15:46 15. August 2018
Kuula otse
  • USD1.1406
  • RUB75.8530
Allveearheoloog Vello Mäss

Meeliköitev lugu: Läänemere saladused – intervjuu allveearheoloogiga

© Sputnik / Вадим Анцупов
Elustiil
lühendatud link
8020

Sputnik Eesti korrespondent käis uurimislaeva Mare pardal. Allveearheoloog ning laevakapten Vello Mäss jutustas oma tööst ja Eesti allveearheoloogia perspektiividest.

TALLINN, 4. august — Sputnik, Svetlana Burceva. Vello Mäss nimetab oma tööd raskeks, aga väga huvitavaks. Võib öelda, et Vello Mäss pani aluse Eesti allveearheoloogiale, ühendades selles töös ajalooarmastuse ning meremehe ja tuukri kutseoskused.

Russalka läbis noorenduskuur.
© Sputnik / Вадим Анцупов

Juba nelikümmend aastat uurib ta Läänemere sügavusi, otsib uppunud laevu, uurib arhiivimaterjale ja töötleb aja jooksul kogutud otsingute andmeid, teeb kindlaks laevade hukkumise põhjuseid ja asjaolusid, talletades nende nimed ajalukku. Allveearheoloogi üheks ainulaadseks leiuks oli soomuslaev Russalka. Tallinlaste ja Tallinna külaliste seas armastatud monumendi Russalka mälestuseks on loonud kujur Amandus Adamson ning see on püstitatud pealinna mereäärsele kaldapealsele Kadrioru pargi servas.

Vello, kas teil oli kunagi plaanis Russalka üles leida?

Elu on keeruline lugu. Kui ma olin veel poisike ja merekaldal jalutamas käisin, mõtlesin Russalka monumenti vaadates tihtilugu, et vaevalt küll keegi kunagi selle laeva üles leiaks, meri on ju nii ääretu. Aga näete nüüd, kuidas välja kukkus – me oleme Russalka üles leidnud. Kui oma tööd alustasime, ei mõelnud me ei Russalkale ega Kalevile. Meil olid hoopis teised sihid – tegelda allveearheoloogiaga, iidsete laevade otsimisega. Mõte, et võiks Russalka üles leida, tuli hiljem, pärast 25 töö-aastat, mil meil oli juba kogemusi ja vastav tehnika.

Kas praegu saab Eestis allveearheoloogiks õppida?

Eestis saab õppida ainult maismaa-arheoloogiks. Et aga allveearheoloogiks saada, selleks tuleb õppida kuskil Taanis või Šotimaal. Seal on toredad ülikoolid, kus õpetatakse just allveearheoloogiat.

Велло Мясс в капитанской рубке судна Mare
© Sputnik / Вадим Анцупов
Allveearheoloog Vello Mäss.

Aga teie olete ometigi allveearheoloogiks saanud? Kas peale teie on Eestis veel allveearheolooge?

Mina olen iseõppinu. Kõigepealt sain tuukriks ja laevakapteniks. Kui me veealuseid objekte otsima hakkasime, oli Meremuuseumis korraldatud 1981. aastal allveearheoloogia klubi. Niiviisi seda nimetatigi. Me saime ülesande leida vee all peituvaid allveelaevu ja otsisime neid.

Praegu olen ma vist küll üks vähestest allveearheoloogidest, aga mul on olemas abilised, on oma meeskond.

Selles ametis tuleb armastada ajalugu, olla sukelduja, osata uurimislaeva juhtida, et otsida uppunud laevu, otsida merel hukkunuid – ja tahtmist naasta selle juurde ka nädala, ka aasta, ka kümne aasta pärast…

Millest teie huvi veealuse maailma, selle uurimise vastu alguse sai?

Juba 1957. aastal asusin tööle tuukrina. Sel ajal näidati Tallinnas kaht filmi veealusest maailmast: Itaalia filmi Vahemerest "Sinine manner" ja prantsuse filmi "Vaikuse maailmas" Jacques-Yves Cousteau´lt. Vaatasime sõbraga neid filme ja meisterdasime endile primitiivse varustuse – ujumislestad ja maskid.

Ja suundusime merele neid katsetama. Olime kaldast mõne meetri kaugusel, kui juba poole tunni pärast ilmusid piirivalvurid ja võtsid meid vahi alla, viisid staapi ja panid Tallinnas keldrisse luku taha.

Seal meid küll ei piinatud, oh ei, vaid kuulati üle. Meile esitati süüdistus põgenemiskatses – justkui oleks me üritanud vaid sääraste isetehtud lestade ja maskidega Rootsi ujuda. Aga piirivalveohvitserid "tõkestasid põgenemiskatse" ja teenisid sellega välja kõrgema auastme, ning meid lasti vabaks tingimusel, et võtame endale kirjalikult kohustuse enam mitte kunagi elus sukeldumisega tegelda. Olime sunnitud niisuguse lubaduse andma.

Aga näete, elu on kujunenud nõndaviisi, et nimelt sellega ma tegelengi. Ent olen kindel, et see mu lubadus on kusagil isiklikus toimikus seniajani olemas.

Kadriorus oli ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing, mis võimaldas noortel omandada mitmeid kutseoskusi – toim.) merekool ja seal õpetati mulle sukeldumistarkusi. Sellest ajast on mul jäänud head mälestused.

Sellest ajast peale on mul sukeldumisstaaži üle 30 aasta. Lisaks sellele töötan uurimislaeva kaptenina ja minu kaptenistaažiks on juba veidi üle 50 aasta.

Научно-исследовательское судно Mare у причала в Lennusadam
© Sputnik / Вадим Анцупов
Meremuuseumi uurimislaev Mare.

Kuidas ja millal te allveeuuringuteni jõudsite?

Kui me 1978. aastal seda tööd alustasime, põrkasime kokku paljude takistustega. Nõukogude ajal oli mereleminekuks vaja saada suur hulk lubasid. Põhiline luba saadi Moskvast, KGB peakontorist.

Eestis nõudis julgeolekuteenistus Meremuuseumilt Ministrite Nõukogu kirjalikku luba ja Teaduste Akadeemia kirjaliku luba. Meremuuseum ei saanud otseteed Teaduste Akadeemia poole pöörduda. Muuseumi direktor selgitas mulle toona, et kõigepealt pean ma pöörduma kultuuriministeeriumi poole ning siis juba võib kultuuriministeerium pöörduda Teaduste Akadeemia poole, mida ministeeriumiametnikud muuseumi direktori arvates pigem ei tee.

"On ainult üks võimalus, Vello – kui sa ise lähed Teaduste Akadeemia presidendi juurde ja seletad talle ära, mida me tahame tegema hakata, kuivõrd me selleks valmis oleme," ütles mulle direktor.

Keegi ei helistanud Teaduste Akadeemiasse, et hoiatanud ette et küsinud luba presidendi jutule pääsemiseks. Mina, kapten, meremehemüts peas, rühkisin Toompeale ja astusin Teaduste Akadeemia presiidiumi uksest sisse. Seal aga tühjus, vaikus, ja kedagi pole näha – sattusin sinna lõunavaheajal ja hulkusin kaua mööda tühje koridore.

Järsku avanes mingi uks ja sealt väljus lüheldast kasvu eakas hallipäine mees ning küsis minult: "Keda te otsite, noormees?" Vastasin talle, et mina olen Meremuuseumist ja tahan kohtuda Teaduste Akadeemia presidendiga. Heites pilgu kokkuvolditud merekaardile mu käes, mõtles ta nähtavasti: "Mis veidrik see nüüd olgu? Keegi pole tema asjus helistanud. Kes tal toetajaks on? Jälle mingi leiutaja, kes pakub välja järjekordset perpetuum mobile´t."

Mulle aga vastas ta: "Vaadake, presidenti täna kahjuks kohal ei ole. Mina olen asepresident. Mul on vähe aega, tulge mu kabinetti ja teeme kohe selgeks, mis teil seal on."

Balti laevastiku peajõudude läbimurre Kroonlinna.
© Sputnik / Алексей Межуев

Astusin tema kabinetti ja selgitasin terve tunni meie plaane uppunud laevade, meie võimalusi ja ettevalmistustaset, sealhulgas Teise maailmasõja päevil uppunute otsimiseks. Ta kuulas mu ära, kordagi vahele segamata. Ja ma tundsin, et ta hakkas asjast huvituma, sest niipea kui ma oma jutu lõpetasin, tegi ta mulle ettepaneku minna edasi teise kabinetti, Teaduste Akadeemia teadussekretäri jutule.

Seal lausus Teaduste Akadeemia asepresident oma kolleegile: "Arno, kuula see mees ära. Mulle tundub, et siin on oma iva. Kui sa ka leiad, et seda tasub toetada, kirjuta ta dokumendile alla." Ja ma pajatasin uuesti terve tunni meie projektist.

Teadussekretär kuulas vaikides, seejärel mõtles tükk aega ning ütles siis: "Jaa, mulle tundub ka, et siin on iva sees. Teid tuleb toetada. Tulge homme hommikul. Te saate allkirjastatud dokumendi."

See oli õnn, et ma sattusin tookord asepresidendi peale. Teaduste Akadeemia president ei oleks tõenäoliselt lubatähele alla kirjutanud, sest niisugust pretsedenti polnud Eestis esinenud.

Оборудование для подводных поисковых работ на судне Mare
© Sputnik / Вадим Анцупов
Uurimislaeva Mare varustus.

Milline laev esimesena üles leiti?

Esimesena leidsime Inglismaa purjeka 1863. aastast. See oli kaunis prikk Aid – inglise keelest tõlgitult "Abi". Purjelaev sõitis kvaliteetse inglise söelastiga Inglismaalt Kroonlinna. 19. sajandil oli Kroonlinna sadamas rohkesti sõjalaevu, mis vajasid sütt, kuna tegu oli aurulaevadega. Sel ajal saabus Inglismaalt suur hulk kivisöelastiga purjelaevu. Mõned neist uppusid Hiiumaa vetes.

Vello, kas Läänemeres on palju uppunud laevu? Mis veel on õnnestunud avastada?

Läänemere põhjas on väga palju objekte – Venemaa, Leedu, Soome, Saksamaa, Inglismaa laevu. Meie registris on rohkem kui tuhat uppunud laeva, lennukit, kahurit ja ankrut. Väga palju laevu on jäänud sinna viimase sõja aegadest. Kui me oma nelikümmend aastat tagasi nullist peale nende otsimist alustasime, ei teadnud keegi mitte ühegi laeva õiget uppumiskohta.

1941. aasta augustis murdis siit, Eestist, läbi Venemaa laevastik – evakueerumises Tallinnast Kroonlinna osales 225 erinevat laeva. Laevakaravan jäi julma pommitamise alla, ainsa ööpäevaga hukkus 46 laeva ja üle 15 000 inimese. Mererüpest Juminda neeme juures, kus tragöödia aset leidis, sai merine ühishaud.

Omal ajal kirjutasid ajaloolased evakueerumises osalenute ja selle tunnistajate mälestuste põhjal artikleid ja raamatuid. Oli palju väljamõeldisi, väärarvamusi ja vääritimõistmist sellest, mis toona juhtus. Ilmselt oli juba nõukogude ajal tarvis, et keegi selles loos päriselt selgust looks.

1941. aasta sügisel läks järjetult kaduma allveelaev Kalev. Ta väljus luurerühmaga Kroonlinnast ja pidi sõitma Gotlandi saarest mööda ja läbi Juminda lahe miiniväljade. Nende kurss oli seatud läbi kõige tihedama miinisupi, mille sakslased olid "kokku keetnud". Sakslased olid juba Eesti rannikul. Soomlased sõdisid samuti Nõukogude Liidu vastu. Nii et paat võis edasi pääseda vaid Soome lahe kõige sügavama ja kõige ohtlikuma koha kaudu. Teist valikut ei olnud. Ja sellest kohast otsisime me Kalevit palju aastaid.

Kas see "miinisupp" on praegu ohutu paik?

Jah, miinidest on kogu veteväli puhas. Aga sügaval merepõhja pinnasekihis lebab veel lõhkamata miine. Igal aastal tulevad siia NATO miinikütid ja õhivad neid. Nad saadavad merepõhja spetsiaalse roboti, mis paigaldab sinna lõhkepaketi. Noortele meremeestele on see tõeline seiklus, tegemist ei ole ju õppemiinidega.

Allveelaeva Kalev ei olegi leitud. Millised on oletused, mis temaga juhtus?

Üks oletusi on, et ta kihutas miini otsa ja lendas õhku. Allveelaev läks lahinguülesannet täitma täisvarustuses. Tema pardal oli 8 torpeedot ja 20 meremiini. Kui nad miini otsa sattusid, jättis plahvatus laevukesest alles ainult kübemed. Kuid viimaste uuringute kohaselt tuleb Kalevit otsida pigem Venemaa territoriaalvetest teel Kroonlinnast Gotlandini.

Научно-исследовательское судно Mare
© Sputnik / Вадим Анцупов
Uurimislaev Mare.

Seal, kus otsingud toimuvad, kulgeb ka kalapüügiala. Kalurid on mitmeid kordi sattunud uppunud laevadele ja iga kord on mind sellest teavitatud. Me läheme siis alati merele ja kontrollime, mida nad on leidnud.

Kalurite abiga oleme avastanud mitu Tallinnast evakueerumise ohvrit. Selles piirkonnas oleme leidnud 50 erinevat uppunud laeva – sõjalaevu, tsiviilaluseid, hüdrograafialaevu, jäälõhkujaid, ajaloolisi purjekaid.

See on väga "rikas" piirkond ja selles on minu jaoks hästi põnev töötada. Kuid tänaseks on see piirkond juba väga hästi läbi uuritud.

Leidsime siit nõukogude L-2 tüüpi allveelaeva Stalinets, Štš-301 tüüpi allveelaeva Štšuka. Ja kolmas alus, mille me siit leidnud oleme, on väga haruldane laev veel Esimese maailmasõja aegadest – Jedinorog (Venemaa Bars-tüüpi allveeSelliseid laevu ehitati Eestis, allveelaevade ehituseks rajatud Noblessneri laevatehases. Revelis ehitati neid kaheksa tükki ja kuusteist samasugust ehitati Peterburis. Maailma muuseumides ei ole ühtegi niisugust allveelaeva. Ja kõigest neli seda tüüpi allveelaeva on leitud vee alt: kolm Rootsi vetest ja neljas meilt, Tallinna–Helsingi faarvaatrist. Jedinorog uppus just Soome lahe keskel 25. veebruaril 1918.

Kas see laev on ikka veel sealsamas? Teda üles tõsta ei saa?

Laevuke lebab 85 meetri sügavusel, üsna selle koha lähedal, kus 1893. aastast puhkab Russalka. Jedinorog uppus seal 1915. aastal. Nii paljude aastate jooksul on selle laeva metallisse sööbinud sool. Kui ta kaldale vinnata, siis metall kuivab ja sool hakkab metalli kildudeks murendama. Sakslased ja inglased on proovinud selle ajajärgu allveelaevu pinnale tõsta ja konserveerida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kõik need laevad lagunesid koost.

Konserveerida neid ei õnnestu, sest pole niisuguseid mahuteid, kuhu annaks allveelaevu ära mahutada. Häid tulemusi pole seni keegi saavutanud. Seega juhul, kui Jedinorog pinnale tõsta, ei õnnestu seda säilitada. Liiatigi on selleks, et niisugune laev 85 meetri sügavusest kätte saada, tarvis väga vägevat tehnikat ja palju raha.

Seega siis nii Jedinorog kui Russalka kui ka teised laevad jäävadki meresügavusse lesima ja me ei näe neid kunagi?

Selleks, et uppunud laevast jooniseid teha, makett valmistada, ei ole vaja laeva ennast merepõhjast välja tirida. Kogu materjal meie leidude kohta on juba olemas. Aga võib-olla kunagi suudetaksegi laevad üles tõsta.

Kas te jätkate Kalevi otsimist?

Me oleme juba väga suure töö ära teinud. Need on olnud toredad, põnevad aastad ja mul ei ole tehtud jõupingutusest sugugi kahju.

Aga ma arvan siiski, et see laev läks kaduma teelõigul Kroonlinnast Gotlandini, mis tähendab, et Eesti vetesse ta ei sisenenud.

Kalev on teatud mõttes reliikvia ja tahaks selle laeva üles leida. Meie vetes ta arvatavasti ei ole, aga teate, mitte midagi ei tasu ühemõtteliselt kinnitada, kuni kadunut pole leitud.

Teie uurimislaev kannab nime Mare. Kas see nimi on pandud naisterahva auks?

Mare on universaalne nimi. Ühest küljest tähendab see ladina keeles merd, teisalt on eesti naisenimi.

Enne Maret oli meil Kirovi kalurikolhoosilt renditud vana kalapüügitraaler. 1982. aastal aga ostis Meremuuseum mahakantud kalatraaleri. Muuseumi direktor Ants Pärna oli mereajaloo entusiast ja toetas meie uuringuid.

Laev ei ole meil luksuslik, pigem tagasihoidlik, ent täielikult ümber ehitatud, just allveetöödeks kohandatud. Mare tehti pikemaks, talle paigaldati keerukas aparatuur ja tuukritöödeks vajalik varustus. Laeva pardal on kaheksa magamiskohta, kuid me käime merel maksimaalselt kuuekesi, et üksteisele mitte jalgu jääda.

Paraku on meie laeva elupäevad läbi. Septembris saab ta maha kantud. Laev on ehitatud 1968. aastal. Metallist aluse jaoks on 50 aastat juba ülim iga. Praegusel ajal arvestatakse, et parem on osta uus laev, kui panustada tohutult raha kapitaalremonti.

Мясс со своей книгой, рассказывающей о многолетней работе подводного археолога
© Sputnik / Вадим Анцупов
Vello Mäss esitleb oma raamatut.

Mis te arvate, kas riik tuleb Meremuuseumile uue uurimislaeva soetamisel appi?

Tegelikult teeb muuseum selle ostu ise, seetõttu pole see meile kerge. Aga teate, ma arvan, et Meremuuseum peabki kuidagi teistest muuseumidest eristuma. Iga aasta sügisel korraldatakse Narvas muuseumide festival, kus kõigile muuseumidele antakse erinevate kategooriate põhjal hinnangud – suurim külastatavus, suurimad omatulud, publikatsioonid, parimad näitused.

Viimasel kolmel aastal ei ole Meremuuseum saanud ühtegi auhinda, kuna me ise viimastel aastatel uusi väljapanekuid koostanud ei ole. Me ostame uusi väljapanekuid välismaalt.

На палубе судна Mare
© Sputnik / Вадим Анцупов
Uurimislaeva Mare pardal.

Niiviisi sai näiteks korraldatud Titanicu näitus. Muuseum teenis kopsaka tulu, aga muusemide festivalil seda ei hinnata. Meie uurimistööd pälvisid neljakümne aasta vältel päevast päeva nii avalikkuse kui televisiooni tähelepanu. Nüüd aga on kõik vaikseks jäänud. Nii et on aeg taas usinasti tööle asuda.

Mul on lootus, et uurimistöö kestab edasi, vähemasti senikaua, kuni Kalevit ei ole üles leitud.

Tagid:
Noblessneri allveelaeva tehas, allveelaev, Russalka, Eesti meremuuseum, Kalev, allveearheoloog, Vello Mäss, Amandus Adamson, Eesti, Tallinn

Peamised teemad