05:12 04. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1224
  • RUB80.2153
Elustiil
lühendatud link
100 aastat Eesti Vabariiki (214)
9401

Alates 1963. aastast kirjeldatud sündmustes olen ise olnud osavõtja, varasemad on üles täheldatud sugulaste ja kokku puutunud isikute meenutuste põhjal, täheldab autor.

Aleksander Trummel

Kuna mul on olnud vaid 3 täisikka jõudnud vanatädi ega mitte ainsatki päris tädi, siis räägiksin loo lõpuni veel ainsast emapoolsest vanatädist, kes elas teisel pool Leningradi. Kollektiviseerimine muutis nende jõuka elamise keskpäraseks, kuni 1937. aastal tema soomlasest mees arreteeriti ja temast rohkem teateid ei tulnud. Seejärel otsustas vanatädi elukohta vahetada ning kolis kahe teismelise lapsega teisele poole Leningradi. Viletsus oli olnud suur ning ta tunnistas, et kui puhkes sõda, siis ootas selles ingeri külas üle poole elanikest sakslaste saabumist. Kui blokaadirõngas Leningradile lähenes ja sakslased kohale jõudsid, siis oli pettumus suur. Erinevalt nõukogude võimust nõudsid sakslased hoopis suuremaid toidukoguseid ja vaatamata sellele, et osa ingerlasi saksa keelt purssisid ja soomlaste ja sakslaste relvavendlusest rääkisid, pidasid sakslased ingerlasi bolševistlikuks saastaks.

100 aastat Eesti Vabariiki>>

Vanatädi poeg ühines piirkonnas tegutsevate partisanide salgaga juba 1941.a.lõpul. Ühel uue aasta algul tehtud haarangul sattusid nad sakslaste grupeeringu otsa ning enamus mehi langes tulevahetuses, teiste hulgas ka vanatädi poeg. Vanatädi abiellus uuesti sakslaste ajal, abikaasaks sai venelane ning kuna sõja lõppedes oli elujärg sealkandis endiselt vilets, tulid nad 40.-ndate lõpul koos mehega Eestisse.

Mees aga ei suutnud või ei tahtnud kohalike oludega kohaneda ning pea läksid nad tagasi Leningradi oblastisse, seekord jäädavalt. Vanatädi meest ma ei mäleta, ilmselt suri ta liiga ammu, küll aga sai vanematega mõned korrad koolipäevil Lomonossovis käidud —ükskord isegi üksi, kui otsustasin omapäi Leningradi seiklema minna – kuni vanatädi 1974. aastal suri.

Toronto on Kanadas elanikkonna suuruselt teine linn ja Ontario provintsi keskus. Muuseas on huvitav, et sealmail on iga linna nimetuse juures ära toodud ka elanike arv — Toronto puhul oli selle algus "Population 3688…." — kolme viimast numbrit ei mäleta. Kusagilt sai omal ajal loetud, et seal oli maailma suurim väliseesti kogukond — ca 15 000 inimest, pea poole rohkem kui Stockholmis ja üle kolme korra enam kui Narvas parimatel aegadel peale sõda. Sinnakanti jõudsid sõjajärgselt ka mitmed sugulased. Isale sai hulga aastaid peale käidud: "Lähme vaatama!" aga iga kord leidis ta mingi ettekäände – "pole parim aastaaeg", siis oli keegi neist justkui "marurahvuslane ja ei soovinud päris Eestist tulnutega üldse läbi käia" jne. Nii tuligi see reis ette võtta 10 aastat tagasi, aga juba üksi, sest isa enam polnud.

Eesti Wabariik 100: III osa>>

1918.-1920. sõjas käinud vanaonu üks poegadest võeti saksa sõjaväkke juba 1943.a, Eesti pinnal ta lahinguisse ei jõudnudki, minule teadaolevalt ei sõdinud ta ka Ida-Euroopas ja pääses nii üle ookeani, kus maabus 50-te algul Torontos. Tema juurde tuli sõita metroo lõpp-peatusse ja siis veel bussiga edasi, aga 1950. aastail oli see koht tema väitel olevat olnud tühermaa — postiaadresski sisaldab viidet "field" —põld. Abiellus ta eestlannaga, kes oli ametilt kooliõpetaja ning nende tütred on mõlemad minust mõned aastad nooremad. Üks neist sattus meie sealviibimise päevil oma inglasest mehega ka vanematele külla, üks nende lastelastest oli nii 3-4 aastane. Proovisin temaga ka eesti keeles rääkida — poiss sai kõigest ilusti aru, aga vastas ainult inglise keeli.

Vanaonu teine poeg (vanem) sattus samuti sõtta, aga juba pisut tõsisemate tagajärgedega. Ühes lahingus 1944.a. augustis saab ta kergelt haavata, ta saadetakse paranema, aga tema terveks saamise ajaks on sakslased Mandri-Eesti juba maha jätnud. Nii ta elabki aastavahetuse üle, kuni saab kuni 1945. a. kevadel kutse juba Eesti Laskurkorpusesse.

Laste Vabariik tähistab koos lastega Eesti 100. sünnipäeva
© Фото : Ирина Тихомирова

Huvitav on, et ei arstlikus- ega kutsekomisjonis ei teki kordagi küsimust, kuidas oli tekkinud kuulihaav — kõlbulikuks ta tunnistatakse ning saadetakse väljaõppele. Aga tal veab, enne kui poisse hakatakse Kuramaale saatma, saab sõda läbi ja nii on ta veel peale sõja lõppu mõne aja teenistuses. Ta kolib Haapsalu rajooni, kahelt abikaasalt sünnib kokku 3 järeltulijat ning kogu elu kuni pensionile jäämiseni töötab mees kolhoosis kombainerina.

Isa poolt elab Torontos veel onunaise vend koos abikaasaga. Nende poeg lõpetab 80. aastate keskel Toronto ülikooli, 1991. jõulude ajal tuleb Eestisse ja jääbki ainsa naasnud sugulasena siia päriseks. Avalikkuse ette ilmub ta lühikeseks ajaks seoses katsega erastada Eesti elektrijaamad, kus tema esindada olid ookeanitaguseid ostuhuvilised.

Eesti Wabariik 100: II osa>>

Mitte ainult USA-s ei pandud Jaapani päritoluga inimesi Pearl Harbouri ründamise järel koonduslaagritesse, ka Kanadas nimetati peale 1945. a. Toronto ümbruskonnas inglispäraseks kõik Saksamaad meenutavad kohanimed. Nii muutub näiteks Ontario provintsis asunud Berlin Kitcheneriks. Seal elavadki emapoolsed sugulased.

Lugu ise on järgmine. 1940.a. aprillis satub vanavanaema vennapoeg kaubalaeva madrusena Oslosse. Neil päevil ründab Saksamaa Norrat ning Eesti lipu all seilava kaubalaeva kaptenile tehakse ettepanek Balti lasti asemel võtta peale hoopis teine laadung ja vedada see Saksamaale. Kapten nõustub ja sõit ida suunas jääb ära. Noormees tuleb oma elus ainult veel korra Eestisse — sakslaste ajal, sest pruut on siia jäänud, seejärel lahkuvad nad koos ja jäädavalt. Veel enne nõukogude vägede saabumist lahkub ka tema õde.

Vend ja tema pruut abielluvad Argentiinas ja seal sünnib nende esimene laps — tütar. Argentiina elu on keeruline ning otsustatakse liikuda Kanadasse, kus sünnib kümme aastat hiljem poeg. Õde on Kanadas juba ees, aga siin on omad nüansid.

Loen vanaemale saadetud kirju 60 aastate lõpust. Vanaema mitmekordsete pärimiste peale, miks nad Eestisse külla ei tule, vastab vend, et õe hindust mees on tuumafüüsikuna mingi NATO salaülesandega seotud ning Eestit külastama ei lubata ka naist ning nendel ei ole ka seetõttu soovitav Nõukogude Liidus elavate sugulastega tihedalt suhelda. Eakaaslasest vennapojaga kirjutame inglise keeles, sest ta vabandab, et Eesti kool jäi Torontos nende elamisest kaugele, seetõttu pole ta seal kordagi käinud ja eesti keele grammatika on talle võõras. Aga telefonis räägime küll, sest tollal on õde ja ka vanaldane ema veel elus.

Maailmas tähistatakse taas iga-aastast Maa tundi, illustreeriv foto
© Sputnik / Макс Ветров

Kaks päeva veedangi Kitcheneris, saan teada, et ta naine on saksa päritoluga, teismelistele tütardele meeldib euroopa jalgpall ehk "soccer", käime isegi üht nende mängu vaatamas. Kanada pole aga sportmängude vaatevinklist Island, kus 1991.a. augustis nurusin sealselt jalgpalliiliidu presidendilt võimaluse vilistada üht noorte meistrivõistluste mängu.

Eesti külastamine jätab nad aga viisakalt külmaks — saan aru, nad on kanadalased, kuigi perekonnanimi pole ei inglise- ega prantsusepärane, vaid nende keelte kõnelejatele veidi arusaamatu.

Isale olen mõnes kohas saanud vihjata, ema on aga päris välja jäänud. Ema lõpetas peale sõda Tartus keskkooli ja soovis arstiks õppida. Kuna vanaisa oli jäänud sõjas kadunuks, siis arstiteaduskonda dokumente vastu ei võetud, küll aga oli vastuvõtukomisjonis üks kena inimene, kes lohutas — pole midagi, ma leian Teile eriala, mida saate õppida. Nii astusidki nii ema kui isa Tartu Riikliku Ülikooli, aga lõpetasid sellesama eriala juba Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Ema töötas kogu oma eluaja ühes ametis — metsakasvatuse insenerina, tehes seda kolmes erinevas eesti metsamajandis.

Ja lõpuks mõned episoodid oma elust. Esimene meeldejäänud sündmus pärineb 1963. a. novembrist — hommikul ärkan üles ja isa ütleb: "Mine vaata, mis asi seal akna taga seisab!" Lähen akna alla ja õues seisab ilus beež auto, siis ma veel ei tea, et see on "Volga". Tänaseni on alles ostukviitung 5513 rublale. Arvestades, millised olid tollal palgad, tunduks see tänapäeval Porsche ostuna, aga ema rääkis kuidas selleks raha korjati ja kui vähe endale pikka aega midagi lubada saadi.

Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutulek toimub 1971. aastal Vasknarvas. Pärast selle lõppu tulevad meile külla teatrikunstnik Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso. Isa räägib Pansole, et tänaval kutsuvad teised poisid mind samuti Pansoks. Panso naerab oma kordumatut, sügavalt kurgupõhjast tulevat naeru ja hakkab jutustama. Või et veel üks Panso, siis ma räägin ühe loo, kus ma ei ole olnud "Panso" ja hakkab mööda tuba ringi käima.

Eesti Wabariik 100: I osa>>

Kord ühelt ringreisilt tulles peatunud ta kaaslastega Viitna kõrtsis. Vähe nokastanud kohalik mees tulnud nende lauda ja teatanud kõva häälega: "Ma tean küll, kes te olete!" Panso küsib: "No öelge siis, kes?" Mees kordab uuesti: "Ma tean hästi, kes te olete!" Panso uuesti: "Öelge ometi!" Mees ei jäta ja ajab sama juttu — asi hakkab Pansole üha rohkem huvi pakkuma ja otsese küsimuse asemel proovib ta teist varianti. Lõpuks mees prahvatab: "Kes siis Ernesaksa Gustavit ei tunne!"

Umbes samasse aega langeb ka teistlaadi seik. Paaril suvel käisid alevi teises otsas asuva sovhoosi töölaagris Narva 2., Töörahva Kommuuni nimelise keskkooli õpilased. Ei mäleta, kus poisid töötasid, aga tüdrukud kõplasid põllul. Mööda alevit kooserdades käisime neid segamas, sooviga tuttavaks saada, aga nende õpetaja polnud sellisest tüdrukutele pööratud tähelepanust eriti vaimustatud. Sellele vaatamata ajasime tüdrukutega lõuna ajal juttu. Kuna meil oli 8-klassilisest koolist saanud keskkool, siis pärisime, kui palju neil koolis ka õpilasi on? Meil oli lapsi üle 250, nemad arvasid Narvas 100 võrra rohkem olevat.

Kahjuks viidi nad ööbima Peipsi äärde ja suurele teele vanemad mind jalgrattaga sõitma ei lubanud, seega jäid ära ka "tihedamad kontaktid". Vaatan täna Narva Eesti Gümnaasiumi kodulehte ja näen, et õpilaste arv moodustab tollasest vaevalt 2/3. Meil oli keskkooli lõpetades 360 õpilast, tänaseks on neid jäänud vaid kolmandik ja Gümnaasiumi ähvardab põhikooliks muutumine. Vanaisa oli ühel neist suvedest meil jälle külas ning kuulanud mu juttu, esitab oma heatahtlikke nöökivaid mõtteteri "Väikse Illimari kosjaskäimise stiilis" liginemiskatsetest Narva tüdrukutele, nimelt "Loll, kes linnast lehma ostab, narr, kes Narvast naise võtab."

Maailm on küll avanenud, kuid julgen väita, et siit on viimase veerandsaja aasta jooksul (jättes isegi välja üheksakümnendate esimesel poolel ida suunas tagasi läinud) lahkunud rohkem inimesi, kui 1944. sõja jalust üle mere pages.

28. detsember 1972 oli töönädala lõpp, talvekuu ilmad olid pehmed ja püsis sula. Kooli nääripidu oli jäänud seljataha ning algamas oli talvine koolivaheaeg. Kolm ja pool kuud tagasi olid lõppenud Müncheni olümpiamängud, mida sai suure huviga jälgitud, veel vähem, täpsemalt kaks kuud oli mööda läinud jäähoki superseeria Kanada-NSVL viimasest matšist Moskvas, mis muutis minu elukäiku päris mitmeks aastaks. Sirvides tolle päeva eesti ajalehti, siis välismaailmas toimunust midagi vapustavat leida ei õnnestunud, kui jätta kõrvale lühisõnum, et külma sõja aegne USA president Harry Truman oli just surnud.

Üks maailmamastaapi välja andev sündmus toimus siiski ka kodupaigast tosina kilomeetri kaugusel. Mäletan kui alevi poe ette sõitsid kaks ülisuurt veoautot Belaz — mehed olid tulnud külapoodi viima ostma. Üks üsna kõrgendatud meeleolus meestest, kaks pudelit viina käes, tuli meiega juttu ajama. "Poisid, näete, siin seisab Zaporožets! Tahate vaadata, kuidas kallur sellest Zaporožetsist nii üle sõidab, et "sapika" katus ühtegi kriimu ei saa?" Silma järgi tundus, et see mitte võimata pole, aga õnneks ta katsetama ei hakanud. Selsamal päeval avati Estonia kaevanduse esimene järk — Estonia aga oli tollel hetkel maailma SUURIM põlevkivikaevandus.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni oli jäänud 18 aastat, 7 kuud ja 23 päeva.

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
100 aastat Eesti Vabariiki (214)
Tagid:
Vabariik, Eesti

Peamised teemad