15:57 17. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1031
  • RUB70.6403
Gaasitrasside ehitus, illustratiivne foto

Omade ringis: mida toob Venemaale Türgi gaasileppe ratifitseerimine

© Sputnik / Алексей Куденко
Uudised
lühendatud link
9272

Türgi president Recep Erdoğan kirjutas teisipäeval, 6. detsembril alla riigi parlamendi poolt vastu võetud seadusele projekti „Turkish Stream“ elluviimisest.

Rostislav Ištšenko, meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja

Lühima ajaga, vähem kui poole aastaga läbis gaasijuhtme projekt teekonna läbirääkimistest valitsustevahelise kokkuleppe kohaselt projekti kaasatud ettevõtetega kuni rahvusvahelise ja avaõigusliku seadustamiseni kõrgeimal riiklikul tasandil.

Kuivõrd gaasijuhtme projektide kinnitamise kogemus ÜRO Julgeolekunõukogul antud hetkel puudub, ei ole Türgi saanud ka tõsiseltvõetavaid garantiisid välja pakkuda. Muidugi on võimalik kokkulepet murda ja seadus tühistada. Kuid selline samm tekitaks riigi mainele liiga suurt kahju, et seda ilma kõige tõsisema põhjuseta ette võtta.

Seega võime nüüd olla 99,9% kindlad, et kui mitte 2019. aasta lõpuks, siis 2020. aastal võib Venemaa, nagu Gazpromi juhtkond juba aasta tagasi teada andis, Ukraina transiidist täielikult loobuda.

Kusjuures see ei ole kaugeltki kõige olulisem Venemaa ja Türgi vahelise koostöö tulemus.

Süüria ja kurdide küsimus

Venemaa on jõudnud Türgiga ka konstruktiivse koostööni Süürias. Vaatamata sellele, et mõnedes küsimustes lähevad poolte seisukohad lahku, on Ankara poolt Süüria põhjaosas teostatav operatsioon „Eufrati kilp" avalikult Moskvast koordineeritud, mis iseendast ongi võimaldanud vältida Süüria ja Türgi vägede ulatuslikke kokkupõrkeid.

Türgi on omakorda järsult piiranud abiandmist „mõõdukatele" võitlejatele, hõlbustades olulisel määral Venemaa ja Süüria lahingute lõppfaasi võitluses Aleppo eest, mis läheneb oma loogilisele lõpule, aga ka sõdalaste enklaavide likvideerimist Damaskuse piirkonnas.

Selle tulemusena on Süüria presidendi Bashar al-Assadi positsioon oluliselt tugevnenud. Tänaseks ei kahtle enam keegi, et Süüria president väljub aastaid kestnud kodusõjast võitjana. Ehkki see sõda homme veel ei lõpe. Enamgi veel, tulevikuväljavaatena peab Damaskust ja Ankarat, hoolimata kahe presidendi keerulistest isiklikest suhetest, teineteisele lähendama nende jaoks ühine kurdi küsimus.

Nii või teisiti on kurdidel Süüria ja Iraagi kodusõdade tulemusena esimest korda oma ajaloos õnnestunud mitte ainult kehtestada kontroll samahästi kui poole osa üle oma etnilistest aladest, vaid luua ka tõhusalt toimivad relvajõud.

See sünnitab ohu Süüria ja Iraagi põhjapiirkondade separatistlikuks eraldumiseks ja seal de facto kurdi riikluse loomiseks, mis pretendeerib kurdidega asustatud territooriumile Türgi kaguosas, kus kurdide lakkamatu sõdimine Ankarast sõltumatuse saavutamiseks kestab juba mitu aastakümmet.

Kurdi küsimus, olgugi vähemal määral, haavab ka Iraani huvisid. Samas on Iraan Süüria tavapäraseks liitlaseks ja ühtlasi Türgisse gaasi tarnijaks. Ning tervikuna tuleb meeles pidada, et Süüria purustamise katse oli paljuski seotud Qatari ja Saudi Araabia plaaniga rajada läbi tema territooriumi gaasijuhe Vahemere rannikuni, et seeläbi järsult suurendada (ja muuta odavamaks) omaenda gaasitarneid Euroopa turule.

Must meri
© Sputnik / Сергей Мальгавко

Seniajani, kuni näis, et Süüria tükeldamine on otsustatud asi, paistis Ankara aktiivne osalus selles protsessis olevat majanduslikult ja poliitiliselt põhjendatud, isegi vältimatu. Türgi kavatses tema kontrolli all olevate „mõõdukate" sõdalaste abil võtta oma kontrolli alla nii kurdide alad Põhja-Süürias kui ka rannikuala, läbi mille pidanuks kulgema Qatari gaasijuhe. Ühtekokku tõstis see tublisti tema geopoliitilist kaalu ning läbirääkimiste lähtepositsiooni vastastikustes suhetes EL-iga, sealhulgas ka Türgi Euroopa Liidu liikmesuse küsimuses.

Keelutsooni loomise kava ei toiminud

Võib küll visata nalja Erdoğani „uusosmanlike" ambitsioonide üle, kuid aastail 2012-2014 olid need teostumisele üsna lähedal.

Sündmuste selline areng oleks olnud täiel määral meelepärane USA-le. Kui Süüria oleks langenud, siis oleks tööle hakanud Washingtoni poolt üksikasjadeni väljatöötatud „sanitaarkordon". See pidi katkestama Venemaa ja EL-i vahelised kaubandus- ja majandussidemed ja ühtlasi tõkestama Euroopa ja Aasia vahelise transiidi võimalusegi, mattes maha nii hiinlaste Uue Suure Siiditee projekti kui ka venelaste Suure Euraasia Lissabonist Kuala Lumpurini.

„Keelutsoon" oleks ulatunud Baltikumist India ookeanini, sulgedes täielikult maismaad pidi kulgevad transiiditeed. Ei Venemaa „aken Euroopasse" Peterburist ja Ust-Lugast ega Põhjamere meretee (mille rajamine on alles ees) ei oleks suutnud võrdväärselt võistelda USA kontrolli all olevate traditsiooniliste mereteedega.

Seega oleks Euroopa sattunud täielikku sõltuvusse USA poolt kontrollitavatest energiatarnetest, samal ajal kui Venemaa tarned oleks tõkestatud ja järsult vähenenud.

Projekti „Turkish Stream" elluviimisega muutub olukord diametraalselt vastupidiseks. Ühine poliitiline ja majanduslik (kaasa arvatud transiidialane) huvi hakkab ühendama Venemaad, Türgit, Iraani, Süüriat ja Egiptust. Läänemere kitsa aknakese kõrvale ilmub „sanitaarkoridoris" ulatuslik läbipääsuava, mida lähitulevikus pole võimalik kinni toppida.

Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ja Vene presidendi Vladimir Putini kohtumine Peterburis 9. augustil.
© Sputnik / Алексей Никольский

Avatud Euroopa

Enamgi veel, vastastikustes suhetes Euroopa Liiduga väheneb Venemaa jaoks Saksamaa dirigendiroll. Türgi kaudu avanev pääs Balkanile ja Lõuna-Euroopasse muudab Moskva sellel platsil täiesti sõltumatuks mängijaks. Arvestades ju selle piirkonna mitte lihtsalt euroskeptiliste, vaid juba ka saksavastaste meeleolude kasvu („vaese Lõuna" vastuseis EL-i puhul Saksamaa vaieldamatu domineerimise ideele), kujuneb Venemaa eeldatava mõju kasv Euroopa asjade suhtes möödapääsmatuks.

Moskva võib juba lähiaastatel saavutada Euroopa suhete vahendaja ja tasakaalustaja staatuse. Seejuures märksa taganõutumana kui Washington, kuna Venemaa on erinevalt USA-st huvitatud vastastikku kasulikust partnerlusest EL-iga, aga mitte majanduslikust ülemvõimust tema suhtes.

Lõppkokkuvõttes osutuvad nii EL-i kui ka Venemaa Lähis-Ida partnerite vähimalgi määral asjakohase poliitika puhul võitjaks kõik peale Ida-Euroopa kõige russofoobsemate piiririikide (Poola, Вaltimaad, Ukraina jäänused) ning neid patroneerivate USA ja Euroopa eliidi globaliseerunud osa.

Riikideülese eliidi poolt juhitud rahvusteülestest korporatsioonidest koosneva maailma kava loovutab silmanähtavalt oma positsioone suveräänsete riikide maailma taastamisele, mis põhineb omamaisel tootmisel, ühisel vastastikku kasulikul kaubandus- ja majanduskoostööl ja oma huvide kooskõlastamisel mitmekülgsete piirkondlike struktuuride raames.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
gaasijuhe, gaas, ratifitseerimine, Turkish Stream, Recep Tayyip Erdoğan, Euroopa, EL, Venemaa, Türgi, Süüria

Peamised teemad