20:26 22. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1740
  • RUB89.1500
Sündmused
lühendatud link
Tallinna uudised (327)
24511

28. augustil 1941 Tallinnas paiknenud Balti laevastiku laevadega evakueerimise läbi teinud pealtnägijad rääkisid portaalile Sputnik Eesti tollastest sündmustest.

TALLINN, 29. august — Sputnik, Julia Kalinina. Teise maailmasõja kõige kohutavam tragöödia merel toimus 77 aastat tagasi Juminda poolsaare juures. Nende kohutavate sündmuste veel elus olevad pealtnägijad ja kohalikud elanikud ei unusta neid sündmusi.

Balti laevastik murdis sakslaste poolt ümber piiratud Tallinna peabaasist Kroonlinna tagalabaasi. Vaatamata tohututele inimohvritele ja laevade kaotusele, täideti peaülesanne – evakueeriti Tallinna kaitsnud väeüksused ja säilitati laevastiku lahingtuumik.

Eksklusiivne: Soome lahest leiti miinilaev "Kalinin" >>

1941. aasta suvi möödus natside "Blitzkriegi" (välksõja) — Saksa vägede purustava pealetungi —tähe all, rääkis Eesti elanik, sõjaveteran Fjodor Jerjomenko. 27. juulist 27. augustini osales ta koos merekooli kursantidega Tallinnale juurdepääsude kaitsmisel Tartu maantee ja Lasnamäe lennuvälja piirkonnas. Kaevikuid ründasid alatasa vaenlase lennukid ja suurtükivägi.

Участник Таллиннского перехода полковник морской авиации Фёдор Парамонович Ерёменко на мысе Юминда
© Sputnik / Юлия Калинина
Sõjaveteran Fjodor Jerjomenko Juminda poolsaarel

Olukord Tallinna äärelinnas halvenes iga päevaga ja 26. augustil otsustati laevastik ja garnison evakueerida. 27. augusti pärastlõunal asus kursantide rood hävitaja "Volodarski" pardale. Umbes ööpäeva jooksul ei lahkunud laev Tallinna reidilt, võttes pardale veel viimaseid paate linna kaitsjatega.

"Päeval ja eriti pimedal ajal oli näha, kuidas paljudes linna piirkondades möllasid tulekahjud. Me muidugi teadsime, et jätame vaenlasele maha laevastiku peabaasi, Tallinna, kuid meil polnud aimugi, mis ootab meid mereteel ees, milline surmaoht meid varitseb," rääkis rindemees.

Mereretk läbi miiniväljade

Laevade armaada koosseisus pidi "Volodarski" läbima idasuunas Soome lahes kuni 150 meremiili (umbes 280 km), läbima öösel tihedad miiniväljad ja seejärel murdma edasi ilma õhutõrjetoetuseta kogu retke vältel vaenlase domineerivate sõjalennukite tõkketulest.

Seejuures olid mõlemad Soome lahe kaldad vaenlase käes, kellel oli õnnestunud paigaldada Juminda poolsaarele kaugelaskesuurtükid. Lisaks olid Soome lahesoppides torpeedokaatrid, mis olid valmis laevu ründama, eriti pimedas.

Sputnik Eesti meenutab Tallinna evakueerimist >>

Hävitaja "Volodarski" koos veel kahe sama tüüpi laevaga, hävitajate "Kalinin" ja "Artjom" oli määratud konvoi lõppu. Konvoi hakkas liikuma 28. augusti hilisõhtul.

"Liikusime mööda miinidest puhtaks traalitud kitsast laevateed. "Volodarskil" määrati täiendavad vahid võimalike ujuvate meremiinide avastamiseks. "Pärast järjekordset vahiteenistust läksin koos sõbra Vladimir Ruhliniga tagasi roodu juurde laeva keskosas. Meid saadeti ahtrikubrikusse, kus sai kuuma teed. Kubrikus oli soe, kõhud olid meil täis ja pärast rasket päevatööd jäime väsinult magama. See oli esimene õnnelik juhus, mis koos mitmete teiste järgnevatega päästis minu ja mu kaaslase elu. Kui me poleks ahtrisse jäänud ja oleksime roodu juurde tagasi tulnud, oleksime hukkunud," meenutab rindemees.

Участник Таллиннского перехода полковник морской авиации Фёдор Парамонович Ерёменко выступает на церемонии на мысе Юминда. 2013 год
© Sputnik / Юлия Калинина
Fjodor Jerjomenko Juminda poolsaarele selle kohutava tragöödia mälestuseks püstitatud mälestusmärgi juures

Kaua kursant Jerjomenko ja tema sõber magada ei saanud. Nad ärkasid raputuse ja müra peale, oli kuulda kisa, keegi hakkas tulistama.

"Ümberringi puhkenud lärmist ja segadusest oli selge, et juhtunud oli midagi kohutavat. Jooksime koos Volodjaga trapi juurde ja tõusime ülemisele tekile. Väljas oli pime öö. Inimesed tormasid tekil ringi. Me ei teadnud, mida teha ega teadnud, mis laevaga juhtunud oli. Laev seisis. Ja loomulikult me ei teadnud, et plahvatuse tõttu oli laev pooleks murdunud ja vee peal püsis veel vaid laev ahtriosa, kus olime meie. Nägime üle parda viskuvaid inimesi ja hakkasime ka oma vormiriietust, pükse ja kingi ära võtma, kuid pimedasse, põhjatusse sügavikku hüpata me ei julgenud," meenutab Jerjomenko.

Elu viimane laul

Kirjeldada, mida noor kursant tol hetkel tundis, on Jerjomenko sõnul raske: "Segadus, suutmatus otsustada, hirm, kuid mäletan täpselt, et paanikat polnud. Tundus, et kõigel ümberringi toimuval ei olnud minuga mingit pistmist, justkui surmaohtu polekski. Nüüd ma muidugi tean, et šoki tõttu oli mu teadvus pärsitud."

Kursandid lihtsalt ei julgenud vette hüpata. "Mulle meenus, et päästepaatides olid päästevööd ja me teadsime, et päästepaadid olid laeva keskosas varikatuse all. Ronisime ruttu sinna, leidsime presendi alt päästevööd ja panime endale ümber. Sealsamas avastasime omavahel kokku seotud meremehekoid, omamoodi korkmadratsid. Viskasime mitu tükki üle parda," meenutab Jerjomenko.

Контр-адмирал И.И. Меркулов (в центре) с двумя участниками Таллинского перехода Ф.П.Ерёменко и В.Й.Виллемсоо (справа)
© Фото : Юлия Калинина
Erukontradmiral Ivan Merkulov (keskel) ja sõjaveteranid Fjodor Jerjomenko ja Valentin Villemsoo (paremal)

Vees hakkas Jerjomenko kõigest väest käte ja jalgadega sõudma, et uppuvast laevast võimalikult kaugele eemale pääseda. "Ilmselt ei jõudnud ma laevahuku kohast eriti kaugele, sest põrkasin vastu veepinnal hulpivat meremehekoid, üht neist, mis me üle parda visanud olime. Peagi jõudis ka Volodja kohale ja haaras koi teisest otsast. Siis ujus meie juurde veel üks inimene".

Sel traagilisel ööl kuulis Jerjomenko paljude inimeste hääli: laevade miinidele sattumisest oli vees sadu ja tuhandeid inimesi. Öist merd valgustasid eredad sähvatused, kui järjekordne laev miinile sattus ja vees olevate inimeste arv suurenes järjest.

"Äkki kostis inimeste hädakisa seast laulu — hukkunud laevadelt vette hüpanud inimesed laulsid "Internatsionaali". Ma ei teadnud, mida mõelda: kas nende inimeste üle uhke olla, ilmselt laulsid nad viimast korda oma elus, või nendele kaasa tunda. See hirmus pilt Soome lahes veedetud ööst sööbis mulle igaveseks mällu," meenutab veteran.

Fjodor Jerjomenkol on raske öelda, mitu tundi ta tol ööl masuudises vees hulpis. "Kui veele langes hommikune udu, ilmus meie lähedale väikese laeva siluett. Hakkasime muidugi appi karjuma. Ilmselt meid kuuldi, sest siluett hakkas lähenema ja oli juba selgelt nähtav, et see on meie paat. Päästjad hakkasid meid pardale vinnama, kuid see ei olnud lihtne. Olin nagu kõik teisedki üleni masuudine ega suutnud paadist heidetud trossist kinni hoida. Paadi meeskonnal tuli meid oma kätega tekile tõsta."

Nii sattus päästetud kursant Fjodor Jerjomenko aluse MO-210 pardale. "Minu mällu jäi see paat ja tema meeskond igaveseks. Pärast sõda sain teada aluse komandöri nime. Mul on selle meeskonna ja tema ülema — vanemleitnant Pantsirnõi ees igavene tänuvõlg," ütles rindemees.

Midagi kohutavamat ei olnud kogu sõja jooksul

3. juulil 1941 läks Valentin Villemsoo vabatahtlikuna sõjaväkke. 1941. aasta augustis osales ta Tallinna kaitselahingutes ja sai haavata. Nagu ütles Valentin Villemsoo, kaitses ta oma kodu, mis asus linna kaitseliini lähedal. Aeg oleks justkui mälus peatunud ja iga kord, kui ta mõtteis 1941. aasta augustisse tagasi läheb, lõikab see valusalt hinge.

Haavatud, silm silma vastu merega, jõudis ta vaid märgata, kuidas veepinnal plahvatasid pommid, tabamuse saanud põlevatelt uppuvatelt laevadelt tõusid suitsusambad. Ümberringi oli kuulda haavatute appikarjeid ning pommide ja miinide plahvatusi. Külm ja valu tungisid Villemsoo kehasse.

Augustiöö õudustest on mällu sööbinud õudne pilt, kuidas küünilised Saksa piloodid tulistasid vees end päästa püüdvaid inimesi lakkamatult kuulipildujatest. Pole teada, mis ime läbi suutis ta nii palju tunde vee peal püsida, kuni möödasõitev transpordilaev ta peale korjas. Kogetud õudus on punaarmeelase Valentin Villemsoo mälus igaveseks. See oli kõige hirmsam öö tema elus, midagi hirmsamat ei tulnud tal kogeda kogu järgneva sõja jooksul.

Ühine mälu — ühine valu

Sajad ümberkaudsete külade elanikud kogunesid 77 aastat tagasi randa — nad tahtsid aidata, kuid ei saanud seda teha, meenutas Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu Juminda poolsaarele selle kohutava tragöödia mälestuseks püstitatud mälestusmärgi juures toimuval iga-aastasel tseremoonial. Ka 2018. aastal tulid üritusele lisaks ühiskondlikele organisatsioonidele ja ametlikele isikutele ka Kuusalu valla elanikud.

Выступает Айвар Рийсалу - вице-мэр Таллинна
© Sputnik / Юлия Калинина
Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu Juminda poolsaarele tragöödia mälestuseks püstitatud mälestusmärgi juures toimuval iga-aastasel tseremoonial

Nagu märkis Juminda külavanem Kalle Lambot, kelle algatusel üheksakümnendatel hävitatud mälestusmärk taastati, hukkusid 1941. aasta augustis Eesti rannikul tuhanded eri rahvusest inimesed. Tänavugi kogunes mälestusmärgi juurde erinevatest rahvustest inimesi. Neid liidab ühine mälu.

"On sügavalt sümboolne, et me oleme täna siin — nii eestlased kui venelased – oleme koos, et mälestada Tallinna evakueerimisel hukkunuid. Meenutades Euroopa ja maailma ajaloo suurima tragöödia ohvreid, tahaks meelde tuletada, et nende vastu kes püüdlevad maailmas domineerimise poole, on astunud need, kellele on kallid rahu, vabaduse ja sõltumatuse ideaalid. Me meenutame neid täna, tundes nende üle uhkust ja samal ajal ka valu," ütles Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov.

Чрезвычайный и Полномочный Посол России Александр Петров
© Sputnik / Юлия Калинина
Erakorraline ja täievoliline Vene Föderatsiooni suursaadik Eesti Vabariigis Aleksandr Petrov Juminda poolsaarele tragöödia mälestuseks püstitatud mälestusmärgi juures toimuval iga-aastasel tseremoonial

Ühe mälestustseremoonia algataja, erukontradmiral Ivan Merkulovi sõnul nägid kohalikud elanikud tragöödiat, kus iga 10-15 minuti tagant plahvatasid laevad. "Inimesed meres karjusid, palusid Jumalalt päästmist ja vaimult kõige tugevamad laulsid. See monument jäädvustab neid, kes meres hukkusid. Võib öelda, et Juminda rannal asub suurim mere vennashaud," märkis ta.

Riisalu kutsus mitte unustama seda tragöödiat ja hukkunud inimesi. Tuleb meeles pidada, et sellised sündmused ei tohi enam kunagi korduda. Kahjuks on isegi tänapäeval paljud rahvad maailmas kaasatud konfliktidesse ja radikaalsed vaated on üha populaarsemaks muutunud, märkis Riisalu.

"Me tahaksime, et rahu oleks igavene. See maa ei vaja sõdu," lisas Merkulov, just sellepärast ei tohi sõja õudusi unustada.

Teema:
Tallinna uudised (327)
Tagid:
mälestus, sõjaveteranid, pealtnägijad, laev, hukkunud, tragöödia, ajalugu, Teine maailmasõda, Venemaa suursaatkond, Balti laevastik, Fjodor Jerjomenko, Valentin Villemsoo, Aivar Riisalu, Aleksandr Petrov, Eesti, Juminda, Tallinn

Peamised teemad