07:32 10. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1075
  • RUB70.5731
Politoloog ja Venemaa valitsuse juures asuva rahandusülikooli dotsent Gevorg Mirzajan

Trump võib jätta Balti riigid ja Ukraina Venemaa "haldusalasse"

© Фото : Геворг Мирзаян
Uudised
lühendatud link
NATO idarindel (267)
23255

Kuidas Donald Trumpi valimine USA presidendiks mõjutab NATO-t ja kelle vastutusalasse jäävad endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid, arutleb politoloog ja Venemaa valitsuse juures asuva rahandusülikooli dotsent Gevorg Mirzajan.

Gevorg Mirzajan

Donald Trumpi valimisvõiduga tekkis Venemaal ja USA-l võimalus reguleerida olukord postnõukogude ruumis, kui nad muidugi kokkuleppele jõuavad.

Küüditama ei hakata

Donald Trumpi valimisvõit tekitas kõikides politoloogides segaseid tundeid. Ühest küljest toob see haige Ameerika "stabiilselt raskest veelgi raskemaks progresseeruvast seisundist" välja. Teisest küljest on ebaselge, millises suunas nimelt, kas ravi saab jätkata ambulatoorselt või tuleb seda teha reanimatsioonis. Moskvat huvitab tulevase administratsiooni poliitika postsovjetliku ruumi suhtes.

Kuidas muutub USA suhtumine Venemaa vastutusalasse? Loomulikult on tõenäoline, et see ei muutu üldse. "Trumpi valimisseelne programm oli väga kriitiline nii Baltimaade, kui ka Ukraina suhtes. Kuid kas tal lastakse see ka ellu viia? Siin saab palju sõltuma Bushi-aegsetest uuskonservatiividest (Näiteks John Boltonist, kellele ennustatakse kõrget ametikohta Riigidepartemangus). Ja kui Trumpi ümber saab olema Bushi aegne meeskond, siis ei ole pingete lõdvenemist oodata," arvab Valdai klubi programmidirektor Oleg Barabanov.

Ilmselt muutused siiski tulevad, kuid mitte kriitilised. Ainuüksi Venemaa soosingu saavutamiseks ei hakka Ameerika loomulikult oma liitlastest loobuma. Balti riigid võivad rahulikud olla: jah, Donald Trump ähvardas nad Aafrikasse küüditada (kui nad venelaste kõrval elatud ei saa), kuid vabariiklasest president vaevalt niivõrd radikaalsete sammude peale välja läheb.

Ei hakka ta ka NATO-t laiali ajama, mis (Leedu, Läti ja Eesti arvates) on ainsaks jõuks, mis ei lase Venemaa "rohelistel mehikestel" end Balti mere kallastel sisse seada.

Parimal juhul Trump vaid korrastab organisatsiooni pisut, püüdes tema efektiivsust suurendada. Muuhulgas korrigeerib ta alliansi venemaavastast kallet vastutegevuse suunas reaalsetele ohtudele, kasvõi võitlusele sellesama, Venemaal ja paljudes teistes tsiviliseeritud riikides keelatud terrorirühmitusega "Islamiriik".

Ja just siin tekib ruumi määramatusele. NATO iseenesest ei ole Venemaa vaenlane. Probleem oli selles, et allianss kujundas agressiivse Venemaa-vastase käitumisjoone, püüdis konsolideeruda ja kultiveerida müstilist Venemaa ohtu. Moskva hakkab kahtlemata nõudma Trumpilt Venemaa-vastaste sammude lõpetamist, kuid need nõudmised peavad olema tasakaalukad ja käima üksnes reaalsete russofoobsete sammude kohta.

Näiteks lõpetada raketitõrjesüsteemi elementide paigutamine Ida-Euroopasse ja Venemaa peamise vaenlasena sissekirjutamine NATO programmilistesse dokumentidesse. Balti riikidesse täiendavate NATO vägede paigutamine ei ole Venemaa vastane samm selle sõna tegelikus tähenduses ega peaks seetõttu olema Trumpis pettumise põhjuseks.

Tuletan meelde, et NATO kirdetiib on alati olnud sõjalis-poliitiliselt nõrgalt kaitstud ja alliansi kaitseplaanides oli sõja korral ette nähtud nende alade kiire hõivamine Venemaa vägede poolt. See aga kohutas väga kohalikku elanikkonda — tegelikult tehti neile selgeks, et NATO võib oma põhikirjalise kohustuse täitmata jätta ja Balti riigid lihtsalt Venemaale jätta. Sellest tulenevalt aga kasutasid alliansi piisavate sõjaliste garantiide puudumist alati natsionalistlikud poliitikud Venemaa vastase hüsteeria õhutamiseks.

Lääneriikide väikeste väeüksuste paigutamine rahuldab absoluutselt kõiki pooli. Balti riigid said Ameerika-Euroopa riikide sajaprotsendilise sekkumise garantii potentsiaalse konflikti korral. NATO üksustest saavad omamoodi ohvritalled — oma sõdurite hukkumise korral ei saa allianss Baltimaade okupeerimisele lihtsalt niisama silmi sulgeda. Venemaa saab aga vastu venevastase hüsteeria vaibumise Balti riikides, mis on avaldanud negatiivset mõju Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelistele läbirääkimiste protsessile.

Aeg on vastutust kanda

Mis puutub aga Ukrainasse, kõige teravamalt püstitatud küsimusse Venemaa-Ameerika suhetes, siis siin tasub oodata vähemalt, kui mitte suhete paranemist, siis vähemalt loobumist olukorra edasisest eskaleerimisest. Seda nii objektiivsetel, kui ka subjektiivsetel põhjustel.

Subjektiivsest küljest tuleb ukrainlastel nüüd oma sõnade eest vastutada. Kellelegi pole saladuseks, et Donald Trump on saanud Ukraina sisepoliitilise propaganda koostisosaks. Märgatav osa Ukraina poliitikuid kritiseeris vabariiklaste presidendikandidaati valimatute väljenditega alustades "Putini marionetist" ja lõpetades "hullumeelsega". Seega Ukraina aktivistid esiteks, kogusid punkte oma sisepoliitilises mängus, teiseks, võimendasid Venemaa-vastast propagandat (mis nende arvates on parim viis ühiskonna konsolideerimiseks) ja kolmandaks, püüdsid Clintoni meeskonna silmis kannuseid teenida.

Õnnetuseks sai nende "peksupoiss" presidendiks ja aadlimeestele jäid tühjad pihud. Esiteks selles mõttes, et nüüd tuleb oma sõnu kuidagi nivelleerida ja Donaldi käest vabandust paluda. Oma postituste kustutamisest sotsiaalvõrgustikes siin ei piisa. "Oma psühholoogiliselt tüübilt on Trump alfa-isane ja seepärast suhtub ta enda aadressil tehtud solvangutesse väga valuliselt. Talle kantakse kahtlemata ette Porošenko ja Avakovi avaldustest ja see Trumpi suhtumisele Ukrainasse soojust ei lisa," leiab ajaloolane ja politoloog, Valdai rahvusvahelise diskussiooniklubi programmidirektor Oleg Barabanov.

Tegelikult ongi poliitikud, kes Trumpi massilisest mustamisest eemal seisid, juba hakanud olukorda tagasi võtma. Mihhail Saakašvili loodab oma uue opositsioonilise tegevusega silma paista. Obama administratsioon ei pannud teda eriti tähele, ehk nüüd Trump siis märkab? Eriti arvestades Ameerika miljardäri ja Gruusia endise pagendatud poliitiku omavahelist isiklikku tutvust. Teiseks saab Ukraina nahutada ka sellepärast, et Kiievi suhtumises Minski lepetesse tehti osaliselt panus Hillary valimisvõidule.

Faktiliselt tegutses Parošenko põhimõttel "tuleb kuidagi need paar kuud vastu pidada". Ukraina liidrid saboteerisid avalikult Minski leppeid, talusid jäärapäiselt EL ja Venemaa survet, sest olid veendunud, et pärast proua Clintoni tulekut status quo muutub. Ja et uute jõuvahekordade tekkides rivistab Ameerika kõik asjaosalised valvelseisangusse, karmistab järsult oma poliitikat Venemaa suhtes, vabastab Ukraina föderaliseerimise vajadusest ja riigis käiva kodusõja lepingulisest lõpetamisest.

Võimalik, et Hillary olekski seda teinud, kuid Trumpil on hoopis teistsugune nägemus tulevastest suhetest Venemaaga. Nadežda Savtšenko palve "säilitada ja isegi tugevdada sanktsioone Venemaa vastu, sest see riik tunnistab vaid toorest jõudu," jätab ta ilmselt tähelepanuta.

Moskvat on Trumpile vaja paljude välispoliitiliste probleemide lahendamiseks, alustades Süüriast ja lõpetades Hiinaga. Temaga tüli kiskuda ei ole kasulik ja halvemal juhul autoriseerib ta vaid vananenud lahingurelvastuse tarnimise Ukrainale. Sedagi vaid selleks, et Kongressile meele järele olla. "Trump on häälestatud lepingulistel põhimõttel rajanevatele suhetele Venemaaga. Kui selline tehing sõlmitakse, siis jääb postnõukogude ruum Venemaa vastutusalasse. Erinevalt Süüriast, Hiinast, Ladina-Ameerikast, mis jäävad USA vastutusalasse," ütles Barabanov.

Tähtis moment: Trump on erinevalt Clintonist valmis tunnistama postnõukogude ruumi Venemaa vastutusalana ja arvestama tema huvidega. Kui Donald Trumpil õnnestub Vladimir Putiniga kokku leppida, siis tehakse tehing ära ja Venemaa-Ameerika suhetel tekib võimalus koomast välja tulla. Kuid kui pooled kompromissile ei jõua (jäärapäisuse, usalduse puudumise, Kongressipoolse saboteerimise tõttu), siis jätkab Trump Moskva heidutamise liini kogu pikki Venemaa piiri kulgevas ruumis. Ajalooline võimalus lastakse käest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
NATO idarindel (267)
Tagid:
reguleerimine, postnõukogude ruum, NATO, Donald Trump, USA, Ukraina, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad