16:45 27. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1900
  • RUB90.1153
Uudised
lühendatud link
7401

Kas Venemaa ja EL suudavad pärast pikaleveninud kriisi suhteid parandada ja millal see võiks toimuda, rääkisid Balti foorumi eksperdid.

Andrei Solopenko, Läti Sputnik

Jurmalas jõudis lõpule XXI Balti foorumi rahvusvaheline konverents. Selles osalenud Venemaa eksperdid rääkisid, kuidas oleks võimalik parandada suhteid Venemaa ja Euroopa Liidu vahel.

Aitavad tolliliidu liikmesriigid

Hoolimata arvukatest sanktsioonidest ja vastusanktsioonidest püsib siiski tasakaal Venemaa ja EL-i vahel. Nii väitis foorumil Venemaa välisministeeriumi Moskva Riikliku Ülikooli välissuhete instituudi prorektor Artjom Malgin.

Tema andmetel kestavad edasi kontaktid mittetootlikes ja energeetikaga seotud valdkondades, samuti erapankade tasandil, mis tagavad vene äritegevuse normaalse funktsioneerimise rahvusvahelises rahanduskeskkonnas. Lisaks sellele kogub Malgini hinnangul jõudu veel üks tegur.

„Nii paradoksaalne kui see ka poleks, on meie praegu parimad lobistid nii Venemaaa valitsuses kui ka Venemaa poliitilises ladvikus seoses suundumusega parandada suhteid Euroopa Liiduga meie kolleegid tolliliidus — Kasahstan, Valgevene, Armeenia," toonitas ta.

On täiesti võimalik, et just nende riikide tegevusest oleneb, kas suhted Venemaa ja EL-i vahel paranevad või mitte.

Majandus määratleb poliitika

Ühtlasi osutas ta tähelepanu sellele, et „objektiivselt üksteisega tihedasti majanduslikult seotud riigid võivad ületada või kohandada üldist poliitiliste suhete konteksti, isegi kui sellel on selgelt negatiivne iseloom.

"Seetõttu paistavad praeguste Venemaa ja Euroopa Liidu erimeelsuste taustal suhted Venemaa ja Läti vahel märksa paremad kui Venemaa suhted Leedu või Eestiga," jätkas ekspert, lisades et Läti on tänu oma avatusele ja multikultuursusele saanud olulisimaks koostöö "veduriks" ennekõike majanduslikus ja rahanduslikus plaanis koos nõukogudejärgsete riikide ja Euroopa traditsioonilise õigus- ja kultuuriruumiga.

Nüüdse ettevõtluse struktuur on niivõrd keeruline, et me mõistame — Aserbaidžaani, Armeenia või Kasahstani kaudu tungib Lätisse tõesti Venemaa ettevõtlus, Venemaa huvid. Ja mida tihedam on nende huvide võrgustik, seda enam on tagatisi nende sidemete puhtpoliitilistel motiividel katkemise vastu," nentis Malgin.

Oluisimaks peab Malgin võimalust moodustada konsortsiume meditsiini ja hariduse valdkonnas. „Venemaal ja postsovetlikus kultuuriruumis on olemas demograafiline potentsiaal ja rahalised ressursid, kuid siin on vastav infrastruktuur meditsiini- ja haridusteenuste osutamiseks, tõenäoliselt juba Euroopa komponenti kaasates," arvas ta.

Eesmärk pühitseb abinõu

Teine ekspert, Venemaa Teaduste Akadeemia Moskva Riikliku Ülikooli Euroopa poliitika uuringute osakonna juhataja Nadežda Arbatova avaldas selles küsimuses teistsugust arvamust.

„Minu pilgu läbi ei ole positiivne tegevuskava Venemaa ja EL-i suhetes praegu võimalik. Samaviisi kui ei olnud võimalik varasem agenda enne Ukraina kriisi, mil me pidasime arutelu strateegilise partnerluse üle," rõhutas ekspert. „Asi pole mõistagi selles, et mõlemad partnerid on mattunud sügavasse sisekriisi," jätkas Arbatova, „vaid selles, et Venemaa ja Euroopa Liidu suhete tulevik on saanud "Venemaa ja Lääne kui terviku pantvangiks."

Sellega on tema sõnul, vaatamata sellele, et EL jääb jätkuvalt Venemaa ekspordile oluliseks turuks, märgatavalt kasvanud nendevaheline vastastikune majanduslik sõltuvus.

"Paljud inimesed, kes on omandanud hariduse Nõukogude Liidus või on lugenud Lenini teoseid, mäletavad tema tuntud väljendit, et „poliitika on majanduse väljendus kontsentreeritud kujul". Tegelikult on Nõukogude Liidus ja Venemaal alati olnud vastupidi: majandus on olnud poliitika väljendus kontsentreeritud kujul. Me peame aru saama: ei ole olemas selliseid majanduslikke ohvreid, milleks Venemaa oleks oma poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel valmis minema. Seetõttu ei tasu arvata, et majanduslikud huvid viivad meie poliitilised suhted automaatselt mingile uuele tasandile," sõnas Arbatova.

Praegused Venemaa ja EL-i vahelised suhted meenutavad kõige enam mängu Chicken Game, kus mitte ükski teineteise vastu täiskiirusel kihutavatest juhtidest ei suvatse trajektoorilt kõrvale pöörata. Ehk nagu nentis Arbatova: „ Poliitikas võidab see, kes esimesena kõrvale pöördub, sest mõistab vastutust, ja ma loodan väga, et mõlemad osapooled jõuavad selle järelduseni üheaegselt."

Mis suunas peaks minema

Kolmanda esinejana kõneles konverentsil Venemaa Teaduste Akadeemia kirdeinstituudi õigusteaduskonna dekaan Sergei Tsõpljajev, kes oma ettekandes üritas vastata aegumatule küsimusele, mis suunas peaks Venemaa minema — kas Läände või Itta?

Tema sõnul „demonstreerib Venemaa eliit praegu eufoorilisi ootusi, et Hiina astub täiel määral tooraine kokkuostjana, tehnoloogia allikana ja investeeringute pakkujana Euroopa asemele. Kuid Tsõpljajevi arvates ei ole kõik siiski nii.

„Hiina kahandab oma arengut, ei näita kasvavat nõudlust toorainele, on väga valiv ühisprojektide osas, üritab tagada endale odavat toorainebaasi ega salli sugugi konkurente," rõhutas ekspert. Nagu ta järgnevalt märkis, ei ole Hiina „obektiivselt huvitatud" Venemaa arengust, talle pakuvad huvi territooriumid, transpordiolud ja toorainevarud.

Seega, nagu leiab Tsõpljajev, seisnevad Venemaa strateegilised, riiklikud huvid taasindustrialiseerimises. „Panused põllumajandusele, ökoturismile ja puhta vee müügile — see kõik on muidugi huvitav, aga vajab täielikku riiklikku ümberkorraldust, seevastu puhtalt toorainele tuginev strateegia on ajaliselt piiratud. Pärast toorme ammendamist ootab meid ees teisejärgulise riigi staatus," nentis esineja.

Seepeale on tema arvates Venemaa väljumine tooraine müüja seisundist võimalik ainult sügavaimas koostöös Euroopa Liiduga. Mõistagi ei saa Venemaa ja EL-i praeguste suhete puhul sellist pööret Lääne suunas oodata, kuid nagu nentis Tsõpljaev oma ettekande kokkuvõttes: „Ma usun, et see aeg saabub, küsimus on vaid selles, mis seisundis me selle äraootamise ajaks oleme."

Tagid:
arutelu, USA, Venemaa

Peamised teemad