05:31 22. Oktoober 2017
Tallinn0°C
Kuula otse
Tallinna vanalinn

Euroopa veerekese peal: Balti riikide elanikke piinavad kahtlused

© Sputnik / Илья Питалев
Uudised
lühendatud link
15152

Ajalehe Le Monde korrespondent tegi reisi Ida-Euroopasse, suhtles tavaliste inimestega ja jutustas oma muljetest.

Frédéric Lemaître

Kaks sajandit tagasi tuli Balti merest läbi Musta mere Aadria merele pääsemiseks läbida kõigest kaks riiki: Venemaa ja Osmani impeeriumid. Täna, 60 aastat pärast Rooma lepingu allkirjastamist ja veerand sajandit pärast raudse eesriide langemist, tuleb teil Tallinnast läbi Odessa Trieste'i jõudmiseks läbida kümneid riike, vahendab Inosmi viitega ajalehele Le Monde.

Kümneid, tänaseks täiesti sõltumatuid riike, mille saatus otsustatakse aga endiselt teistes pealinnades, eile tehti seda Sankt Peterburgis ja Konstantinoopolis, täna — Moskvas, Brüsselis, Washingtonis ja Ankaras.

Nagu iga muugi "geopoliitiliste tektooniliste plaatide" kokkupuutekohas asuv piirkond, tuleb Ida-Euroopal regulaarselt silmitsi seista mikroskoopiliste maavärinatega, mis "Vana Euroopa" tasakaalust välja viivad. See käib muuhulgas "uute" Euroopa riikide "tänamatute" liidrite mässu kohta Brüsseli vastu, eesotsas Ungari peaminister Viktor Orbaniga või ka venemeelsete parteide valimisvõidu kohta, nagu juhtus hiljuti Bulgaarias.

Töötasin kuni möödunud aasta suveni Le Monde korrespondendina Berliinis ja otsustasin need riigid läbi sõita, et mõista, kust poolt tuul puhub. Püüdsin aru saada, mis põhjustel ei armastata seal Euroopat ja millest on tekkinud tõmme Venemaa poole ning analüüsida viimasel ajal tihti mainitavat ajaloopööret.

Sõitsin põhjast (läbi Eesti, Läti, Leedu ja Poola) lõunasse (läbi Horvaatia, Sloveenia kuni Itaalias asuva Trieste'ni) üle Musta mere (Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria) Ungari, Serbia ja Bosnia. Minu eesmärk oli suhelda teepeal inimestega, sest olin veendunud, et "ebatavalise reisi peamine väärtus on kohtumised tavaliste inimestega", nagu kirjutas François Maspero oma "Balkani transiidis".

"On vaja, et venelased õpiksid eesti keelt"

On suvi, laupäeva õhtu Tallinnas. Selles Balti mere sadamalinnas on tuhandeid turiste üle kogu maailma (peamiselt Aasiast), kes ründavad suurepäraselt restaureeritud vanalinnas asuvaid restorane. Kohalikud noored kihutavad populaarsesse Telliskivi kvartalisse, kus vanad tehasehooned on "loomelinnakuks" muudetud.

Baarid, galeriid, riietekauplused, klubid… valik on tohutu. Kohalikus kontsept-poes on kaks elegantset piigat, perenaine ja tema sõbranna, kes müüvad disainkaupu, millel olevatel kirjadel eristuvad riigi nimetuse kolm esitähte: sexiEST, the bEST, boldEST, ESTonishing…

Jah, nad armastavad oma kodumaad ja on selle üle uhked. Ajad, kui eestlannal oli elus edasijõudmiseks vaja soomlasele mehele saada, oma emakeel unustada, nagu Sofi Oksaneni raamatus "Stalini lehmad", on jäänud ajalukku. Sõbranna (ta on juba Hispaanias elanud) räägib laitmatus inglise keeles, kuidas ta Tallinna armastab ega kavatse enam välismaale kolida. Siiski erilist entusiasmi tal pole. "Teate, meid on kõigest 1,3 miljonit. Meie tulevik ei sõltu meist. Mis suunas liigub Euroopa? Mida Putin teeb? Ainult see on tähtis." 

Seda võimu puudumise tunnet oma saatuse üle kogen ma kogu selle reisi jooksul mööda Euroopa ääremaid. Kuigi pool Tallinna elanikkonnast on venelased, tunnistab mu vestluskaaslane, et vene keelt rääkivaid sõpru tal pole. "Kõigepealt on vaja, et nad meie keele ära õpiksid ega peaks seda murrakuks," õigustab ta end. 

Nii nagu Läti, on ka Eesti valmis andma riigi territooriumil elavatele venelastele kodakondsuse ja sellega kaasnevad õigused vaid juhul, kui nad riigikeele ära õpivad. Kuid selline nõue ei tundu enesestmõistetav, eriti neile inimestele, kes käisid koolis veel NSV Liidu ajal.

Eestlased peaaegu et ei varjagi oma põlgust nende teise sordi inimeste vastu. "Kas te tõesti tahate Sillamäele sõita?" on Tallinna turismiameti töötaja segaduses. Mida seal, riigi idaosas, 30 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist asuvas linnas vaadata on?

Ta ise pole seal mitte kordagi käinud. Stalin, kelle korraldusel sinna tuumahoidla ehitati, sulges linna kõikidele mittevenelastele. Sillamäed polnud isegi maakaartidel. Täna on 96% linna elanikest venelased (see on riigi rekord) ja linnavõimul ei ole muid tõmbenumbreid peale nõukogudeaegsete ehitiste, mis annab linna külalistele võimaluse võrrelda kolme liidri: Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi arhitektuuristiile.

Eilsest viirastuslinnast on tänaseks saanud tumm tunnistaja ajastule, mida Eestis tahetakse parema meelega unustada. 15 tuhande elanikuga linna, kus aeg oleks 40 aasta eest nagu seisma jäänud ja muu Eesti vahel (luksuslik Tallinn, ülikoolilinn Tartu ja kuurortlinn Pärnu) on lõhe (ja kibestumus), mis aina kasvab. Sel ajal, kui Sillamäe hääbub ja müüb võileivahinnaga oma kinnisvara (65 ruutmeetrine korter maksab kõigest 8 tuhat eurot), pöörab Tallinn ajaloos uue lehekülje: kinnisvaraarendaja renoveerib endise KGB hoone ruume "preemiumklassi apartmentideks".

Enamikul lätlastest ei ole kerge ots otsaga kokku tulla

Lätis, Zolitūde raudteejaama lähistele jõudes pöördub minu poole neljakümneaastane blondiin. Nagu paljud Riia elanikud, sõidab ta pühapäeviti rongiga Jurmala randa, mis asub pealinnast 30 kilomeetri kaugusel. Ta õppis möödunud sajandi 90-ndatel Charleroi's prantsuse keelt, kuid ei põle soovist neid aegu meenutada. 

Täna on tal Läti pass ja ta töötab pangas. "Ma olen sündinud siin, kuid vene perekonnas. Seepärast tuli mul kodakondsuse saamiseks eksam teha. Poja panin lätikeelsesse kooli. Venemaal pole mul midagi teha, sest ma pole seal kunagi elanud ja meid ei peeta seal venelasteks," rääkis ta enne randa sörkjooksule minekut.

Kui eile oli Jurmala nõukogude nomenklatuuri meelispaik, siis praegu on see Venemaa kodanluse lemmikkuurort, kes sõidavad siin ringi Saksamaal toodetud sedaanide roolis. Kuidas asjalood ka poleks, ei tohi kogu see luksus ja modernses stiilis suurepärased hooned, mis Riiale Viini meenutava ilme annavad eksitada: suuremale osale elanikest on raske ots otsaga kokku saada.

Pealinna katusealusel turul, kus veel praegugi tegutseb nõukogude ajast säilinud usbeki pagaripood, võib osta 28 senti maksvaid kooke ja kohata määramatus vanuses "babuškaid", kes paar senti maksvaid kilekotte müüvad. 

Kuigi vene keelt rääkivat Riia linnapead võiks pidada Kremli pooldajaks, siis Putinil ei ole Riias mitte ainult sõpru. Kesklinnas on näha plakatid kirjaga "Putler", kus Venemaa presidenti kujutatakse hästi äratuntavate vurrudega. Sakslasi armastatakse siin vaata et rohkemgi, kui venelasi.

XV sajandist kuni 1919. aastani ehitasid teutooni ordu rüütlite järeltulijad riigi lõuna ja Leedu põhjaosas üles terve feodaalrežiimi. Prantslased on sellise riigi nagu Kuramaa juba ammu unustanud, lätlased aga mitte.

Lisaks sellele ootas neid kõigest 20 aastat pärast riigi iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal ees oma mastaapidelt pretsedenditu katastroof, mille põhjuseks olid jälle sakslased. "Teise maailmasõja ajal hukkus pool miljonit lätlast, kolmandik kogu elanikkonnast. Nende asemele tulid venelased ja ukrainlased," märgib hollandi kirjanik Jan Brokken oma suurepärases essees "Balti hinged". 

Samal ajal läheb Pariisi lavalaudadel suure menuga muusikal "44. aasta suvi." Kui Prantsusmaal oleks aastatel 1939 kuni 1945 tulnud läbi teha selline hekatomb, kas siis oleks 1957. aastal selline Euroopa moodustunud ja kas oleks de Gaulle 1963. aastal Saksamaaga sõpruslepingu sõlminud?

"Täna on Leedu Euroopa"

Uskumatu kohtumine uskumatus kohas, mäe jalamil, mille otsast on üle "surmaoru" nimelise eikellegimaa näha, mis naaberriigis toimub.

Me ei ole kaht Koread eraldaval piiril, vaid Euroopas. Oleme keset maakitsust, mis on 80 kilomeetrit pikk ja eraldab Leedut Venemaast. Selle põhjaosa kuulub Leedule ja lõunaosa Kaliningradi oblastile, kuhu Putin tuumareketid paigutas.

Tiheda musta habemega mees rüüpab aperitiivi. "Ma olen 42-aastane. Olen sündinud Leedus, kuid me sõitsime perega 1991. aastal Iisraeli. Esimest korda olen nüüd siin tagasi. Minu jaoks on see tähtis hetk. Varem oli see kommunistlik riik, nüüd aga Euroopa." Enne Teist maailmasõda oli Vilniuses 100 sünagoogi. Täna on nendest järel vaid üks, kusjuures katoliku kirikuid on "Põhjamaade Roomas" rohkem kui poolsada.

Vaatamata nimele on endises KGB vanglas avatud genotsiidiohvrite muuseumis 200 tuhandele Leedus tapetud juudile pühendatud vaid mõned fraasid. Seda fakti, et tuhanded juudid surid leedulaste käe läbi, ei mainita samuti. Muuseumi põhiteema on nõukogude okupatsioon.

Balti riikidele ei lõppenud sõda mitte 1945., vaid 1991. aastal. Kusjuures traagiliselt. Berliini müüri veretu langemine on pühkinud meie mälust, et 1991. aasta jaanuaris, kui Leedu kuulutas oma iseseisvust, saatis Mihhail Gorbatšov Vilniusesse tankid. 14. jaanuaril hukkus 14-leedulast, kelle auks on parlamendihoone ette püstitud memoriaal.

Selle ühel küljes terendab joonistus, millel kujutatakse krokodilli, Venemaa neelab vabaduse ühe hetkega. Pärast osalist Poola okupatsiooni 1918. ja NSV Liidu poolset täieliku okupatsiooni 1945. aastal omandas Leedu NSV Liidu lagunemisega, mida Vladimir Putin nimetas XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, lõpuks iseseisvuse…

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
olukord, seisukoht, uurimine, arvamus, reisija, Le Monde, korrespondent, Ida-Euroopa, Balti riigid

Peamised teemad