00:27 30. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1704
  • RUB93.0481
Uudised
lühendatud link
7210

Тippfotograaf Deniss Georgijevski on tuntud nii Eestis kui Venemaal ja Euroopas. Ta valdab erinevaid žanreid, on pildistanud Playboyle ja töötanud klantsajakirjade jaoks, ta on esinenud paljude näitustega ja juhendanud meistrikursusi ning on väga nõutud modellide seas. Aeg-ajalt sõidab Deniss kodumaale Eestisse, kuid harva.

ТАLLINN, 15. november — Sputnik, Аleksandr Ikonnikov. Ülemöödunud aastal sõitis ta läbi 23 maad, tänavu — poolteistkümmend, kõikjal pildistades, noori õpetades, ehkki auväärsedki fotograafid tema meistrikursusi vahele ei jäta. Temaga on hästi lahe ja lihtne rääkida. Nii elukutsest kui elust enesest kui ka paljust muust.

Deniss, sa käid juba kaks aastat suviti peamiselt Krimmis pildistamas.Miks?

Krimm sobib mulle ideaalselt nii kliima poolest kui ka töö mõttes, sest seal on absoluutselt ideaalne maastik — polnud ju juhus, et nõukogude ajal vändati paljud filmid Krimmis. Ja seal on viis asendamatut maastikuvormi, mida me nimetame „lokatsioonideks" — mäed, meri, mets, stepp ja kaljud. Väikeste vahemaadega võid olla justnagu Tais ja Prantsuse Rivieras ja põlismetsas.Või Mongoolias, kui rääkida steppidest. Krimm on ainulaadne ja ma armusin temasse kohe esimesest hetkest, kui sinna kaks aastat tagasi saabusin. Seal on vene keel. Ja ilu. Ning kõige tätsam — seal on puutumata loodus! Seal ei ole igal sammul villasid, jahisadamaid, relvastatud valvet. Sa võid seal käia kus tahes, aga kõik on väga kultuurne ja tore, Krimm areneb kõige kiiremas tempos.

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgijevski foto

Küsin siis kohe: sa oled nii eestlane kui moskvalane, oled näinud paljusid maid, kuidas sulle kõrvaltvaatajana paistab — kelle oma on Krimm?

Venemaa, ilmselgelt. Sel aastal sattusin ma esmakordselt Musta mere laevastiku pidustustele Sevastoopolis ja seal oli vägagi arusaadav, kelle oma Krimm on. Kaks aastat jutti näen ma, et seal ei ole mingit rahvusküsimust. Sealne rahvas ei armasta nende vanade ukraina asjade üle arutada. Elavad tänases päevas ja kõik mõistavad suurepäraselt, et see on — Venemaa.

Tuleme tagasi kõiki huvitavate küsimuste juurde. Naine kaadris. Neid on sul olnud juba mitu tuhat. Oled mulle varem rääkinud, et igaüks vajab omaette lähenemist, iga modell on tähtis ja loomulikult tajuvad nad sinu professionaalset suhtumist naiselikult. Kas nad ei pea sinu asendit nende suhtes liiga lähedale pääsevaks?

Täiesti täpselt ütlesid, distants tuleb paika panna. Kahtlemata tuleb meeldida daamile, kellega sa töötad, ta peab tundma end sinuga mugavalt. Seda võtete ajal! Tead, praegu tekib haruharva neid „kinnihaaramise, omamise reflekse". Asi on selles, et kui sa kord juba oled tippfotograaf, siis suhtutakse sinusse teisiti. Sa tuled juba teadaoleva meistrina."

Muide, sel ajal, kui ma töötasin Tallinnas, kasutati palju sagedamini selliseid lõkse ja trikke: tuldi justkui fotosessioonile, aga selgus, et hoopis tutvust sobitama. Nüüd aga sõidan ma sedavõrd palju ringi, et mind ei ole mitte üheski kohas kauaks. Olen külalisesineja. Tulin, pildistasin, sõitsin minema, seetõttu ei õnnestu daamidel napi ajaga midagi valmis punuda, minul aga on kerge öelda: „Sa oled kõige kaunim, oled täht, paremat ei ole olemas!" — endal aga üks jalg juba lennukitrapil, ning fotod — need saadan meilile. Tuhat tänu! Ja kõik on õnnelikud.

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgijevski foto

Deniss, pannes käe objektiivile, ega sa oma reporterioskusi ole unarusse jätnud?Kas võid praegu minna ja teha reportaaži, nagu endistel aegadel?

Ma teen neid praegugi hea meelega, lihtsalt palju harvemini. Lähed kohale, hindad olukorda teistmoodi kui mingi eraldi glamuurse stseeni või glamuuriloo pildistaja. Sa näed 360 kraadi enda ümber ja see on ajend, hetkehinnang, liiati ei saa keegi sind selles segada. Erinevalt fotosessionist on see, kus sa oled — põhiline. Ma teen teadlikult mitu fotoreportaaži aastas. Lisaks ikka samaviisi pulmapilte. Aga ma ei pildista ainult oma sõprade pulmi! Paljukest neid „pulmapiltnikke" ledub, kes oma tööd armastavad. Sest keegi ei taha seal niiväga narri mängida: inimeste silmis oled sa neil puhkudel nagu nukujuht, sa mitte ainult ei pildista, vaid pead ka natuke nalja viskama… Natuke nagu kloun. See kammitseb, aga teisest küljest, tegemist on sõpradega.

Praegusel ajal on paljud vaimustunud selfidest. „Mina söön." „Mina ja Madonna." „Mina ja Brad Pitt." Kuidas sina selfidesse suhtud, ja kuidas neid õigesti teha?

No mul on sel teemal terve meistrikursus — pealkirjaga Beauty Faces („Kaunid näod" — toim.) Seal on mitmeid võimalusi. Üks neist — glamuursetele diivadele, ja ühe neist saladustest ma siin muidugi avaldan. Teine kursuseteema on ilutööstuse meistritele — meigikunstnikele, juuksuritele, maniküürijatele, kosmeetikutele… Nemad peavad ju oma kaupa omaenese näoga näitama. Nii ma räägingi mitu tundi valgustuse algtõdedest ja sellest, kuidas ilma vägeva, kutselise fotograafi superkaamerata teha siiski korralikud ülesvõtted.

Ja see on täiesti teostatav ülesanne arvestades seda, kui kaugele on arenenud telefonide tehniline pool. Seda muidugi juhul, kui teil on tippklassi telefoniaparaat: Samsungi seitsmes mudel, Samsung iPhone 6s või seitsmenda seeria iPhone. Need telefonid pildistavad niivõrd hästi, et neist saab mis tahes tulemuse välja pigistada.

Selfidesse aga suhtun ma mõistusega: need on meie aja nõue, instagramm… Kui sind seal ei ole, siis ei ole sind enam üldse kusagil. Seda oma elust vabatahtlikult välja lülitada, eriti meediaga seotud või avaliku elu tegelaste puhul ei tohi, vastasel juhul sind unustatakse. See on unikaalne vahend enesereklaamiks.

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgijevski foto

Milles aga seisneb see saladus, mille sa lubasid avaldada?

Tehke kindlaks, kuspool on kõige tugevama valguse allikas. Oletame, et aken. Ärge seiske seljaga selle poole! Pöörake end selle poole näoga, ja kaamera, telefon peab olema tõstetud 30-kraadise nurga all näo kohale. Siis tuleb ilus võte. Nii pildistatakse üldjuhul kõikides klantsajakirjades ilmuvaid nägusid. Jah, valgus peab langema umbes 45-kraadise nurga all ja kaamera peab olema tostetud 30 kraadi võrra. Kui see on arusaadav, tulevad teil head fotod. Pisut külgmine valgus — ja otsemaid kaovad nahakonarused, kortsukesed ja muu silmariivav. Ning välja tuleb selline „valgusmeik".

Aitäh, naised on rahul, ma loodan… Mida sa praegu Tallinnas teed?

Tulin kuidagi lihtsalt niisama, kõiki oma sõpru vaatama…

…ja Sputnikule intervjuud andma…

Jah, nagu ammugi kokku leppisime, tingimata andma intervjuud Sputnikule, ja tegema kaht moefotode seeriat ülerõivastest. Need on stuudiovõtted. Ma olen viimasel ajal ära hellitatud päikeseliste maade looduse pildistamistega. Nii et minu jaoks on oluline sõita Eestisse, et mõista, kui ebainimlikud tingimused pildistamiseks siin novembris on, eriti õues.
Aga alustasid sa ometi siin, neis tingimustes — pime, märg ja kivine, külm…

Seda küll, aga see-eest on Eestis väga tugev fotograafia koolkond, iseäranis oli see nõukodude ajal. Ainuüksi Peeter Tooming oli kuldaväärt, tuntud üle kogu NSV Liidu. Eesti fotograafiakoolkond oli liidus alati esirinnas. Ja mingil põhjusel lubati eestlastel piltistada alasti modelle ning neid pilte eksponeeriti ja peeti normaalseks. Eestlase vaatenurgale on kõige omasem minimalism, abstraktne mõtlemine, see, mida ei olnud teistes vabariikides. Seal püütakse pilti kõikvõimalike detailide ja objektidega üle kuhjata, välja kukub aga maitsetu segadik.

Aastaid tagasi kolisid sa Tallinnast ära Moskvasse. Mispärast?

Moskva meediaturul töötasin ma enne sinna kolimist kolm aastat. Sõitsin seda vahet kolm korda nädalas. Tuli aru saada, kas suudan või ei suuda. Esimesel võimalusel kolisingi ümber. Nüüd aga on mul huvitav tulla aeg-ajalt Eestisse töötama. Minu seitsme-kaheksa eemaloldud aastaga on siin kõik niivõrd palju muutunud: teistsugune energiaväli, teised inimesed ja teine ruum… Ja tänu sellele on huvitav töötada. Moskvas aga ei ela ma sellest ajast peale, kui sõitsin kolm ja pool aastat tagasi Taisse. Üle kahe aasta olin Moskvas, siis aga sõitsin Taisse. Sealt käisin Euroopas pildistamas.

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgijevski foto

Miks sa siiski pealinna maha jätsid ja mis sind maailma otsa meelitas?

Moskva mõjub väsitavalt. Aga mina tahan pidevalt midagi uut. Sai selgeks, et ma suudan Moskvas läbi lüüa, tõestasin seda. Mind ujutati seal tööga sedavõrd üle, et hakkas juba liiga hea. Mul oli tarvis mõtteid klaarida, minna teisele tasandile, aru saada, et elu ei koosne ainult rügamisest neliteist tundi päevas, kui mitte rohkem, nii et ei ole aega isegi kinno minna. Ma elasin Novõi Arbatil, otse all oli seal kino „Oktoober". Toasussides võisin minna allkorrusele filmi vaatama. Ma jõudsin sinna kõigest neli korda ja sedagi juhuslikult. Kui sa oled otsustanud Moskvas läbi lüüa, siis istuda ja bambust popsutada ei ole seal mahti. Rügama, vagu ajama pead nagu hullumeelne. Siis aga väsisin ja sõitsin Taisse. Aju õnnestus seal ümber häälestada teisele liinile. Neil seal on ju niinimetatud „sabai", sisemine rõõmsameelne rahu, ja üldse lõõgastunud olek. Tähendab, ei ole vaja endale mingil moel liiga teha. Näiteks, sa näed kasvavat kookost. Ei ole vaja selle järele palmi otsa ronida, tuleb aeg ja ta kukub ise jalge ette. Selline meelelaad — ei ole vaja tõmmelda.

See oli meeletu kontrast! Muutuda lebotajaks pärast moskvalikku võiduajamist… Inimene vajab „sabaid", sest võiduajamise ajal sa ei ela. Kihutad mingit jama taga ajades, stereotüüpe pidi: autot, korterit, plasmatelerit seinal…

Lõpptulemusena kasvad kogu selle rämpsuga kokku, jääd istuma ja rahulolevalt pajatama: „Jaa, ma ei ole ringi reisinud ega midagi näinud, mina kündsin ja rügasin, aga see-eest olen ma nii õnnelik — mul on kõike küllaga. Jaa, ma olen vana, mul on õllekõht ees, ma vedelen diivanil, näpin telekapulti ja riidlen naisega, keda ma ei armasta." Ning vähesed üritavad omaksvõetud väärtustest loobuda. Mina aga olen kogu aeg teel. Autos. Lennukis. Ilma kindla elukohata — ja sellega ülimalt rahul. Ja kogu mu riistvara, aga seda on mitu kohvritäit, on mul kaasas.

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgojevski foto

Mitu korda sa oled olnud armunud?

Eks igasse modelli panustad armastust, kuidas teisiti saakski töötada? Kuigi ma ei satuks armuma, kui pildistaksin meedia jaoks ministreid…

…siseministeeriumis.

Jah! Ehkki oli meil sellinegi reportaaž, avati Tallinna politseimaja ja seal oli selline kogukas kahemeetrine onuke…

Raivo Aeg?

Just! No tema on säärane lõbus, lahe inimene.! Kui palju aastaid on möödunud, aga jäi meelde! Inimestesse tuleb töö ajal üldse suhtuda sümpaatiaga. Muidu ei tule midagi välja.

Mida sa enda poolt ise veel lisaksid?

Kõige tähtsam on öeldud: aeg-ajalt tuleb oma elu kardinaalselt muuta. Nüüd ma olen valmis Taist tagasi tulema ja võtma käsile Euroopa ja hakata tegema oma näitusi või suuri projekte. Aga ainult Moskva suudab ligi tõmmata.

Kas rõõmustad Sputniku lugejaid oma töödega?

Meelsasti. Mul on hea meel näidata nii Krimmi kui teiste paikade ilu. Suur aitäh vestluse eest!

Одна из работ Дениса Георгиевского
© Фото : из личного архива Дениса Георгиевского
Deniss Georgijevski foto

Lisainfo

Deniss Georgijevski

Kutsestaaž fotograafina — 23 aastat. Haridus — kõrgema kategooria fotograaf, dokumentalfilmide režissöör-operaator. Eesti fotokunstnike liidu liige. Ajakirja Caprice Cafe de Femme valituna 2015. aasta parim moefotograaf. On töötanud ajakirjandusväljaannetes, erinevates luksusajakirjades, juhtivates reklaamibüroodes ja uudisteagentuurides, Eesti riiklikus ja eratelevisioonis. Omab suurt reklaamitöö kogemust, samuti soliidset nimekirja esinemistest fotokunsti isiku- ja grupinäitustel. Eesti, Ukraina ja Venemaa fotokonkursside mitmekordne auhinnasaaja ja konkursivõitja. Esinenud näitustel Moskvas, Londonis, Marseilles´s, Kiievis, Tallinnas, Riias ja teistes linnades. Fotorežissuuri ja kontseptuaalse fotograafia meistrikursuste looja ja juhendaja. On teinud kaastööd väljaannetele Playboy, Glamоur, Instyle, FHM, Kinder Bazaar, Style, Di, Avenue ja paljudele teistele. Teinud töid Venemaa ja Euroopa suurimatele modelliagentuuridele, meigikunstnikele ja moeloojatele.

Tagid:
näitused, meistrikursused, fotograaf, Deniss Georgijevski, Eesti, Krimm

Peamised teemad