02:42 22. August 2017
Tallinn+ 12°C
Kuula otse
Informatsiooniagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov

Kisseljov: sõnavabadust Euroopa Liidus piirab russofoobia

© Sputnik / Григорий Сысоев
Uudised
lühendatud link
Meedialahingud (93)
9895

Informatsiooniagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov meenutas muljeid 1991. aasta jaanuarisündmustest Vilniuses, rääkis, miks Leedu võimud võtsid temalt varem antud medali "Vabaduse tee valgustamise eest" ja selgitas, mis takistab praegu Balti riikidel russofoobiast loobumast.

TALLINN, 13. jaanuar — Sputnik. Tuntud ajakirjanik Dmitri Kisseljov oli 1990-ndate aastate alguses Kesktelevisiooni uudisteprogrammi TSN (vene keeles — ТСН) uudisteankur. Pärast Vilniuse teletorni ründamist keeldus ta Leedu sündmusi kajastavate ametlike teadete eetrisselugemisest. Oma mälestusi nendest sündmustest jagas ta Sputnik Lietuva korrespondendiga. 

Jaanuar 1991 Vilniuses: kas viibisite tol ajal Leedu pealinnas? Kuidas te seal toimuvaid sündmusi hindasite?

Ma olin Vilniuses sealsete sündmuste alguses. Nägin ärritunud rahvahulki. Inimesed tahtsid siis oma arenguteed valida. Nad olid romantiliselt meelestatud. Nende tundepuhang tekitas minus suurt sümpaatiat.

Te keeldusite Kesktelevisiooni eetris ette lugemast TASS-i (Nõukogude Liidu teadeteagentuur — toim.) teadet Vilniuse telekeskuse ründamise kohta. Milline oli teie motiiv?

Iseseisvus ja vastuseis: 1991. aasta sündmused Vilniuses
© Sputnik / Александр Липовец

Teate, see jutt TASS-i teatest on müüt. Tegelikult oli see tekst, niipalju, kui ma praegu mäletan, koostatud kusagil Kremlis, NSV Liidu presidendi administratsioonis. Tekst oli üsna häbematu, ilma igasuguste viideteta allikatele, sellest et keegi leedulaste metallvarrastega relvastatud rahvasummast ründas korrakaitseorganite töötajaid, rühm provokaatoreid olevat agressiivselt käitunud ja nii edasi.

Jäi mulje, et tekst oli kokku kirjutatud protesteerivate demonstrantide suhtes kavandatava vägivalla õigustamiseks. Nagu hiljem kohtuprotsessil välja tuli, tulistati Vilniuses siiski katustelt ja mõlemas suunas. Snaiprite taktika on tulistada mõlemal vaenupoolel olevaid inimesi, nagu see toimus Maidanil. Tappa miilitsaid, tappa rahulikke elanikke, et pärast saaks öelda: toimus tulevahetus, veri voolas, läks mässuks.

Tol ajal aga oli meie öine TSN uudisteprogramm alternatiiviks programmile "Vremja".

Öiseid uudiseid lugesid noored: Tanja Mitkova, Jura Rostov ja mina. Me võisime esitada täiendavat, osaliselt alternatiivset, teistsuguse intonatsiooniga informatsiooni. See oli noorteprogramm, võimudele mitte eriti meeltmööda ja uudiste esitamise osas väga hell. Näiteks kell 21 alanud programmis "Vremja" öeldi, et Leedus tanke ei ole, meie aga näitasime neid samal kanalil kell 23 alanud uudistesaates…

Seda on raske endale ettegi kujutada…

Seda on raske endale ettegi kujutada. See oli romantilise avalikustamise aeg. Ja loomulikult tekkis sisemine dissonants, sealhulgas võimudel, mis kajastus ka uudisteprogrammides. Vilniuse sündmuste kõige kuumematel hetkedel tuli äkki teade inimese hukkumisest Lätis. Mitte Leedus, vaid Lätis. Kuul oli mingitel arusaamatutel asjaoludel inimest pähe tabanud. Saime röntgenülesvõtte kuulist inimese peas. 

Tol ajal internetti polnud, kuigi praegu on seda raske ette kujutada. Oli faks. Alternatiivseid uudisteallikaid polnud. Kuid oli fakt, et Lätis oli inimene tapetud. Programmi "Vremja" öine valvetoimetaja, kes meediat jälgis, teatas: "Mulle ei ole kuuli peas vaja."

Mina vastu: "Meil on röntgenülesvõte ja fakt, et inimene on tapetud. Ma ei tea, mis asjaoludel ta tapeti. Me teatame vaid esimesest ohvrist. Ma ei tea, kes ta tappis, kas Nõukogude armee või mitte, kuid vaatamata sellele on see fakt, millest me vaikida ei saa." Tema jälle: "Mitte mingil juhul." Mina vastan: "Siis uudiseid ei tule."

Selle eetrissemineku eest antigi teile 13. jaanuari sündmuste medal?

Kui leedulased iseseisvusid, siis kirjutasid nad nende Vilniuse sündmuste kajastamise fakti TSN programmis oma ajalukku. Nad otsustasid saatejuhte ära märkida ja neid tänada. Mind ja Tanja Mitkovat kutsuti saatkonda ja meile anti tunnustuseks medal märkimaks, et meilgi oli oma osa Leedu ajaloos, nende vabaduse saavutamises.

See oli esimene riiklik teenetemärk minu elus ja tükk aega veel ka ainuke. Me olime selle üle uhked, hoidsime seda nagu reliikviat. Samal ei ajal ei arvanud me, nagu oleksime midagi kangelaslikku korda saatnud ega pööranud sellele erilist tähelepanu.

Kuid sellele vaatamata otsustasid leedulased, vist pärast Krimmi sündmusi, et võtavad protesti märgiks selle medali minult ära. Mingi rumalus, ausalt öeldes. Protestiks selle rumaluse vastu loobus ka Tatjana Mitkova medalist. See, et me nende teed vabadusele kajastasime, on fakt. Et see oli riik autasu, on samuti fakt, teenetemärk professionaalse aususe eest ja ongi kõik. Sel otsustaval hetkel, sel nende ajaloole saatuslikul ajal.

Nüüd, kui Leedu käitub Venemaa suhtes nii kannatamatult, kuidagi absurdsuseni norivalt, võtsid selle riigi võimud mult selle medali ära. Äravõtmisega alandasid nad ka ennast ja nende ajakirjanike õilsameelsust, kes nende sündmuste kohta tõde rääkisid.

Kuidas te hindate sõnavabadust Balti riikides praegu?

Mulle tundub, et Leedu tahtis saada Euroopa Liidu osaks ja saigi. Sõnavabaduse ulatus on Lääne-Euroopas ja Euroopa Liidus palju piiratum, kui Venemaal. See on piiratud poliitkorrektsuse ja avaliku rossofoobiaga… Venemaal võite te öelda: "mulle meeldib Putin" või "mulle ei meeldi Putin". Venemaal võite te öelda: "mulle meeldivad geid" või "mulle ei meeldi geid". Sellest ei juhtu teiega midagi. See on teie arvamus ja teisse suhtutakse sellise arvamuse pärast igati neutraalselt. 

Kui te aga ütlete Euroopas: "Mulle meeldib Putin, aga ma ei salli geisid," siis teile kui ajakirjanikule tähendab see professionaalse karjääri lõppu. Just nende piirangute tõttu, mille seavad ühest küljest poliitkorrektsus ja teisest küljest haiglane russofoobia. Baltimaades, Leedus sealhulgas, on see kahjuks veel vürtsitatud solvumisest Venemaa peale kunstlikult kultiveeritavate kohalike kompleksidega. 

Nad käituvad ohvritena, justkui kavatsetakse nende suhtes kohe-kohe vägivalda tarvitada. Nad justkui pakuksid end ise ohvriteks, sest see annaks nende olemasolule mingigi mõtte, lisab neile tähtsust. Sellise agressiivse ja vaenuliku suhtumise tõttu Venemaasse jäävad nad paljust ilma.

Piisab, kui meenutada elanikkonna vähenemist, massilise väljarände probleemi Leedus. Ilma heade suheteta Venemaaga pole sellele probleemile lahendust. Tuleb välja, et "saagu või hullem," olgu suhted Venemaaga pealegi halvad, parem ärgu olgu meil tulevikku üldse, kui et see saaks olema koos Venemaaga.

Venemaa ei pane seda ausalt öeldes tähelegi. Kui palju tähendab Leedu praegu meile meie igapäevases tegevuses, meie poliitikas? Mitte eriti palju. Nad on kadunud, nad on Venemaa jaoks lakanud olemast. Meie kraesse kirjutatakse kavatsust Balti riigid okupeerida. No kuulge, vaadake maakaarti seinal ja te saate aru, et hõlvatavaid maid jätkub meile veel paljudeks sajanditeks. Kindlasti pole meil vaja siseneda Leedusse, no pole meil sellist motiivi.

"Iskander" raketid Kaliningradis on meie julgeoleku kindlustamise seisukohalt palju veenvamad. Leedu on oma tee valinud. Praegu suhtub enamik tema Lääne propaganda poolt ära vaevatud kodanikest Venemaasse kõige järgi otsustades negatiivselt. Kuid see pole Venemaa poliitika tagajärg, vaid kohalike poliitikute ja kohaliku meedia teene. Midagi head leedulased sellest ei saa, kuidagi kurb on seal, Leedus, elada. Aga võibolla muutub aja jooksul midagi.

Teema:
Meedialahingud (93)
Tagid:
telekeskus, kajastamine, sõnavabadus, russofoobia, iseseisvus, medal, TNS, Rossija Segodnja, EL, Dmitri Kisseljov, Leedu, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad