt sajandi 60.-te algul Saaremaale, kus 1888.a. sündiski pojapoeg Viktor — mees, kelle nime mainimata on võimatu Eesti ajaloost erapooletult rääkida.

Peaminister Jüri Ratas osales täna Peterburi Jaani kirikus Eesti Vabariik 100 sündmuste tähistamisel ning asetas Peterburi metroopeatuse juurde lilled terroriohvrite mälestamiseks
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Olles IV või V klassi õpilane, jäi mulle vanaema toas voodi kohal oleval riiulil lebavaid raamatuid sobrades pihku E. Laamani kirjutatud "Eesti iseseisvuse sünd". Seda lehitsedes ja üle rea lugedes tundsin, et minu käes oli hoopis midagi muud, kui kooliõpikuna kasutusel olnud lugupeetud Hillar Palametsa "Jutustusi kodumaa ajaloost". Teos sundis mind asjade olemuse üle järele mõtlema, mida olen püüdnud jätkata tänase päevani.

Kõige muu juures annab vanaema resoluutse inimesena mõista, et ma raamatut õue ei viiks ega ammugi mitte kooli kaasa ei võtaks. Nüüd seda põhjalikumalt uurides võib väita, et monograafia on tõesti põhjalik, kuid ilmumise aasta (1936) on siiski jätnud oma pitseri — mõningaid tegelasi on kujutatud suurematena, kui nad tegelikult olid, teisi — nagu näiteks Viktor Kingisseppa — mingite veidrikena, kel on sellele vaatamata teatud rahvakihtide hulgas suur menu.

Osad sündmused on pandud imelikku konteksti või vastavalt ajastu nimetusele üldse maha vaikitud. Minu püüe on kirjutada viimastest ja seejuures tasandil, mis ei nõua ühe suguvõsa puhul nii suurt üldistuse taset, kui seda on riigi aetav poliitika.

Meie 17 vanaonu ja —tädi sünniaastad jäävad ajavahemikku 1878-1907, kusjuures isapoolsed sugulased sündisid peale ühe erandi kõik XIX sajandil, ema poolt on aga kõik peale ühe vanaisa ja vanatädi sündinud XX sajandil.

Eesti Wabariik 100: II osa>>

Vanimad oma kõrvaga kuuldud mälestused on pärit vanaisa suust ja puudutavad aastaid 1898 või 1899, kui talust viidi surnuaiale kahe õe-venna väikesed kirstud – "kaela katk" olnud selle epideemia nimi, mis lapsukesed hauda ajas.

XX saj. algusest on aga meeles hoopis rohkem pajatusi. Kõige vanem vanaonu satub 1904. aastal Vene-Jaapani sõtta ning pöördub sealt aasta hiljem elusana tagasi. Tema 8 aastat noorem vend lõpetab 1905.a. kevadel Tallinnas Nikolai Gümnaasiumi (tänase Gustav Adolfi Gümnaasiumi) ja satub sama aasta lõpus revolutsiooniliste sündmuste keerisesse. Asi läheb nii kaugele, et karistussalklased tulevad teda venna tallu taga otsima.

Ta ehitab heinaküüni peidiku ja varjub seal. Sõdurid tulevad ka küüni, torgivad heinakuhja tääkidega, kuid midagi kahtlast ei avasta ja lahkuvad. Tsaari-Venemaal pidi info liikumine ikka väga kehv olema, sest aasta hiljem astub onu juba Moskva Ülikooli õigusteaduskonda ning lõpetab selle viie aasta pärast, olles kogu kihelkonnast esimene inimene, kes saab kõrghariduse väljaspool Liivimaad.

Показ военной техники на площади Вабадузе
© Sputnik / Вадим Анцупов

80 aastat tagasi kadunud raudteelaste mälestustahvel jõudis taas koju >>

Järgmine murranguline aasta on 1914, mil veel enne ilmasõja puhkemist lähevad Peterburgi tööd otsima nii emapoolne vanatädi, isapoolne vanaisa kui tema tulevase naise maatamehest tädipoeg krahv Fersenile kuuluvast Olustvere mõisast.

Vanaisa ei liigu otsejoones Peterburi, vaid töötab pisut aega Jamburgis proviisorina, peab kirjavahetust oma vanima vennaga ning saab teate, et viimane mobiliseeritakse tsaariarmeesse. Sügisel kirjavahetus katkeb, alles mitu aastat hiljem saab teatavaks, et vennas on Tannebergi lahingus sakslaste kätte vangi langenud, sealt Prantsusmaale edasi toimetatud ning naaseb koju alles 1919. a. suvel – rohkem kui pool aasta peale ilmasõja lõppu — tema sõdimised on sellega sõditud.

Tsaariväkke kutsutakse ka 1912. a. Peterburi ülikooli juriidilise teaduskonna lõpetanud Viktor Kingissepp, kes on Kaukaasias sanitaarrongi ülemaks ja tema Moskva ülikooli haridusega vanaonust ametivend.

Viimane on Galiitsia rindel väeüksuse ülemaks, saab 1917. a. algul haavata — onu rääkis, et talle jäi sellest eluks ajaks pähe arm; oleks kuul paar millimeetrit kõrvale kaldunud, polnuks mingit ellujäämise lootust — lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustatakse onu Georgi ristiga, mais 1917 demobiliseeritakse ta kapteni auastmes.

1917. a. sügisel satub ta Rakverre, kus tehakse üleandeks 4. Eesti polgu formeerimine. Nende sündmuste enamlasest osaline Richard Majak kirjutab oma memuaarides. "Aseris ja Kundas, kus olid tehased ja palju töölisi, läks töörahva saadikute nõukogude moodustamine suhteliselt lihtsalt, kuid Rakvere oli ilma tööstuseta väikekodanlik linn ning 4. Eesti polgu meelsusel oli elanike hulgas selline mõju, et linnas ei õnnestunudki 1917-1918 Töörahva võimuorganit kokku saada".

Valitsus: täname Eesti rahvast ning riigi loojaid, taastajaid ja edasiviijaid >>

Lugesin arhiivis vanaonu ülekuulamise protokolle aastast 1941. NKVD uurija jääb oma õigusalastelt teadmistelt ülekuulatavale alla ja kokku kukuvad mitmed süüdistused, nagu paarikümne kommunisti surmamõistmine 1919. aastal, või osavõtt Pätsi "fašistlikust" riigipöördest 1934.

Sisuliselt jääb ainsaks süüdistuseks fakt, et 4. Eesti polk kapituleerus 1918. a. kevadel keiserliku saksa vägedele. Kuidas võtta. Rakverre jõudnuna korjasid sakslased märtsi algul polgult relvad ära, õppusi korraldati relvadeta veel kuni aprilli keskpaigani, mil mehed raha puudusel lihtsalt kodudesse laiali saadeti.

Mind ajendas toimikuid uurima üks aspekt — nimelt kas vanaonu ja Viktor Kingissepp ka kokku puutusid – vastus on ei, vanaonu väitis ülekuulamisel, et kommunistlik maailmavaade on talle vastuvõetamatu, kuid nende hulgas, kes Kingissepa 1922. a. 3. mai õhtul sõjakohtus surma mõistsid, teda ei olnud.

Enne 1917. a. oktoobrisündmusi naaseb Petrogradist veel ka vanaisa, kuid vanatädi ja maatamees jäävad sinna. Vanatädi on hinnatud õmbleja, abiellub veel enne Tartu rahu sõlmimist Petrogradi soomlasega ja kolib Karjala kannase Venemaa poolele jäävasse ossa, kus nad elavad suhteliselt hästi kuni 10 aastat hiljem alanud kollektiviseerimiseni. Maatamees töötab lihttöölisena ühes artellis ning satub sündmuste keerises eestlaste punasesse väeüksusse.

Naistepäevaeelne koolipäev on 1968. a. mõnus talvelõpu aeg, lumekate on veel piisavalt paks ning külmakraade päeval paar-kolm pügalat. Meid, algklasside lapsi, aetakse alevi serval asuvasse metsatukka, kus toimub mälestuskivi avamine 50 aastat tagasi samas paigas keiserliku saksa väejuhatuse poolt üles poodud nelja Töörahva Saadikute nõukogu liikme mälestuseks. Satun seisma lähestikku kahe vanema mehega ja kuulen juhtumisi nende omavahelist vestlust.

Üks ütleb teisele: "Sa olid siis veel liiga noor, ega mäleta, aga selles, et nii läks, on süüdi kirikuõpetaja, kes käis Jõhvis sakslastele meeste peale kaebamas." "Jah," vastab teine, "Aga ka siis aeti kihelkonnakooli õpilased siia, et hirmunult seda tapatööd pealt vaadata, et teistel ei tekiks soovi sakslastele vastu hakata." Alles selle loo kirjutamise eel uurisin kohalikult koduloolaselt, kas jutt ka tõele vastab. Ta ütles, et kirikuõpetaja osa pole päris õige, aga lapsed aeti poomist pealt vaatama küll.

Saja aasta jooksul on Eestis loodud 235 muuseumi >>

Minus tekitas taatide mõttevahetus sellise trotsliku hoiaku, et alates lume sulamisest kuni kooliaasta lõpuni, kui juhtusin üksi koduteel kirikust mööduma, viskasin iga kord kivi kiriku-ukse kohal oleva värvilise aknaklaasi pihta. Kuna kivid olid väikesed, siis klaasi lõhkuda ei õnnestunud, ükskord olin aga koolist tulles pahas tujus ning otsisin akna purustamiseks suurema munaka — läkski korda! Järgmisel päeval oli klaas juba asendatud.

Napilt neli kuud enne enamlaste poomist juhtus maakonna teises otsas midagi analoogilist. Tallinnast saadeti neli punakaartlast eesotsas Mihkel Aitsamiga Püssi mõisa üle võtma. Leian arhiivist unustamatu Valdo Pandi usutluse aastast 1957, mil punakaarlaste tapmisest oli möödunud täpselt 40 aastat.

Tema sõnul oli mõisnik revolutsionääride tulekust kuulda saades leppinud rühma Kaitseliitlastega kokku, et ülevõtmiskatsel punased tapetakse. Üks meestest aga pääses ning nädala jagu hiljem saabus pealinnast juba suurem rühm madruseid ning korraldas revolutsioonilise tribunali, kus siiski kedagi surma ei mõistetud.

Sukeldujad viisid Eesti lipu 100 meetri sügavuse, illustreeriv foto
Пресс-служба ГУ МЧС России по Хабаровскому краю

Tähelepanuväärne on nimetatud sündmus selle poolest, et peale 1906. a. algust, kui karistussalklased viimased mõisate põletajad maha lasid, olid Mihkel Aitsam ja kaks noort eesti punakaartlast relvitu ühiskonnakihtide vahelise ideoloogilise võitluse perioodi esimesed poliitilised ohvrid. Lisaks oli just see tapmine üheks ajendiks, miks Kingissepp umbes kuu aja pärast kõik mandri eesti parunid vangistab ning nad tapiga teisele poole Peipsi järve saadab.

Jamburgist asub 27. novembril 1918 Narva suunas teele pisut alla poole Viljandi kütipolgu koosseisust. Kuna nad ei saa varustusabile loota, siis võetakse kaasa vaid ühe päeva toidumoon, eesmärgiga läbi soo ja üle Narva jõe rohkem laskemoona vedada. Ööpimeduses ületatakse jõgi ja varahommikuks jõutakse keiserliku Saksa väekoondise selja taha Joala väljale. Kuid vaenlast üllatada ei suudeta.

Sakslaste ja sajakonna Narva kaitseliitlase turmtulest jääb 400 kütist lahinguväljale ca 80. Haavatutele sakslased armu ei anna, kuna neid kirjus riietuses relvastatud mehi ei peeta sõduriteks, vaid isehakanud relvastatud röövsalgaks. Haavatud torgatakse tääkidega surnuks ja osadel lömastatakse püssipäradega pead. Lahingus langeb ka alanud sõja kõrgeima staatusega punapealik, Mõisaküla koolmeistrist kütipolgu komissar Jaan Sihver.

Ratas: Georg Otsa 100. sünniaastapäev on sümboolse tähendusega >>

Kuuekümnendate aastate teisel poolel on vanaisa jälle meil külas ning sõidame koos isa, ema ja õega Leningradi. Teel tehakse peatus Narva Raekoja ees ning minnakse Pimeaeda. Seal ütlebki vanaisa: "Siin puhkab ka üks meie sugulane, esimene XX saj sõdade ohver meie suguvõsast, maatamees Olustverest, kes läks samuti Venemaale paremat elu otsima, sattus Viljandi Kütipolgu ridadesse ja ei tea miks, aga tõenäoliselt krahvist mõisniku Nikolai von Ferseni vastu kogunenud viha sunnil tahtis ta tulla tagasi, kodule lähemale.

Palju aastaid hiljem saan teada, et lahingule järgnenud päeval, mil kuulutatakse välja Narva Töörahva Kommuun, maetakse 29. novembril langenud kütid Narvas Pimeaeda. Kui "Pohjan Pojat" koos Eesti vägedega 1919.a. algul Narva tagasi võtavad, kaevatakse meeste surnukehad sealsetest haudadest välja ja maetakse ümber linna servas asuvale kalmistule. Tänaseks polegi päris selge, kas nad ka Nõukogude ajal veel kord ekshumeeriti ja ümber maeti.

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
100 aastat Eesti Vabariiki (174)
Tagid:
meenutused, ajalugu, Eesti Vabariigi 100. aastapäev, Viktor Kingisepp, Eduard Kingissepp, Eesti, Venemaa

Peamised teemad