15:28 28. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1634
  • RUB90.4050
Elustiil
lühendatud link
741164

Veeretasin Hannes Võrno raamatut "Missioon" käes juba talvel: kaanepildil mees kui muiste, kõrbevorm ilusti triigitult-viigitult seljas, Galil rihmapidi õlal, tutikad rakmed üll aga midagi häirib

Indrek Sooda

Veeretasin Hannes Võrno raamatut "Missioon" käes juba talvel. Kaanepilt tundus kuidagi imelik.

Mis on pildil valesti

Mees kui muiste, kõrbevorm ilusti triigitult-viigitult seljas, Galil rihmapidi õlal, tutikad rakmed üll aga midagi häirib. Sõjaväelane Afganistani ergava kõrbepäikese all, tõeline kõrberebane, läikivad nahkkindadki käes aga peakatet pole, ei kiivrit, ei panamat, ei midagi.

Relva ja salve oleks Võrno nagu ise mingilt Iisraeli-reisilt TAAS-i relvatehasesse kaasa toonud, nii perfektne paistab kõik. Vägev! Aga relval on kaitseriiv maas! Nalja teed, mees! Ei-noh, mittesõdijal ikka juhtub aga et sellist pilti raamatu esikaanele panna? No ma ei tea. Kahtlusi ei olnud aga kõhklused juba tekkisid.

Illustratiivne foto
© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/

Pöörasin ette raamatu tagakaane. Seal kirjutab peapiiskop Urmas Viilma raamatu headusest ja Võrno armastusest, et Võrno eelistab raamatus armastuse ümber nimetada missiooniks. Issand olgu kiidetud! Mul oma napi hariduse ja lahja lastetoaga on vist raske tõusta tasemele, kuhu vägevamad mehed oleksid nõus langema. Panin raamatu esialgu poeriiulile tagasi.

You made 'em laugh, you made 'em cry, You made us feel like we could fly

Mõni kuu hiljem, oli see nüüd Andrus Karnau Olukorrast riigis või Anvar Samost omanimelises saates, kes laksas, et Hannes Võrno on kirjutanud raamatu, mille pärast asjaosalised ohvitserid tahtvat teda kohtusse kaevata ja kaitseväe juhataja isiklikult olevat solvatud mehed maha rahustanud. Tohho pele, mõtlesin, no siis on äkki tõesti midagi lugemisväärset.

Et Leo Kunnase viimane militaarprognoos valmistas mõningase pettumuse, pealegi on raamatukogu kodule lähemal kui raamatukauplus, seadsin sammud kokku. "Väljas," ütles raamatukoguhiir, "võin järjekorda panna, kui soovite." "Aga pange muidugi." Kes kannatab, see kaua elab. Ju siis rahvas tõesti loeb, ju siis on huvitav. Maikuu alguses oligi aeg sealmaal. Hannes Võrno esitleb omal viisil Staus Quo tuntud laulu "In the Army Now".

Öelge mulle, kes te olete? Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi pugeja?

Kastsin sõrme märjaks ja läks lahti. Tõeline aadlimees, eliit: professionaalne särgikujundaja, peadpööritav karjäär tolatööstuses (show business), Letosvetina Eurovisoonis, jõuluvanana Riigikogus, tahab aastaid saada miljonäriks, armastab koos Peeter Oja ja Inesega Eestit ja korraga siis mitte ainult reservohvitseride kursuselt reservlipnikuks, vaid suisa leitnandina tegevteenistusse majori ametikohale teavituskeskuse ülemaks, siis kapten, siis ajutine major ja Afganistani.

Vau! — A vacation in the foreign land / Uncle Sam does the best he can / You're in the army now. Alleaaa.

Sputnik
© Sputnik / Константин Чалабов

No annaks jumal igaühele! Ja püüab muudkui lugejat veenda, et tema nina pole pruun, no et pole pugeja või nii. Seadus ütleb, et auastmevanus kolonelleitnandiks või majoriks saamiseks on vähemalt viis aastat; kapteniks — vähemalt neli aastat; leitnandiks ja nooremleitnandiks — vähemalt kolm aastat. Nii et reservlipnikuna võib nädalavahetuseti muidugi mööda Kaitseliidu õppusi käia aga selleks, et tegevteenistuses majoriks saada, selleks tuleb pärast sõjakooli vähemalt kaksteist aastat palja kuupalga eest nühkida.

Võrnol läheb pärast kursust justkui alles neljas aastat teenistuses — juba major. Afganistani sõtta sattunud maapoiss ilmselt nii rehkendabki, seaduse järgi. JA jääb kahtlema, kas asi aus. Ohvitseri tõus auastmes, mitte ametikohal, nagu paljud muud asjad siin ilmas, peab mitte ainult olema aus, vaid ka sellisena näima. Aga heakene küll, ei ole kandiline, ei ole…

Kui miski asi kõlbab väidetavalt mitmeks otstarbeks, siis ei pidavat ta tegelikult kõlbama millekski. Samas on raamatust lugeda, et kui mees ei kõlba millekski, siis kaitseväkke kõlbab ta ikka ja et ainult sellised seal ongi nii Eestis kui ka saarlaste juures. Ainuke vahe, et kui Eesti mees mundri seljast võtab, siis muutub ta tolguseks, saarlane aga mitte. Sellega siis ka klaar.

Smiling faces on the way to 'Nam, But once you get there no one gives a damn

Loen ja ootan kahte asja: millal ometi tuleb midagi kohtusse kaebamise väärset ja kas Võrno Bastioni kompaundi betoonplangu tagant 6 kuu jooksul välja põllule saab või mitte. "Aiast välja lähen siis, kui suudan ÜFT (kaitseväelastelt vähemalt kord aastas nõutav üldfüüsiliste võimete test — toim.) maksimumpunktid teha." Teadagi. Aga esialgu on sellega plohhovato — "puusalt" tuleb Võrnol vaid 14 istessetõusu ja 2 miili peale kulub üle 20 minuti. Aga "pumpadega" on korras — neid tuleb sadade kaupa.

Kroonu nõuab 44-aastaselt aadlimehelt maksimumpunktide eest 65 istessetõusu, 64 pumpa ja et kappaks 2 miili alla 16 minuti. Nii et kui mehe lubadust uskuda, siis operatsioonile ei minda niipeagi. Mees on oma sõna peremees. Aga loeme edasi, äkki tuleb keegi appi, taevast ülevalt, näiteks.

Okupatsioonide muuseum
© Sputnik / Вадим Анцупов

Samal ajal, kui Võrno füüsilist konditsiooni parandab, tema ümber operatsioonidele muudkui minnakse ja tullakse. Võrno ise püüab alguses kuidagi kommenteerida, et ei, täna pole tema päev, kuid siis edasi hoiabki vaid operatsiooniruumist asjadel silma peal ja käib tulijatel vastas.

Sõjaväes on teatavasti kõigest nelja tüüpi inimesi: lollid ja laisad; lollid ja usinad; targad ja laisad ja targad ja usinad. Kõige kaugemale pidavat jõudma targad ja laisad. Mitte küll kolme aastaga aga kunagi ikka.

Neljandast missiooninädalast läheb siis lahti sõjaväsimus — üks on laisk, teine loll ja tema üksi peab rabama ja et armastab ei armasta, on karikakar selleks ju loodud.

You'll be the hero of the neighbourhood, nobody knows that you've left for good

Võrno järgi totaalne raharaisk ümberringi, mõistusepuudus, mis eliidist me räägime, aadlimeeste puudumine relvajõududes laastab riigikaitset hoopis rohkem, kui rahva kaitsetahe ja riigi kaitse-eelarve seda lappida jõuab. Veidraid mehi on Camp Kratis raamatu järgi paras ports, "hommikuti on vaid paar meest, kellega kohtudes EI OLE tühi tunne". Oh neid Võrno tundeid küll, nagu Sinatral, muudkui Feelings / Nothing more / Than feelings.

"Nüüd, kus usklik maailm on reformaatorite ja ketserite väärõpetuse läbi hukka minemas, kus lokkab porduelu, kus talupojad jumala ära on salanud ja käe oma isandate vastu tõstnud, just nüüd peame olema meie see kõige tugevam ja õigem usu kants siin riigis. Ja meie hool ei tohi mitte raugeda."

Kolm nädalat oldud ja esimene teenistusalane tagasilöök — Võrno korraldab meestele fotosessiooni, nood aga ei tule väljagi ja vaid "peeretavad telgis". Või siis: "Kas ma peaksin meeste lugupidamise ära teenima sellega, et käiksin nendega koos operatsioonil ära," imestab Võrno, "Sellise suhtumisega ei ole minul isu välja minna." Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

If you want to survive you're out of bet

Raske on end autori mõttelainele häälestada. Eriti propagandistina. Kui vant tuleks Maarjamaad vallutama, siis põlegu maa tema jalge all. Siis on justkui loomulik, et me ei saa, ei või, ei taha, ei taha… Võrno järgi on Afganistani kohalikud põlvepikku poisikesest kuni presidendini välja koondunud Talibani ümber. Ju siis nemadki "ei saa, ei või ei taha, ei taha" ISAF'i teenida. Aga kui nii, miks siis majorihärra neile ISAF-ile resistance'i pahaks paneb, et muudkui "pätid ja kaabakad".

Võrno professionaalne ekspertarvamus on, et meil pole neilt midagi võtta, ärgu nad meie juurde kippugu. No aga ise, kes sind kutsus, "Kus on su kodu, võõras mees?— Sealpool linnuteed." "Kust sa tulid, kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees?" Maainimene, kes võõrvägede kutsumata sissetungides südame sunnil relva haarab, sissetungijale nina alla IED maha kaevab või muud võimetekohast vastupanu osutab, peaks ju olema nii jumala tahet kui Genfi konventsioonide mõtet silmas pidades igati meelepärane tegu.

Taliban on Võrnole lihtsalt kamp pätte. Kui nii, siis peaks laulma Genfi IV konventsioonis sisalduva okupatsiooniõiguse lauluraamatu järgi. Okupatsioon on iseenesest täiesti seaduslik nähtus, ainult et seda tuleb siis ka reaalselt teostada — kehtestada. Lihtsamalt öeldes, tuleb mitte betoonplangu taga oma hedonismiga liputada, vaid kõike seda hedonismi ka pärismaalasteni viia — internet, briti kokkade küpsetatud lambapraad mündikastmes, purskkaevudega õitsevad aiad rajada, põllud väetada, koolid, haiglad ehitada, rahvaste sõprus sõlmida, Õllesummer ja nii edasi.

Kui okupant seda ei suuda, siis hitt ei tule välja. Ei tulnud välja Wehrmachtil Valgevenes, Britil Malayas ega USA-l Iraagis ja Afganistanis. Ometi on targad kõigil aegadel õpetanud ja kindral David Petraeus veel üsna hiljuti, et rahva sekka tuleb minna, meeli ja südameid võitma, muidu ei saa okupatsioonist asja.

Kusjuures varasematel Eesti kontingentidel Afganistanis vist hakkas asi ka selles suunas juba liikuma. Oli vastutusala, oli elupaik keset küla. Aga Võrno kirjutab, et pole veel õppinud kohalikke vihkama ja põlgama. Vot sulle siis missioon armastusest.

Leidsin raamatust üllatusena ka Võrno silmis kaks sõjaväekõlbulikku ohvitseri. Kuskil kaitseväes on nimelt keegi Kinnunen ja keegi Herem. Huvitav, mis küla mehed nad on ja millega nad autori sellise lugupidamise ära on teeninud. Kas on ehk nendega rindeteedel käidud. Võiks nendest ju siis pikemaltki kirjutada, saaksid ülejäänud pooletoobised ka schnitti võtta. Nüüd on aga kõik leitnandist ülespoole, kolonelini välja, Võrnol lootusetud. Ehk noorematest kasvab kunagi midagi, aga muidu, no ei. Aastaid Kuperjanovi pataljoni juhtinud kolonelleitnant — tühi koht, mõttetu mees! Vaid Riho leiab armu. Aga tema on ka kindral. Raskel hetkel kirjutab, lohutab ja armastab Võrnot ainult tema isiklikult ja julgustab e-kirjaga ikka edaspidigi vao peal püsima.

Kuid väärin muud, väärin muud

Lõbus koht raamatus, kus härra major marssalikepi sõduriranitsast korraks välja võtab ja oma teenistuse perspektiivi analüüsib. Paras paik jätkamiseks pärast missiooni oleks kolonelleitnandi ametikoht protokolliülemana, ja et oleks omaette kabinet ja ametiauto ja et alluks otse Rihole, mitte nendele peastaabi kärssadele. No või, äärmisel juhul, saadetagu välisteenistusse või õppima. Dilomaadiks vist. Palgas ei tohi mingil juhul kaotada. Meeldiv, kui mees teab, mida ta väärt on.

Konkreetne ja kaine, nagu tühi pildiraam.

Paar helget momenti veel. Mitte sellepärast, et need toimusid, vaid, et Võrno neid tähele panna oskas ja raamatusse raius. Rahvusliku toetuselemendi NSE remondilukksepad, kes rasketes ilmastiku- ja lahingutingimustes paratamatult vatti saavaid lahingumasinaid põlveotsas taas lahinguvõimelisteks suudavad kõpitseda. Huvitav, kas Võrno nendele meestele peale ridadele oma raamatus ka oma pakist suitsu pakkus, vorstist juppi lõikas, pudelist viina või kannust kohvi valas.

Raamatu lõpus Võrno ikkagi läheb operatsioonile. Ja ei olnud tema ümber seal soomukis enam ei harimatud, laisad ega rumalad, telgis peeretavad ja mune laiaks istuvad tolgused. Vohh! Baasi naastes tänab rühmaülem oma mehi raadio teel lauluga "We Are the Champions" — võimas! Võimas, et ülem nii tegi, tore, et Võrno seda tähele pani! Sellistest leitnantidest kasvavadki kunagi kolonelleitnandid ja siis ehk kindralleitnandidki ja hoidku taevaisa, et mitte kolme aastaga ega isegi mitte viiega.

Foto on illustratiivne
© Sputnik / Игорь Зарембо

Eelmise rotatsiooni mees, Arvo Jõesalu kuulutas Võrnole saabudes: "Salaaga, sinu koht on esialgu kuudinurgas." Väga šeff, nii käibki. Usun, et ka Võrno jumalale on see meelepärane, Talist, Jaeskist ja Mühlingust rääkimata. Ei saanud ainult aru, miks see episood raamatu lõpus on. Ajaliselt missioon sellest ju tegelikult algaski.

Olen väsinud. Väsind

Vähe nadi tundub see Eesti riigi sõjaline võimekus raamatulehekülgedel küll. 99% võitlejatest on tulnud soojale maale pika rubla pärast, ju ülejäänud protsent siis medali, linnukese pärast elulookirjelduses ja muu sellise järele. Mitu korda käib raamatust läbi Võrno kategooriline nõue, et sõjaväe pressiteenistus peab koosnema vaid tõelistest professionaalidest. Võrno ise juba on tõeline professionaal — viitab põhjendatult Postimehele: "ajakirjanik ja suhtekorraldaja". Mulje jääb, et just sellepärast ta missioonile läkski. No aga kirjutagi siis aega ja korralda suhteid. Kas minnes peastaabi SKO osakonnas seda siis ei seletatud.

Sõjaväes on raudne reegel, et kui ülema käsku on võimalik valesti mõista, siis seda ka valesti mõistetakse. Ja selles mõttes läks Võrnol tõesti asi untsu. Läks sinna ei tea kuhu, tegema seda ei tea mida, eriti kui ei taha ka. Muidugi tragöödia.

Eestlane ju muudkui muretseb.


Ülem ei ole kunagi rumal. Ülem on alluva oma, alluva asi on ülemat toetada ja tema tahet parimal võimalikul moel ellu viia. Vaba pole mitte see kellel pole ülemat, vaba on see kellel pole alluvaid. Kui läheb hästi ülemal, läheb hästi ka tema alluval. Ridadevahelt on suisa füüsiliselt tunda, kui raskelt Võrnol sellega läheb.

Shots ring out in the dead of night, the sergeant calls 'Stand up and fight!'

Võrnol tuleb väljasõidul Kabuli hotelli kempsus helge mõte, et tal oleks aeg Eesti riigikaitset reformima hakata. Mannerheim ju suutis ja Laidoner ka, no miks siis Võrno ei suuda, muidugi suudab! 9. detsembril 2013 otsustas mees, et kandideerib Eesti presidendivalimistel.

Nagu õpetaja Laur ütles: "Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. Aga mis õpid, õpi hästi." Meie näites siis, kui presidendiks ei tulnud välja, ehk siis Viimsi vallavanemaks saab ikka. Aga et EKRE kaudu, kas ohtlik ei ole, nagu miiniväljal abielus. Helmed ja Madison võivad samuti salaagaks sõimata, mis siis saab… Kuigi ka seal on veteranid sees, võiks neile lähemale hoida.

Night is falling and you just can't see, is this illusion or reality?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
raamat, missioon, kaitsevägi, Võrno

Peamised teemad