01:47 30. Mai 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
Joosta tuleb lõpuni: Hubert Pärnakivi „surmatantsu“ hind

Joosta tuleb lõpuni: Hubert Pärnakivi „surmatantsu“ hind

© Фото: LIFE
Uudised
lühendatud link
9851

Võidelda lõpuni koondise ja kodumaa eest – see oli reegliks, kui eesti staier Hubert Pärnakivi USA–NSVL-i „gigantide heitlusel“ kergejõustikus Philadelphias oma jooksus finišisse jõudes end teadvusekaotuseni tühjaks jooksis.

TALLINN, 5. november — Sputnik. Sügisel sündis (16. oktoobril 1932. aastal) ja suri (28. oktoobril 1993. aastal) jooksja Hubert Pärnakivi — mees, kellest sai kogu maailma jaoks elav tunnistus sellest, et hing on ihust tugevam. Portaali Championat.com peatoimetaja asetäitja Jevgeni Sljussarenko jutustab legendaarse loo 1959. aasta suvel Philadelphias toimunud „surmatantsust".

Kõlblik kuni — igavesti

Minu armsas väljaandes on selline töökord: mitu korda kuus õngitseme me kodumaistest (vene ja nõukogude) arhiividest spordi jaoks olulisi tähtpäevi — ja kirjutame mälestuslugusid. See taktika töötab laitmatult: avalikkuse mälust kustuvad tänapäevases infomüras isegi möödunud aasta sangarid, mis siis veel kaugematest aegadest rääkida.

Ja loetakse neid lugusid isuga — kasutuskõlblikkuse aeg, nagu selgub, on siin igavene. Kui lähenes oktoober, siis hüüatasime: „Hubert Pärnakivi! Vaat temast tuleb tingimata rääkida!" Mida imet see 1950-ndate aastate eesti jooksja siis ära tegi, kes oma karjääri jooksul ühtki tõsist võitugi ei saavutanud?

1959. aasta 18. juuli, Philadelphia, USA-NSVL-i „gigantide heitlus" kergejõustikus. Aasta varem oli Hubert Pärnakivi tõusnud nõukogude pikamajooksjate tippu, saavutades riigi meistrivõistlustel 10 000 meetri jooksus teise koha tulevase, 1960. aasta mängude olümpiavõitja Pjotr Bolotnikovi järel. Tema kandidatuur kahe üliriigi ajaloos teise maavõistluse osalisena ei tekitanud kahtlust (esimesel, 1958. aastal Moskvas osales ta samuti ja õigustatult).

Kahtlust äratasid aga tingimused, milles 10 km jooksjad — kaks ameeriklast ja kaks nõukogude sportlast, Aleksei Desjatšikov ja Hubert Pärnakivi pidid startima. Õhuniiskus 88%, õhutemperatuur varjus 33 kraadi. Neile aegadele omaselt kirjutati meie ajakirjanduses sellest jooksust esimestel aastatel vähe — see tähendab, et natuke sellest muidugi räägiti, kuid ilma suurema hasardita.

Sedastades: jah, meie omadel oli raskevõitu, aga nad jooksid lõpuni, tublid poisid, nii peavadki toimima nõukogude sportlased, kes on saadetud kaitsma oma kodumaa au.

Sada meetrit — ühe minutiga

Tõeliselt, üle kogu maa kostvalt kuulsaks tegi selle jooksu tuntud filmirežissöör Elem Klimov, saades 1970. aastal (kaheksa aastat pärast Pärnakivi sportlaskarjääri lõppu) valmis dokumentaalse mängufilmi „Sport! Sport! Sport!". Philadelphia süžeeliin hõlmab ainult neli ja pool minutit — aga mitte tunda seda vaadates klompi kurku tõusmas võib ainult täiesti südametu inimene.

Kõigepealt tabab täielik organismi veetustumine üht ameeriklastest, kes kaotab ruumitaju, kukub, tõuseb püsti ja kukub uuesti — juba lõplikult (seepeale diagnoositakse tal kliiniline surm, aga ta toibub ja jääb ellu). Ja siis on järg Pärnakivi käes, kes lippas ameeriklase kannul ega arvestanud oma organismi suutlikkust. Edasi tuli seesama „surmatants", kui mehine eestlane tema enda tunnistust pidi peale oma vastase spurti rohkem midagi mäletamata ei tahtnud mingi hinna eest rajalt lahkuda.

Viimased sada meetrit läbis Pärnakivi ilmselgelt teadvuseta seisundis. Põikas ristikäivate jalgadega esimeselt rajalt neljandale, keerles ühe koha peal, kuid — kulutades saja meetri läbimiseks peaaegu minuti, finišeeris Desjatšnikovi järel teisena. Eriliselt liigutava kõla lisavad sellele loole meenutused Pärnakivi enda suust, kellele venekeelne vestlus valmistas silmanähtavalt raskusi. Aga peamise ütles ta ära — ja need on ilmselt võtmesõnad nii spordis kui ka elus: „Kui joosta, siis tuleb joosta lõpuni. Lõpuni!"

Kas see oli seda väärt?

Umbes 10 aastat tagasi ilmus ühes Eesti juhtivas ajalehes artikkel, kus imestatakse: mis küll juhtus kuulsa pikamaajooksu koolkonnaga, mis meil oli 1950-1970-ndatest aastatest — miks ei ole uusi Pärnakivisid, Virkuseid, Leinuseid, Sellikuid? Julgen oletada (tegemist on üldise nõukogudejärgse hädaga) — sellepärast, et need põlvkonnad on lahkunud, kes leidsid, et „joosta tuleb lõpuni". Teisisõnu, pigistada endast välja kõik viimse piisani, ja siis juba tulgu mis tuleb.

Nüüd piisab sellest, et olla „ebatavaline" — nagu kuulsad kolmikõed Luiged Tartust, kelle slogan „Trio to Rio" sai tuntuks kogu maailmas. Rioni nad jõudsidki, kuid üks neist jättis 2016. aasta olümpiamaratoni jooksu enne lõpu pooleli, teised kaks said 97. ja 114. koha (133 finišisse jõudnust). Guinnessi rekordite raamatusse ja New York Timesi veergudele jõudmast see ei seganud. Siiski, mis õigust on meil ironiseerida?

Pärast oma „surmatantsu" ei suutnud Hubert Pärnakivi joosta enam sama kiiresti kui varem ja üsna pea lõpetas karjääri. Peaaegu elu lõpuni töötas ta loomakliinikus. 2007. aastal andis ta naine välja temast pajatava mälestusteraamatu „Legendaarne Hubert Pärnakivi". Kas legendi staatus, mälestussammas (see on püstitatud Viljandis), kõik need raamatud ja filmid on tasunud seda ühte fataalse jooksu? Selle küsimuse puhul leidku igaüks vastus iseendale. Hubert Pärnakivil 1959. aasta suvel kahtlusi ei olnud.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
surmatants, jooks, Hubert Pärnakivi, Philadelphia, NSVL, Eesti

Peamised teemad