12:08 25. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1865
  • RUB90.1119
Tervishoid
lühendatud link
175 0 0

Eesti naiskodaniku otsus sõita Šveitsi selleks, et sooritada arstide abiga enesetapp, on Eesti avalikkuse üles raputanud ja avanud terve rea probleeme, mis on seotud hoolitsusega ravimatult haigete inimeste eest.

TALLINN, 17. veebruar — Sputnik, Ilona Ustinova. Ida-Viru Keskhaigla sisekliiniku meditsiiniõde Dina Pilder tutvus palliatiivse* arstiabi süsteemiga Belgias ja rääkis Sputnik Eestile, mispärast Eesti ühiskond ei ole veel niipeagi valmis selliseks protseduuriks nagu eutanaasia ning mille eest peab riik esmajärjekorras hoolt kandma.

Kreeka keelest tulenev sõna "eutanaasia" tähendab tõlkes head surma. Kuidas teie niisugusse protseduuri suhtute?

Surma on põhimõttelisel raske heaks nimetada. Selle teema üle võib palju arutleda. Keegi arvab, et "hea surm" tähendab suremist uneajal, kellelegi aga on see kõige kohutavam, mida võib vaid enesele ette kujutada, kuna siis inimene isegi ei adu, mis on juhtunud. Mina arvan, et inimene valib eutanaasia sellepärast, et kardab välja kannatada neid piinu või seda etteaimamatust, mis teda ees ootavad.

Kuidas te hindate eestlanna Jane Paberiti tegu, kes otsustas Šveitsi sõita, et sooritada seal arsti poolt assisteeritud enesetapp?

Ma avaldan suurt tunnustust sellele naisele, kes suutis oma niisugusest otsusest avalikult rääkida. Ta võttis maha keelumärgi teemalt, mis meil Eestis kahtlemata olemas on. Ja ta avas terve probleemidelasu, kuna küsimus ei ole ainult eutanaasias, vaid ühiskondlikus abivajajate eest hoolitsemise süsteemis tervikuna. Ja meie riigis vajab see suurt tähelepanu.

Медсестра отделения общей терапии Дина Пильдер
© Фото : из личного архива Дины Пильдер
Ida-Viru Keskhaigla sisekliiniku meditsiiniõde Dina Pilder.

Mis te arvate, mispärast tuuakse meil ravimatute haigete abistamise teema haruharva avalikule arutelule?

Põhjus on lihtne: need inimesed, kelle õlule langeb pidevat hooldust vajava sugulase eest hoolitsemine, on oma olukorrast lõpuks niivõrd kurnatud ja tühjaks pigistatud, et neil ei jätku enam teragi jõudu selleks, et sellest avalikult rääkima hakata. Need aga, kellest sõltub ressursside jaotamine, leiavad vist, et meil on kõik kenasti – puhttehniliselt on meil ju hooldekodud olemas. Aga kätt südamele pannes võib öelda, et vaevalt küll keegi meist seal oma õnnelikku vanaduspõlve näeb.

Millised tingimused peavad raskelt haigete inimeste jaoks olema?

Eestis on haiglad, kus tehakse aktiivravi, mis on suunatud patsiendi tervenemisele või tema terviseseisundi paranemisele. Aga kui inimene on juba suremas, nõuab see protsess erilist ettevalmistust, sealhulgas ka meditsiinipersonalilt. Selleks peavad olema eraldi kohad oma personaliga, oma filosoofiaga, kus keegi ei kiirusta, kus kõik on suunatud sellele, et inimene ennast võimalikult kaua inimväärselt tunneks. Esmajoones tuleb tal valu vaigistada, sest mitte keegi ei saa end valu kannatades inimesena tunda.

Väga tähtis on, et tal oleks võimalus saada kuulda võetud. Reeglina teevad inimesele enne surma muret tema suhted teiste inimestega ja ta tahab sellest rääkida. Ta tahab aru saada, mis saab siis, kui ta sureb, kuni selleni välja, kellele jäävad tema maised asjad või kes tuleb ta matustele ja mis talle selga pannakse. Tavaliselt põiklevad lähikondsed sellistest kõnelustest kõrvale või pööravad naljaks, aga surijale võib tõepoolest olla oluline teada, kellele, näiteks, jääb tema jalgratas.

Kas ma saan õigesti aru, et meie riigis ei ole senini asjatundjaid, kes oleksid valmis säärast abi osutama ja seetõttu eelistatakse ka eutanaasiast meil mitte rääkida?

Jah, selleks peavad olema omaette arstid ja ettevalmistatud ühiskond. Meil on vaid mõned hooldekodud, kus inimesele on tagatud lugupidav suhtumine tema vajadustesse, kuid sealne teenindus maksab sedavõrd palju, et lihtsale inimesele jääb see kättesaamatuks. Ülejäänud hooldekodudes võidakse hoolitsemisele lamava või dementse inimese eest lihtsalt käega lüüa, jälgides ainult seda, et ta oleks enam-vähem puhas ja söönud-joonud.

Mul on hea meel, et nüüd me lõpuks ometi oleme hakanud sellest rääkima. Kuid senikaua, kuni sobivaid hospiitse esile ei kerki, eutanaasia teemat tõstatada ei tohi. Meil peab olema hästi humaanne ühiskond väga hea sotsiaalsüsteemiga.

Eutanaasia ilma hoolitsuseta seda vajavate inimeste eest tähendaks tagasipöördumist Sparta kommete juurde, kus põdurad kaljult alla visati. See ei olnud inimese vaba valik, vaid enesetapule sundimine ühiskonna poolt, kes ei suuda pakkuda inimesele valuvaigistust, korralikku hooldust hospiitsis või kodus ega ühiskondlikku ellukaasatust.

Seoses oma tööga käisite te Belgias, kus eutanaasia on lubatud. Kas õnnestus seal kellegagi sel teemal suhelda?

Jah, seal toimus meil suur paneeldiskussioon, kus osalesid Genti haigla palliatiivosakonna arst ja vaimulik, kes patsientidega kogu selle tee läbi käib, ning naisterahvas, kelle isa eutanaasia albil elust lahkus. See oli väga siiras ja avameelne arutelu. Eutanaasia on väga tõsine protsess ja kulub palju aega, et see avalikkuseni tuua.

Missugune küsimus teid isiklikult selles jutuajamises kõige enam huvitas?

Ma küsisin sellelt naiselt, kes oma isast kõneles, kas ta nüüd, aastate möödudes ei kahetse, et isa just niiviisi elust lahkus. Mind lausa vapustas tema vastus: "Mul on kahju ainult sellest, et mu ema suri enne seda piinades, isaga aga läks kõik õigesti, me rääkisime temaga läbi ja mõistsime tema soovi. Ja ta jättis endast meile hõlpsama arusaamise surmast.

Ministeerium asub hooldekodude juhtidega probleeme lahendama, illustratiivne foto
© Sputnik / Кирилл Каллиников

Kui kaua aega võib kesta valmistumine sääraseks protseduuriks?

Oleneb olukorrast, võib kuluda umbes aasta. Mõnikord surevad inimesed loomulikku surma enne, kui protseduur ise teos saab. Näiteks selle naise isa oli enne lõpliku vastuse andmist kahel korral oma otsusest loobunud. Mitte keegi ei avaldanud talle mingit survet, sest esmajoones tuleb kuulata patsienti ja lähtuda tema soovidest.

Kas eutanaasia ei või kujuneda üheks viisiks varjata ravivigu või hooletust?

Eutanaasia abil ravivigu varjata on nii teoreetiliselt kui ka tegelikult võimatu kasvõi sellepärast, et see ei välista lahkamist. Tõsi küll, esineb ilmselgeid surma põhjusi, vahel me küsime sugulastelt, kas nad soovivad lahkamist või kirjutavad loobumisavalduse. Aga on ka niisugune mõiste nagu kohtumeditsiin ning selles mõttes toimib süsteem meil väga hästi ja õigesti ning eksimust varjata osutu vägagi raskeks.

Kuidas Belgias eutanaasiaga seotud arstidesse suhtutakse? Kas ühiskond ei sildista neid "mõrtsuktohtriteks"?

Kõrvutamaks olukorda Eestis küsisin ma ühelt Belgia arstilt, kes muuhulgas sedagi protseduuri sooritab, kas ta ei karda oma turvalisuse pärast, kas ei kuule enda suhtes ähvardusi? Ta oli sellise küsimuse üle siiralt üllatunud, kuna Belgia ühiskond saab aru, et ta toob inimestele kergendust ja kannab olulist sotsiaalset rolli. Need, kes sellesse valdkonda tulevad, on väga empaatilised, arukad, peenetundelised ja mõistvad.

Kui Eestis nüüdsama niisugune seadus vastu võetaks, siis peaks osa inimesi vastavaid arste justkui mõrtsukateks. Meie ühiskonnas tuleb ära teha väga suur töö, et eutanaasiast vähemasti rääkimagi hakataks.

Kui varsti me teie hinnangul võime enam mitte hukka mõista neid, kes tahavad seda protseduuri kasutada?

Ma tahan veel kord rõhutada seda, et esmajoones peab meie riigis saama eutanaasia alternatiiviks inimväärne hoolitsus, aga mitte piinarikas surm. Ma rehkendan optimistlikult, et paarikümne aasta pärast jõuame me järele üldeuroopalikule arusaamisele korralikust hooldusravist. Inimeste vaated muutuvad kiiresti, ühiskonnas kasvab sallivus, me oleme hakanud paljudesse asjadesse märksa sallivamalt suhtuma. Kui lakkame sellest teemast kõrvale põiklemast, siis võime päris kiiresti edasi liikuda.

Praegu on eesti ainus riik Euroopa Liidus, kus arstiabis ei ole eraldi kuluartiklit nimelt palliatiivseks toetuseks surevatele, elulootuseta patsientidele, kõik püsib Diakooniahaigla imepäraste entusiastide ja Norra sihtasutuse abiosutuse najal. Tean, et Tallinna PERH-is ja Tartu kliinikus avati väikesed palliatiivse abi osakonnad vähihaigetele ja see on juba hea algus.

Lisaks Belgiale ja Šveitsile on eutanaasia legaliseeritud Hollandis, neljas USA osariigis. Luksemburgis, Jaapanis, Colombias, LAV-is ja Kanadas.

* Palliatiivravi on suunatud ravimatult haige inimese ja tema perekonna elukvaliteedi parandamisele ning arstiabi osutamisele patsiendi viimastel elukuudel, -päevadel ja tundidel.
** Eutanaasia tähendab surma patsiendi palvel arsti poolt surmava annuse preparaatide manustamise teel.
*** Arstlikult assisteeritud enesetapp on protseduur, kus arst annab patsiendile teadlikult enesetapu sooritamiseks vajalikud teadmised ja vahendid, kaasa arvatud nõuanded surmavate ravimiannuste kohta, nende väljakirjutamine ja hankimine.

Tagid:
hooldus, ravi, eutanaasia, Eesti

Peamised teemad