09:42 19. Oktoober 2018
Kuula otse
  • USD1.1505
  • RUB75.5050
Moerevolutsioonist ja taaskasutuspoodidest Venemaal, illustreriv foto

Küsimus pole rahas: miks moeteadlik noorsugu on taaskasutuse omaks võtnud

© Sputnik / Евгения Новоженина
Elustiil
lühendatud link
5330

Mood on muutliku meelega fenomen. Kallihinnalised butiigid huvitavad nüüd paljusid üha vähem, noored inimesed tuhlavad taaskasutuspoodide kantud esemete kuhjades, otsides unikaalseid rõivatükke möödunud sajandist.

TALLINN, 1. juuli — Sputnik. Veel hiljaaegu ajasid jõukal järjel noored taga üksnes viimaste moekollektsioonide bränditooteid. Moehilpude eest laoti välja raskeid rahasummasid. Ent mood on muutliku meelega fenomen. Nüüd huvitavad kallihinnalised butiigid paljusid üha vähem, noored inimesed tuhlavad taaskasutuspoodide kantud esemete kuhjades, otsides unikaalseid rõivatükke möödunud sajandist. Moerevolutsioonist Venemaal on juttu RIA Novosti artiklis.

Parim rinnahoidja saja rubla eest

"Ma olen pärit Kaliningradist, Moskvasse kolisin alles üsna hiljuti – töö asjus. Tänu lähedusele Euroopale on väikesel kodumaal küllaga vingeid second-hand´e igale maitsele. Pealinnas neid napib, siin on rohkem vintage-kauplusi, mis valivad vanad kaubamärgid ja müüvad neid küllaltki kallilt," lausub RIA Novostile Viktoria Mokretsova.

"Mina isiklikult eelistan niinimetatud "no-name" (nimeta – toim.) taaskasutusi, kus varjamatu rämpsu seas võib leida stiilseid rõivaid vaid kopikate eest. Nii ostsin endale laheda inglise palitu kõigest kolmesaja rubla eest. Minu jaoks on veider kantud kleidi eest hullu hinda maksta, siis oleks lihtsam minna juba disainipoodi ja võta uus – saan seda endale lubada," lisab Viktoria.

Teda ei häiri, et keegi on neid asju enne teda kandnud, isegi kui jutt käib aluspesust. "Kogu taaskasutuses müüdav rõivakraam käib tingimata desingitseerimisest läbi, ma ei näe põhjust karta. Mu kõige mugavam kopsukas läks mulle maksma sada rubla, võin osta ka voodiüpesu, ehkki kaugeltki kõik minu tutavad sellest aru ei saa," ütleb naine.

"Palju vastikum on minu jaoks kanda uusi riideid, mille on kohutavates töötingimustes õmmelnud laps kusagil Indoneesias," põhjendab Vika. Ta leiab, et maailmas toodetakse liiga palju rõivaid, seetõttu peab keegi võtma aktiivse kodanikuhoiaku, et tarbimine kahaneks. Aga see ei ole ainus põhjus tema armastuses taaskasutuspoodide vastu.

"Kaubanduskeskustes müüdavad asjad ei ole oma hinda väärt, liiatigi on suur tõenäosus kohata kedagi täpselt samasuguses seelikus või särgis. Seevastu juba kakskümmend aastat vanade riietega on see välistatud. Pealegi pakub rõivamägedes tuhlamine ise kuhjaga lusti ja rõõmu," ütleb vestluskaaslane.

"Haara kaasa, küll siis arutad!"

Ühest küljest on juba kasutusel olnud asjade mood muutnud taaskasutuspoed menukaks, neid on aina rohkem. Teisalt aga ei ole nad enam sugugi nii odavad.

"Venemaal käib praegu tõeline ažiotaaž. Ma olen second-hand´idega ammuilma kursis: varem olid riided seal kaheksa korda odavamad kui firmakaupluses, täna aga – kõige enam neli korda. Samas on midagi meelepärast nüüd märksa raskem leida. Kui taaskasjutuspoodidesse kaupa tuuakse, saadavad nad tavaliselt oma püsiklientidele SMS-i, ma ise saan neid. Seetõttu tekib järgmisel päeval poe avamisajaks tohutu järjekord. Reeglina haaravad ostjad kohe kõik bränditooted pihku ning alles seejärel saavad sotti, mida osta. Töllerdama jääda ei tohi," tunnistab RIA Novostile üheksateistkümneaastane moskvalane Anton.

Sangar koondab 65 töökohta >>

Ta selgitab, et isegi kui suurusnumber pole see, mis vaja, saab kvaliteetse asja alati maha müüa. "Mul oli kogunenud üsna palju hilpe, mis mulle ei sobi. Haarasin need naeruväärse hinna eest: sageli sõltub see ainult kaalust, ehkki kaubamärk võib olla vägagi hinnaline. Nüüd mõtlen avada instagrami-konto ja selle kaudu need rõivad maha ärida. Või siis paisata fotod sotsiaalvõrgustikesse. Aga kuidas oleks saanud Kenzo ja H&M-i limiteeritud koostöösarja-pusa tuhande kolmesaja rubla eest ostmata jätta? Eks ma müün ta viieka eest niuhti maha!" on Anton kindel.

Noormees ei kahtle, et ostjatebuum second hand´ides on seotud nende blogipidajate tegevusega, kes pajatavad, kuidas "õigele hilbule" soodsalt jaole saada.

"Paar aastat tagasi kandsid kõik lihtsalt "võltsriideid", et lahe välja näha ja mitte narriks jääda. Peagi aga ilmusid kanalid, kus koolilastele seletati, et "võlts"on ajast ja arust, tõelisi trendihilpe aga võib leida vaid taaskasutusest. Varem häbenesid paljud sääraseid riideid kanda, nüüd aga – tunnevad uhkust. Tõsi küll, sealgi on võltsinguid, kõike tuleb hoolega kontrollida," poetab Anton peenemaid nüansse.

Kusjuures taaskasutuspoodides end pealaest jalatallani riidesse saada ta ei taha, jalatseid ja aluspesu pelgab osta. "Need, kes asju ära annavad, et lähene asjale alati vastutustundlikult: võivad anda jalatsid, aga sina saab seejärel jalaseene. Ma pole kindel, et kauplused kõike piisavalt korralikult töötlevad. Ükskord ostsin jope – taskus oli määrdunud taskurätik. Aga taaskasutuspooldidele selliste pisiasjade pärast selga pöörata oleks rumal: kust sa veel leiad neljasaja rubla eest Burberry särgi? Uus maksab kakskümmend tuhat!" arutleb moemees.

Eesti kudumikunst jõudis Londoni moenädalale >>

Isegi kui esemetel on defekte, ei heiduta see taaskasutuste sõpru peatuma. "Mõtleks, augud sisetaskutel, võta kätte ja õmble kinni. See-eest jope on vinge, firmakas. Raha jätkub mul täiega ka uute riiete jaoks, aga asjad ise on palju huvitavamad – kaheksakümnendate vintage-rõivad, Levi's teksad, unikaalsed mudelid. Ma õppisid seda eurooplastelt, kuni reisil olin. Neil on muidugi senimaani valik laialdasem valik ja kvaliteet parem, kuid viimasel ajal on Venemaal aina rohkem taaskasutuskaupolusi," pajatab RIA Novosti korrespondendile moskvalanna Olesja Zgonnik.

Tagasi tulevikku

Moskvas suhtuvad inimesed kantud rõivaesemetesse ettevaatusega, kuigi ilmutavad aina rohkem huvi, Põhjala pealinnas aga avatakse taaskasutuspoode üksteise järel.

"Ma kolisin siia hiljuti Moskvast ja võin täie kindlusega öelda: Peterburis on rõivaste taaskasutuse kultuur palju arenenum. Tõsi, on ka neid, kellel on ses suhtes oma stereotüübid. Seetõttu nimetame end "vintage-rõivaste kaupluseks", poesilt inimesi ei peluta, kuigi müüjad ei varja sugugi, et tegemist on kantud rõivastega. Mõnele pole see päris meeltmööda, teised kohanevad pisitasa asja olemusega. Samas on meie juures ju hubane ja leidub rohkesti tõeliselt põnevaid mudeleid, me valime hoolega rõivalisandeid ja kui vaja, kohendame neid ega kuhja lettidele ükskõik mida, mis ette juhtub," ütleb kaupluse Žjoltaja Vešalka müüja Jekaterina Alimova.

Hinnad on siin pisut kõrgemad kui klassikalistes second-hand´ides, ent siiski annab korralikult raha säästa. "Nahkjope kahekümne tuhande asemel nelja tuhande eest, brändisärgid alates viiesajast rublast, Levi's teksad pool,eteise tuhande eest – see on üldse kõige menukam kaup, neist on pidevaly puudu. Soetame kaupa tarnijatelt igast ilmanurgast. Reeglina teevad nad koostööd asjaomaste sorteerimisfirmadega," täpsustab müüja.

Kaupluse külastajaskond on kirev: läbi astuvad nii eakad inimesed kui soliidsed härrasmehed, valdavaks enamuseks aga on moekas noorsugu. Küsimusele, mispärast möödunud sajandist pärit asjad neid võluma on hakanud, vastab Jekaterina lakooniliselt, osutades tolmumantlile, mis on täpipealt nagu tema vanaisal: "Mood on tsükliline nähtus."

Suundumus kasutatud riiete kandmisele on positiivne nähe, leiab ökokoolitaja Roman Sablin. Ta ise kiikab sageli taaskasutuspoodidesse: tema perekonna garderoob koosneb kaheksakümne protsendi ulatuses niisugustest asjadest.

Helsingi õpetaja käib prügikastidest toitu otsimas >>

"Tõsi küll, ma käin ammust ajast ainult erilistes teatehevuslikes taaskasutuskauplustes, mida on kogu riigis juba üle viiekümne. Sinna annetavad inimesed oma tarbetuid rõivaid käest kätte või siis jätavad need vastavatesse konteineritesse tänavail ja kontorites. Järgneb sorteerimine: see, mida saab maha müüa, jõuab lettidele, ülejäänu aga jaotatakse soovijate vahel vastavate talongide alusel. Kui rõivatükk on ära tüüdanud, annad selle tagasi, narmendavad kaltsud aga lähevad ümbertöötlemisele. Peale selle suunatakse müügist teenitud raha pärast palkade, üüritasude ja maksude mahaarvamist samuti heategevusfondidesse," märgib ökokoolitaja jutuajamises RIA Novostiga.

Ta osutab ka veel ühele taaskasutuskaupluste plussile – riided teevad läbi ajakatse.

"Kui ei ole kümne aastaga katkenud ega rebenenud, siis tema kvaliteedis ja vastupidavuses kahelda ei pruugi. Liiatigi hakkab kaubanduskeskustes pea kiiresti valutama, heategevuslikes taaskasutuspoodides aga saab mitte ainult rõivaid soetada, vaid ka huvitavaid loenguid kuulata. Tegemist on pigem kultuuriruumiga. Mida rohkem inimesi mõistab, et taaskasutuses ei ole midagi häbenemisväärset, seda vähemaks jääb jäätmeid. Motiivid polegi nii olulised," sõnab Sablin kokkuvõtteks.

Tagid:
taaskasutamine, mood, riietus, elustiil, ühiskond, majandus, noored, second-hand, taaskasutuspood, Peterburi, Moskva, Venemaa

Peamised teemad