09:54 18. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1215
  • RUB70.4625
Estonka küla Abhaasias

Lendur, talupoeg ja erak: "Väike Eesti" Abhaasias

© Foto : Акоп Кущян
Elustiil
lühendatud link
Provokatsioonid Gruusias (14)
89 0 0

Rohkem kui sajand tagasi kolis Abhaasiasse sadu eesti peresid ja paljud neist jäidki siia. Kuidas Balti riikide asunikud siia sattusid, kuidas nad elavad, kuidas armuvad ja lahku lähevad, kirjutab Sputnik Abhaasia korrespondent.

TALLINN, 14. juuli — Sputnik. Sputnik Abhaasia ajakirjanik Badri Jesiava külastas Estonka küla ja kirjutas seal tänaseni elavatest eesti juurtega inimestest. 

Trumanite "show"

Väikesest ilusa rõduga majast väljub pikk, tugeva kehaehitusega, hallipäine mees. Käigupealt särki kinni nööpides kõnnib ta jalgvärava juurde ja tervitab meid naeratusega. Tal on peaaegu "kinematograafiline" nimi - Oskar Truman. Teda hoiatati ette ajakirjanike saabumisest Dopuketi külla, mida tuntakse ka Estonaka nime all. 

© Sputnik / Томас Тхайцук.
Trumanite elamu.

Väike ajalooline tagasivaade. Dopukõti küla asub Gulripši rajoonis, umbes 20 kilomeetri kaugusel Suhhumist Kodori jõe orus. Tema nimi pärineb Abhaasia perekonnanimest Dopua.

Arvatakse, et selle suguvõsa esindajad olid esimesed, kes need maad asustasid. 19. sajandi lõpus sai sellest Ülem- ja Alam-Linda külade kõrval üks paljudest asulatest Abhaasias Suhhumi rajoonis Psou jõe ääres, kuhu asusid massiliselt elama Venemaa impeeriumi Eesti ja Liivi kubermangudest pärit inimesed.

Житель села Эстонка, Оскар Труман
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Estonka küla elanik Oskar Truman

Oskar Trumani esivanemad olid esimeste asunike seas. Kust täpselt nad Abhaasiasse tulid, ta ei teagi. Hoovis on veel praegugi püsti tema vanaisa maja, mis on ehitatud üle saja aasta tagasi. Aastaga on osa hoonest sisse varisenud ja see on muutunud elamiskõlbmatuks. Ehitati uus.

Süüria tunnistas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust >>

Jõudmata viinapuude varjus lehtlas istet võtta, teatab ta perele rõõmsa uudise. Vaid paar minutit enne meie saabumist helistati talle Eestist ja teatati, et on leitud dokumendid, mille kohaselt tema isa Jüri Trumani järeltulijatel on õigus saada Eesti kodakondsus. Oskar ise ei ole veel otsustanud, kas ta hakkab sellega tegelema, kuid tema tütar ja lapselaps kasutavad ilmselt seda võimalust.

Maja puittreppi mööda tuleb õue punase põllega leopardimustriga kitlis naine. Ta heitis külalistele hindava pilgu ja käskis laua puhtaks teha. "Nii, korjame aga oma paberid ja tehnika laualt ära. Hakkame kohvi jooma," ütleb Oskari abikaasa Galina ja pani kandiku lauale.

Ta istus abikaasa kõrvale, süütas hoogsalt sigareti ja tõmbas kogu tähelepanu endale. Alguses võis tunduda, et Galina Nikolajevnal ei olnud meie üle hea meel, kuid suhelnud paar minutit, mõistsime, et tema rangus ja isegi teravus on vaid mask ja "kondiproov" ajakirjanikele, keda nende majas on käinud päris palju.

Nagu näitlejanna, muutus ta hetkega despootlikust prouast kenaks daamiks, kes muretseb, kas keegi külalistest pole äkki oma kohvi ära joonud või kisiilikompotti proovinud.

Галина Труман
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Galina Truman

Galina Truman tundis huvi iga kohalviibija rahvuse ja perekonnaseisu vastu ning langetas omapoolse "kohtuotsuse". Selgitasime välja, et maailma kõige targemad rahvad on juudid ja armeenlased, mis meeldis väga meie operaator Akople. Saime teada, et 32-aastane fotokorrespondent Toomas on laps, kes armastab marju ja nende ridade autor meenutavat korealast. Tõsi poole tunni pärast muudeti minu "antropoloogiline" staatus "tšuktšiks".

Eesti "vang"

Sundimatu ja lõbus õhkkond häälestas sujuvalt romantilisele meelelaadile. Tuleb tunnistada, et abikaasad puiklesid kaua ega tahtnud oma lugu jagada, kuid andsid lõpuks ajakirjanikele järele. Esmapilgul on Galina ja Oskar täiesti erinevad inimesed. Perekonnapea on rahulik ja õrn inimene ning tema "tuline" kaasa on emotsionaalne ja mõnikord karmgi. "No, mida ma teen, kui ma selline olen? Ma olen ju mustlane," tunnistas perenaine.

Tallinna "Aida" Alisa Gitsba: eestlased ei ole abhaaslastele võõrad >>

Nad kohtusid umbes pool sajandit tagasi. Noor Galina töötas tol ajal Harkovi pardlitehases monteerijana, kuid unistas lendamisest. Stjuardessiks saamiseks oli tal vaja vähemalt üks aasta lennujaamas töötada ja Galina läks tööle lennukite tankijana.

"Tol päeval ronisin treppi mööda AN-24-peale ja hakkasin teda tankima. Nii siis "tankisingi". Oskar kartis, et ma teen midagi valesti ja ronis ka üles mulle appi. Ausalt öeldes, ei meeldinud ta mulle tookord üldse," rääkis Galina esimesest kohtumist tulevase abikaasaga. Oskarile aga, vastupidi, meeldis Galina kohe ja ta hakkas temaga kurameerima. Oskaril tuli kaunis tankija isegi tema peigmehelt, Bakuust pärit arstilt, üle lüüa.

Estonka külast pärit pardamehhaanik pidi kavalust kasutama. Ta pöördus Galina isa poole, kes oli samuti lendur ja palus luba tütar temaga paariks päevaks puhkusele kaasa võtta. Võtnud härrasmehe auasõna, et tütrega saab kõik korras olema, oli isa nõus. "Ma röövisin ta," konstateeris Oskar rõõmsalt ja uhkusega. Nii sattus Galina lennukisse, mis maandus Suhhumi lennujaamas. Kuid isegi siis ta veel ei teadnud, et abiellub.

Оскару Галина понравилась сразу, и он стал за ней ухаживать
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Oskarile meeldis Galina kohe ja ta hakkas temaga kurameerima.

"Lennujaamas oli tema perekond mul lilledega vastas. Istuti Moskvitši ja Oskari ema ütles, et nüüd on tal kolmas tütar, kuid kõigest, millest ta rääkis ma aru ei saanud. Sõitsime siia. Siin olid meil vastas naabrid, kes viskasid meie jalgade alla tulpe. Külalisnõukogu sekretärina töötanud Oskari tädi pani meid paari sealsamas majas," meenutab Galina. 

Ta tunnistas, et armastus abikaasa vastu ei tekkinud kohe. Oskar lendas palju ja oli pikka aega kodust eemal. Kulus mingi aeg, et üksteise ja uue eluviisiga harjuda. Galina esitas kahel korral avalduse abielu lahutamiseks, kuid abikaasa ei tulnud kordagi kohtusse. Muudkui võitles tema eest. Siis läks lahkumineku soov üle ja algas mõõdukas pereelu, sündisid lapsed. Galina läks tööle Suhhumi lennujaama infopunkti ja tema unistus stjuardessiks saada ei täitunudki kunagi.

Elu lennates

Oskar Trumani sai lendamise alused selgeks Kertšis. Lõpetanud Saki lennukooli naasis ta Abhaasiasse. Tal õnnestus saada tööd Suhhumi lennujaamas alles aasta pärast, kui töökoht vabanes. Ta alustas tehnikuna ja mõne aja pärast sai Trumanist pardamehaanik.

"Me lendasime üle kogu Nõukogude Liidu. Välismaal ei ole käinud. Pärast saabumist olid meil tavaliselt vabad päevad ning me saime puhata ja ringi vaadata. Kõige huvitavam oli Moskvas, Leningradis, Sverdlovskis. Meie lennujaamas "kihas" tol ajal elu. Iga paari minuti tagant lendasid ja maandusid lennukid," meenutab ta nostalgiaga.

Esimene lennuk, millel Abhaasia eestlane lendas, oli AN-24. Kümme aastat hiljem läks ta TU-134 peale. Rohkem kui kahekümne tööaastaga Suhhumi lennujaamas on Truman kokku lennanud umbes 18 tuhat tundi. Kokku on ta taevas veetnud kaks ja pool aastat. 

Первый самолет, на котором летал абхазский эстонец, был АН-24
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Esimene lennuk, millel Abhaasia eestlane lendas, oli AN-24.

Pärast Abhaasia rahva Isamaasõda (Abhaasia sõda Gruusiaga aastail 1992–1993 – toim.) lennud Suhhumi lennujaama lõpetati. Truman oli sunnitud pardamehaanikust ümber kvalifitseeruma helikopterite hooldustehnikuks ja hiljem laomeheks. Kaheksakümneaastaselt 2018. aasta lõpus jäi ta teenitud puhkusele.

Rahaasjad on Trumanite peres keerulised, tunnistas eakas abielupaar. Lisaks Abhaasia ja Venemaa pensionidele toob väikest lisasissetulekut vana veski. Iga maisi- või muu teraviljakoti jahvatamise eest võtab Oskar kümme rubla. Trumanid teevad aiatööd, kasvatavad puu-ja köögivilja, peavad veiseid.

Oskar rõhutab, et elu külas nõuab tööarmastust ja jõudu, ilma selleta ellu ei jää. 

Оскар с ностальгией показывал черно-белые снимки
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Oskar näitab nostalgiaga must-valget pilte.

Edasi kolis vestlus majja. Truman võttis kapist mitu tolmust perekonnaalbumit. Oskar näitab nostalgiaga must-valgeid fotosid, kus ta on alles noor ja seisab koos meeskonnaga lennuki taustal. Fotod vanematest on hästi säilinud. Albumi lehekülge keerates tuli nähtavale fotot võluvast, tol ajal moodsa soenguga ja tõsise olemisega tütarlapsest.

"Nüüd saate te aru, miks ma ta röövisin?" ootab Oskar naeratusega heakskiitu oma valikule, näidates abikaasa noorpõlvefotot. Hindasime pardamehhaaniku head maitset.

Eesti vaimu on Trumanite perekonnas vähe säilinud. Ainuke, mis Eestile viitas, olid portselaninglid puhvetikapi ülemisel riiulil, mille tütar Viola reisilt Eestisse kaasa tõi. Eesti keelt oskab peres ainult Oskar.

"Euroopa" liit

Estonka loodus ei erine palju teistest Abhaasia küladest - palju on rohelust, väikeseid karjamaid. Teed on heas seisukorras ja sõiduautoga on nendel hea ja ohutu sõita. On mitmeid toidukauplusi. 

В селе много заброшенных домов
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Külas on palju mahajäetud maju

Kunagi tihedalt asustatud Estonka külal ei ole täna parimad ajad. Palju on mahajäetud maju, millest mõnd ei kanata isegi enam remontida. Noori kohtab siin harva. Enamik on linna kolinud.

Küla keskel, raamatukogu ja klubihoone varemete lähedal, on mälestusmärk Suures Isamaasõjas langenute mälestuseks, millel kõrgub laialisirutatud tiibadega kivikotkas. Kividest laotud obeliskile on kantud 27 kodumaa kaitsja nimed, neist pooled on eestlased. 

Мемориал в честь павших солдат в Великой Отечественной войне
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Mälestusmärk Suures Isamaasõjas langenutele.

Kohalikud elanikud meenutavad, et nõukogude ajal elas Estonkas mitu tuhat inimest ja nendest üle tuhande eestlase. Kreeklased kadusid sealt 1949. aastal, kui nad Stalini korraldusega Kasahstani küüditati. Praegu elavad Dopuketis enamasti abhaasid, armeenlased ja mõned venelased. Allesjäänud eestlased saab üles lugeda ühe käe sõrmedel.

Endrik Pihlak on 68 aastat vana. Tema ja tema kaks venda sündisid ja kasvasid üles Estonkas, kuid Abhaasiasse on jäänud ainult tema üksi. Endrik meenutab, et enne sõda kees siin elu, kõik töötasid kolhoosis. "Kuigi oli raske, oli meil tolle aja kohta kõik vajalik olemas. Kasvatati teed, maisi, tubakat, geraaniume, basiilikut. Töötati umbes kakskümmend tundi päevas. Puhkuseks jäi vaid neli tundi. Selline oli elu 1950-1960-ndatel aastatel, kuid siis läks muidugi kergemaks," jutustas Pihlak.

Hommik algas tollal kell 6 kolhoosi teeistanduses. Talumees ei tohtinud teha muid asju enne, kui oli kogunud 40 kilogrammi teelehti. Seepärast mindi istandusse tervete peredega, et "obrokiga" võimalikult kiiresti toime tulla. Kuni neljani pärastlõunal korjati tubakat ja kell kuus õhtul jälle teed. 

Житель села Эндрик Пихлак
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Küla elanik Endrik Pihlak

Endriku esivanemad olid samuti ühed esimesed, kes Abhaasiasse elama asusid. Ka Endrik ei tea, kust täpselt ja millistel asjaoludel tema esivanemad siia tulid. Tema vanaisa jutustas, et uusasunikele pakuti elamiseks Estonkast kõrgemal asuvat Šaumjanovka küla, kuid seal ei olnud vett. Ja nii otsustasid asunikud allapoole jääda.

Pihlaku perekonnale anti mitu hektarit maad. Peagi ehitasid nad tamme- ja kastanipalkidest väikese maja. Aastakümneid hiljem ehitati uus, suurem maja. Vana maja sajandivanused palgid kulusid kuuri ja lauda ehituseks. Õues on umbes viie meetri sügavune kaev, mille kaevas veel Endriku vanaisa. Kristallselge jahe vesi tuleb majja elektrilise pumbaga. 

Во дворе стоит колодец, который вырыл дед Эндрика
© Sputnik / Томас Тхайцук.
Sisehoovis on Endriku vanaisa kaevatud kaev.

Rasketel sõjajärgsetel aastatel aitasid Endriku sõbrad tal ÜRO programmi raames kasvuhoone ehitada. Abhaasias on 12 sellist kasvuhoonet, mille mõõtmed on 5 korda 40 meetrit. Pihlak kasvatab seal maasikaid, kurke, tomateid ja maitserohelist.

Sel aastal istutas ta esimest korda mitu melonitaime, mis on juba ka vilja kandnud. Endrik suhtleb ka oma Eestis elavate sugulastega, kuid ise ei ole ta seal kunagi käinud. Pihlak eesti keelt ei räägi, kuid saab sellest aru. Ta valdab üsna hästi armeenia keelt. Eestist on tal suveniiriks ainult 20-eurone rahatäht, mille sõber talle saatis. 

© Sputnik / Томас Тхайцук.
Endriku sõbrad aitasid tal kasvuhoonet ehitada.

"Me ei ole enam sellised eestlased, nagu varem. Me oleme Abhaasia eestlased. Mina isiklikult püüan Abhaasia traditsioone ja kultuuri järgida. Olen mures meie riigi pärast ja tahan, et siin oleks kõik hästi," tunnistas Pihlak. Veendusime ka ise, et Endriku perekond järgib Abhaasia traditsioone.

Kuni me peremehega vestlesime, kattis tema tšehhitarist abikaasa Olga paari minutiga laua. Külalislahkus pole selles majas ainult sõnakõlks. Peaaegu kõik toidud olid oma majapidamisest. 

© Sputnik / Томас Тхайцук.
Mõne minutiga kattis tšehhitarist abikaasa Olga laua

Eestlased osutusid väga romantilisteks inimesteks. Endrikul ja Olgal on ka oma armulugu. Mitte nii "taevalik", nagu Oskaril ja Galinal, kuid sealgi ei saadud läbi õnneliku juhuseta. Ükskord tuli Endrik Suhhumi turult ja nägi bussis Olgat. Tookord ta läheneda ei julgenud, kuid saatusest, nagu öeldakse, pole pääsu. 

© Sputnik / Томас Тхайцук.
Olga

Õhtul tuli naaber teda endale külla kutsuma ja ütles, et pühapäeval tuleb talle linnast tütarlaps külla, kellaga tal tasuks tuttavaks saada. Eestlane aimas, kellest jutt ja kiirustas kohtumisele. 

"Istusime lauas ja rääkisime. Naps sai otsa ja ütlesin, et me läheme Olgaga minu poole ja toome juurde. Nad läksid ja jäidki. Nii ta siia "maanduski", rääkis ta naerusui. Endrik ja Olga abiellusid 23 aastat tagasi. Ühiseid lapsi neil ei ole.

Erak

Kuigi Galina Truman meid saatis ja vabatahtlikult teed leida aitas, ei leidnud me Valeri Raudi maja kohe. Õnneks näitasid naabrid teed. "Näete eespool seda rohelist tara? Lähete selle lõpuni ja vasakut kätt jääb Valeri maja," juhatas üks külaelanik. Sel hetkel tundus, et kõik on selge ja Valerit leida pole raske, kuid tegelikult läks kõik teisiti.

Putin sõitis Gruusia sõja aastapäevaks Abhaasiasse >>

Avanud selle sama rohelise tara jalgvärava sattusime mahajäetud maja õue. Hiljem selgus, et seal oli elanud üks eesti pere, kes müüs maja maha ja lahkus. Teisi hooneid polnud näha. Valerit otsides jõudsime mingile põllule. Eemalt ilmus nähtavale ühekorruseline ehitis, mis, nagu hiljem selgus, oli samuti asustamata. Peale kusagilt kostva koerte haukumise ei paistnud millestki, et siin võiks keegi elada.

"Valeri," karjusin ma mitu korda täiest kõrist. Siis kuuldus sealtsamast kõrvalt kauaoodatud "A-uu!". 

© Sputnik / Томас Тхайцук.
Valeri Raud

Raudi maja oli meist vasakul, kuid tiheda taimestiku tõttu ei olnud seda näha. Ilmus pikk, tugeva kehaehitusega mees. Seletasime, miks te tulime. Valeri naeratas oma "kuldset" naeratust ja kutsus meid enda poole. "Kas te pildistama ka hakkate?" küsis ta ja saanud jaatava vastuse, läks majja riideid vahetama.

Kuni teda polnud, valvas kutsumata külalisi koerakrants, meilt pilku pööramata ja hoiatades vaevukuuldava urinaga, et parem oleks meil korralikult käituda. See oli hulkuv koer Matilda, kes oli paar nädalat tagasi tulnud Valeri juurde ja aitab tal nüüd üksindust leevendada.

Väike Eesti „riik“ Gruusias >>

Valeri Raud on 57-aastane. Sündinud on ta Estonkas. Vanemad ja vend on juba surnud ja abikaasast on ta lahutatud. Vanem tütar läks linnas mehele, noorem õpib Suhhumis majandust. Lapsed käivad pühade ajal külas.

Valeri maja on suur ja seal on tunda naisekäe puudumist, kuid vanapoiss ei heida meelt. "Ma pole veel päris väeti vanamees, võib-olla abiellun veel," ei kaota ta optimismi. Valeril on soliidne majapidamine - tal on kuuepealine kari ja ta kasvatab kiivisid, viigimarju, ploomi, viinamarju ja hurmaad.

Venemaa välisministeerium nimetas 2008. aasta "viiepäevase sõja" peamise õppetunni >>

Saagi viib ta pealinna turule, kuid sel aastal oli see väike, viljakandvaid kiivisid on jäänud vähemaks. Ta tunnistab, et üksinda on raske. Eestis käis ta viimati kolmkümmend aastat tagasi. Seal elab tema õde, kuid Abhaasiasse käib ta väga harva. Valeri ise oma ajaloolisse kodumaale tagasi pöörduda ei kavatse. Hilja juba, selgitab ta.

"Miks sa halliks oled läinud?" küsib Galina Truman Valerilt äkki. Nad elavad samas külas, kuid nagu selgus, ei ole nad teineteist näinud juba rohkem kui kümme aastat.

Teema:
Provokatsioonid Gruusias (14)

Samal teemal

Lõuna-Osseetia tahab naasta Venemaa koosseisu
Strateegiline august: Vene armee viiepäevase sõja õppetunnid
Venemaa välisministeerium nimetas 2008. aasta "viiepäevase sõja" peamise õppetunni
Tagid:
kodakondsus, Estonka, eestlased, Abhaasia, Venemaa

Peamised teemad