10:29 12. Detsember 2017
Tallinn-1°C
Kuula otse
Eesti sõjaväelased Afganistanis

Oktoober pole hingekuu

© Flickr / ResoluteSupportMedia
Elustiil
lühendatud link
Indrek Sooda
13010

Eestlane on alati suhtlemisaldis inimene olnud. Nii et isegi kui Wahidi patrullbaasist polnud teadjameest, küllap oleks Camp Bastionist inglise või taani soost sõjaväejuristi kindlast leidnud, kes asja ära oleks seletanud

Indrek Sooda

Aga muidu on Martin Kuke raamatus "Kuus kuud kuumust. Estkoy-12 Afganistanis" kõik õige. Isegi foto raamatu esikaanel. Snaiperipüss võitleja embuses polevat autori sõnul nendes oludes küll sobiv relv, kuid kõik on ehtne, isegi päikeseprillid, sest muidu seal kaugel maal, eriti suvel, tõesti ei saa. Kohe näha — töömees tuleb põllult, mitte sõjaväebaasi jõusaalist, nagu mõni.

Kahju, et raamat ei tulnud keeleliselt nii ladus ja kommertslikult nii üleshaibitud nagu Hannes Võrno "Missioon" aga asjahuvilisele peaks mõlema raamatu lugemine andma selge ülevaate, kaugel meie riigikaitse siis tegelikult oma arengus on, mis ongi ju peamine.

Need raamatud kirjutanud kaks majori auastmes kaitseväelast on nagu kaks kõrva, mille vahele kogu Eesti kaitseväe au, mõistus ja südametunnistus lahedasti ära mahub.

Kapten Hannes Võrno pälvis kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti
© Foto: Kaitseväe peastaap

Üks major muretseb, miks abikaasa talle iga päev ei kirjuta, kas jumal on talle piisavalt armuline ja kuidas enamus teenistuskaaslasi tema ümber saadavat palka väärt ei ole. Teise majori mõtted tiirlevad peamiselt selle ümber, kuidas ülesanne täita, alluvate elusid säästa ja et oleks rahu ja veidi päikest.

Suurima jahmatuse tekitas raamatu lõpuosa peatükk, kus autor jutustab 15. oktoobri 2011 sündmustest ja nimetab seda aega hingekuu viieteistkümnendaks päevaks. Tegelikult on hinge- ehk kooljakuu ikka november. Oktoober on ikka rohkem viinakuu.

Tol päeval sai kaugel Afganistanis surma kapral Agris Hutrof, raskelt haavata veel kaks, ja pisut kergemalt kolmaski Eesti kaitseväelane. Seega oli see päev Eesti kaitseväe ajaloos üks traagilisemaid. Aga mitte kõige.
Paaris kohas kutsub autor lugejat kaasa mõtlema. Ja mõtelda on ju mõnus.

Kas kaitseväelane on mõrvar? Sama hästi võiks küsida, kas lihunik kohtleb loomi julmalt? Ja lihatoitu valmistav kokk peenes restoranis. Laibarüvetaja siis ju…

Major Kuke ajendasid raamatut kirjutama valdavalt sapised kommentaarid meedias Eesti kaitseväelaste tegevuse üle Afganistanis ja ta loodab, et kui inimesed teaksid, mida Eesti kaitseväelased seal võõral maal tegelikud tegid, muutuks arusaamine ja suhtumine soosivamaks. Vaevalt küll. Aga sõjaväelane ei saa oma tegusid netikommentaariumide, koraani ega isegi Eesti karistusseadustiku järgi sättida, eriti Afganistanis. Temal on omad jõu kasutamise reeglid ja kõik muu on teadmiseks, mitte täitmiseks.

Kunagi arvati, et kui inimesed teaksid, kuidas tegelikult vorsti või juurviljasalatit tehakse, siis ei sööks seda keegi. Kas peletab suitsetamast suitsupaki kõrge hind, laternaposti küljes plakat suitsu sees lapsest või pilt rikutud kopsust suitsupakil? Küllap jääb nii sõjagagi.Poliitik ütleb, sõjaväelane teeb, sõltumata sellest, kas on tervisele kahjulik, või mitte.

Peale Afganistani kolkakülaelanikel tekkinud mobiiltelefonide pole seal suurt midagi muutunud.

Veel 4000 USA sõdurit pakivad kodus asju, et Afganistani lennata. Istung jätkub, härrad vannutatud mehed. Raadioajakirjanik küsis kaitseministrilt, kas ka Eesti on jälle käpp. Jüri Luige vastuses oli rohkem diplomaati, kui kaitseministrit. Eks kui palutakse, siis vaatame aga praegu on Eesti panus välismissioonidesse niigi suur — kompaniijagu Liibanonis paarikaupa mehi veel siin-seal laiali.

Raamatus oleme me aga veel aastas 2011. Kompaniiülem annab Afganistani sõjas käsu hävitada sõiduteel lõhkekeha maasse kaevava mässaja (pahalase, päti, kaabaka, mis iganes) ja ülemat piinab (võimalik) etteheide, et alluva tapvate laskude korral oleks ülem mõrvar ja päästikule vajutanud alluv samuti. Või oli mõrvar ikkagi hoopis lõhkekeha paigaldaja ja talle selleks korralduse andnud Talibani ülem, ei anna õiglustunne majorile rahu.

Erinevalt A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" Mäe Andresest otsib M. Kukk tõde ja õigust karistusseadustikust. Nii kirjutabki: "Oletame, et interneti teel (aga miks interneti teel?) esitatud mõrvasüüdistuse aluseks oli Eesti Vabariigis kehtiv karistusseadustik. Kumb meist oli selle järgi mõrvar." Autor pakub, et mõrvar on siiski lõhkeainet kasutav isik, kes püüab mitme sõduriga täidetud masinat õhku lasta. Mõistagi, kirjutab major Martin Kukk, oli ta hetkel surmavat jõudu kasutamise käsu andmiseks analüüsinud tema jaoks tähtsaimat õigusakti — tule avamise reegleid (ilmselt mõeldakse lahingureeglite (ingl. k. — Rules of Engagement) 4. alajaotist (ingl. k. — Use of Force). Kuid ka lõhkekeha paigaldajal võis olla mingi õigustus, olgu õiguslik või usuline. Lõppjäreldus tuleb selline: see, kes antud olukorras mõrvamisega tegeles, sõltub puhtalt sellest, millisest vaatevinklist probleemile läheneda, eriti, kui süüdistused on üldist laadi.

Lugejana küsin, et kas siis vend Hieronymust, kes pühakirja kõige paremini tunneb, kompaniiülemal kaugel maal võtta polnud? Too oleks ehk asja ära seletanud. Eesti riik oli muidugi tol ajal selleks liiga vaene, et sõda pidavale kontingendile jurist kaasa panna, nagu mujal maades tehakse, õieti polnudki vist kedagi võtta. Nii M. Kuke kui H. Võrno raamatust selgub, et kontingendil on kaugel maal mittesõdijatest kaasas vaid rahvuslikud suhtlusohvitser ja kaplan. Nendega tuleb siis läbi ajada.

Eestlane on alati suhtlemisaldis inimene olnud. Nii et isegi kui Wahidi patrullbaasist (Eesti kompanii baas tol perioodil) polnud teadjameest, küllap oleks Camp Bastionist (järgmise taseme, Briti lahingugrupi baas) inglise või taani soost sõjaväejuristi kindlast leidnud, kes asja ära oleks seletanud. Selleks Eesti sideohvitser seal ju istuski, või kaplan, või pressiesindaja, kel kõigil aega küll ja veel. Ja ameti poolest peaksid nad kõik suhtlejad olema.

Lisaks on alati ja igas olukorras üle maailma iga sõjamehe käsutuses rahvusvahelise sõjaõiguse parimad asjatundjad Rahvusvahelise Punase risti komitees ja sellekohane tarkus ripub veebilehel ööpäevaringselt. Kuni sinnamaani välja, et seal on isegi meelespea Afganistani islamivõitlejale (Islamic Emirate of Afghanistan Code of Conduct for the Mujahideen).

Küllap ta tavatarbijale kummaline punase risti märgi alt jurisprudentsi otsida, aga sõjanduses tõesti nii on.
Ja ega point polegi jurisprudentsis rohkem ikka üldises maailmapildis. Kui seda sõjakoolist kaasa ei tulnud, siis lahinguväljal on sellega juba tõesti hilja tegelema hakata.

Sõdimine tähendabki tapmist ja purustamist, see on sõjaväelase töö, nii nagu timuka töö on inimese eluküünla kustutamine ja lihuniku töö on tõpralt elu võtmine, enne kui liha koka ette jõuab ja siis praena restoranilauale kantakse. Sellest saab iga sõjaväevormi kandev ja ka tavainimene üldiselt aru. Samas saab ja tohib sõjaväelane seda oma tööd teha ainult sõjas, see tähendab ainult sõja ajal ja ainult teise sama tööd tegeva inimese ehk kombatandi või sõjalise sihtmärgi suhtes. Kui protsess sellelt vaolt välja läheb, tuleb edasi tõesti varem või hiljem karistusseadustikku lugeda, aga alles siis ja mitte varem. Kusjuures tõendamise kohustus, et kuul või rakett läks justnimelt kombatandi või sõjalise sihtmärgi, mitte tsiviilisiku pihta, on päästikulevajutajal.

Ja nüüd tuleb tavamõistusele kõige raskem — arusaamine, et sõjas sõjaväelane olla tähendab mitte ainult seaduslikku õigust vastase võitlejat ja sõjalist sihtmärki hävitada, vaid ka kohustust taluda, kui sedasama võidakse teha ja tehaksegi ka sinuga endaga. Kui mees ka seda mõistab, ongi ta sõdimiseks vaimselt valmis ja vastupidi.

Erinevalt sõjaväelasest sõjas ei pea timukas arvestama, et surmamõistetul on samasugune õigus ka temalt elu võtta, sõjaväelane aga peab, veelgi enam, ta peab seda koguni taluma. Sõjaväelane tegelebki sõjas (mitte rahuajal) vastase (mitte tsiviilisikute) hävitamisega ja tema vastane (nimetagem me teda kuidas tahes, kas pätiks, islamivõitlejaks, kaltsupeaks, mässajaks või kelleks iganes) täpselt sellesamaga.

Aga major Kuke mõttesuund ja mis peaasi, mõtted ise, millega ta oma pead vaevab, on erinevalt major Hannes Võrno omadest nii seal Afganistanis, kui ka raamatut kirjutades, igatahes õiged ja asjakohased. Tõde ja õigus tuleb antud juhul mitte karistusseadustikust ega jumalast, vaid nendest samadest kehtivatest lahingureeglitest, mis vaatamata nende salastatusele tavalugeja jaoks, on lahingupiirkonnas olevale ülemale igati kättesadavad.

Nendes lahingureeglites, inglisekeelse lühendina tuntud kui ROE, on need piirid, millistes lahinguväljal tegutseda tohib, ilusti kirjas. Tavalugejalegi kättesaadavam seletav näide on M. Kuke viidatud Toby Harndeni raamatus "Surnuist tõusnud mehed". Seal jutustatakse muuhulgas, kuidas Briti snaiper tapab, ikka sealsamas Afganistani Helmandis, ühe lasuga kaks mootorrattal sõitnud meest. Õiguse selleks andsid talle meestel kaasas olnud käsiraadiojaamad, mis kehtivate lahingureeglite järgi oli vaenuakt (ingl. k. — a hostile act). Ja kui on vaenuakt, siis reeglite järgi ongi tuli vaba!

Proovime veel: M. Kukk kurdab raamatus vastase vaatlejate tungivat tähelepanu oma tegevusele. Loomulikult teeb kompaniiülemale tuska, kui tema tegevusi jälgib eemalt pidevalt tsiviilvälimuse, kuid relvastamata tsiviilisik, kes nähtu aga mõni hetk hiljem vastasele moodsate sidevahenditega teatavaks teeb. Kuid selles sõdimise ilu, võlu ja valu ongi.

Erinevalt tsiviilelust ei saa sõjas end tsiviliseeritud rahvaks pidav sõdiv pool oma kohustuste täitmisest loobuda, kui vastane reeglitest kinni ei pea. Alles siis, kui suudad identifitseerida sõjalise sihtmärgi, on ta sinu, kui mitte, jääb ta tsiviilisikuks. Ka selles diskursuses on major Martin Kukel, raamatu järgi otsustades, mõistus igati peas.

Ja kolmas mõtlemisele kutsuv olukord on ülema kujuteldav etteheide, et kui ta poleks läinud vaenlase kontrollitavale territooriumile, oleks kõik tema mehed ilmselt siiamaani täie tervise juures. Siin on kriteerium proportsionaalsus ehk mõõdukus. Mis oli ürituse eesmärk ja kas kantud ohvrid olid seda eesmärki väärt või mitte. Hindab eesmärgi püstitaja. Sõjapidamise eesmärk ei ole ohvrite vältimine. Kui nii oleks, ei olekski vaja sõdida, piisaks õppustestki.

Martin Kukk seletab kenasti, miks läheb noor, alles ajateenistuse läbinud mees sõtta. Selleks, et tasuda ka majandussurutise tingimustes majandusliku tõusu faasis võetud pangalaene ja liisinguid. Lihtsatel inimestel on lihtsad reeglid — kui on tööd, teeme tööd, kui tööd pole — peame sõda, kui võetkse. Nüüd, kus maailm on lahti, jätkub sõjakogemusega mehel erialast tööd ka kaugemal ja hoopis teiste lippude all ja hoopis teise palga eest. Võib aga juhtuda, et sellise sõjamehe tee lõpeb kauge ja võõra maa vanglas, kuid on seegi sõjamehe saatus. Küllap kirjutatakse kunagi raamat sellestki.

Kokkuvõtteks on major Kuke raamat sõjakooli sisseastujale ja muidu sõttakippujale enne lõplikku elukutsevalikut igati sobiv lektüür. Kaitsevägi oleks ehk võinud tänaseks Vahipataljoni ülemaks tõusnud Martin Kukele raamatu toimetamisel ja väljaandmisel omal ajal rohkem praktilist abi osutada, nii oleks raamat ka laiemale lugejaskonnale sõjaväelase elukutset populariseerivaks materjaliks ladusam lugeda olnud. Praegusel kujul, ajaviiteks lugemiseks eeldab seal kirjeldatust (õige) arusaamine siiski mõningasi militaarseid eelteadmisi. Ilmselt need, kellel sellised eriteadmised on, teavad neid asju niigi, kes aga lugema peaks, nendele on pisut raskevõitu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Eastkoy, kaitsevägi, sõjaväelane, Afganistan, Eesti

Peamised teemad

  • Aastaks 2025 jääb tööealisi 43 000 võrra vähemaks, illustratiivne foto

    Töötajate arv jääb samaks vaid siis, kui nii töö- kui ka pensioniealiste hõive kasvab. Selleks, et töötajaid jätkuks, tuleb kõigil töötada kauem ning mitteaktiivsete osakaal tööealistest peab veelgi vähenema

    7
  • Lendurid demonstreerisid venelase ja vene sõduri parimaid omadusi

    Prantsusmaa välisminister ja Pentagon võivad ükskõik kui kaua kinnitada ajakirjanikele ja nende kaudu kogu ühiskonnale, et Islamiriigi alistas Lääne koalitsioon, kuid see ei mõjuta kuidagi seda, et Damaskus taastas oma kontrolli suurema osa riigi territooriumi üle.

    52
  • New Yorgi bussiterminalis toimus plahvatus

    New Yorgi metroos Manhattanil Times Square´i lähedal plahvatas hommikuse tipptunni ajal inimese keha külge seotud torupomm, mis vigastas platvormil kahtlusalust ja veel üht inimest

    9