10:02 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
Viimase võimaluse instrument: millisena näeb NATO koostööd Venemaaga

"Viimase võimaluse" instrument: millisena näeb NATO koostööd Venemaaga

© REUTERS / Yves Herman
Uudised
lühendatud link
Dmitri Lekuhh
88 0 0

Saksamaa agentuurile DPA antud intervjuus rääkis NATO peasekretär Jens Stoltenberg mitmetest hämmastavatest asjadest, mis on vastuolus mitte ainult terve mõistuse, vaid ka üksteisega.

Dmitri Lekuhh, RIA Novosti

Näiteks rääkides Venemaal ja NATOs juba ammu unustatud Venemaa-NATO nõukogust iseloomustas Stoltenberg seda kui "olulist instrumenti dialoogi säilitamiseks Moskvaga", lisades kohe, et "esialgu on veel vara öelda, millal nimelt uued kohtumised (selles formaadis) toimuvad, kuid nad tulevad".

Stoltenberg: arvestan suhtluse jätkumisega Vene-NATO nõukogus >>

Mis "instrument" see selline on, mida juba ammu ei kasutata ja millest pole teada, millal seda uuesti kasutama hakatakse? Kusjuures pole eriti tõenäoline, et üldse hakatakse: 19. augustil 2008 katkestati Venemaa-NATO nõukogu töö pärast Gruusiaga "08.08.08" puhkenud sõda.

Ежегодная большая пресс-конференция президента РФ В. Путина
© Sputnik / Наталья Селиверстова

Ja kuigi 2017. aasta märtsis taastasid Venemaa kindralstaap ja alliansi struktuurid 2014. aastal sõjalised kontaktid seoses sõjategevusega Süürias ja Iraagis, oleks põhjendamatu optimism nimetada seda "Venemaa-NATO nõukogu töö taasalustamiseks".

Selle nõukogu parematel päevadel seal mõnda aega Venemaa alalise esindajana NATOs töötanud Dmitri Rogozin ütles: "Meie partnerid Venemaa-NATO nõukogus püüavad tegutseda mitte riiklikul tasandil, st mitte 26 riigi esindajana, pluss Venemaa, nagu see ette nähtud oli. Vastupidi, nad püüavad eelnevalt välja töötada oma ühise seisukoha. Nii need asjad ei käi."

See tähendab, et rääkida selle diplomaatilise konstruktsiooni "tõhususest", mis ühele osapooltest pidevalt ei sobi, on täiesti naeruväärne.

Asi muutub veelgi naljakamaks, kui Jens Stoltenberg hakkab käskivas kõneviisis arutlema üldjuhul tema pädevusse hoopiski mittekuuluvate asjade üle, nagu INF-lepingust, millesse tema juhitav allianss üldse ei puutu. Ja enamik NATO riike puhtjuriidiliselt samuti.

Algselt sõlmiti see NSVL ja USA vahel ning ei NATOl ega Varssavi pakti organisatsioonil polnud sellega mingit õiguslikku seost.

Sellele vaatamata kõlas see avaldus üsna valjusti: "Ma ei hakka spekuleerima, kui tõenäoline on Venemaa tagasipöördumine (lepingust – toim.) kinnipidamise juurde. Oluline on see, et Moskvale on antud viimane võimalus. Kui Venemaa ei hakka lepingust kinni pidama, siis on meil suur probleem, sest INF-leping laguneb."

Mida selle kohta öelda: kui isegi hetkeks ära unustada, et lepingust taganemisest teatas esmalt Ameerika Ühendriikide president, kes alles hiljem mõistis, et sellistes asjades tuleks kuidagi oma "diplomaatilist" tagalat kindlustada, siis paistab NATO peasekretäri avaldus "Venemaa viimasest võimalusest" mõnevõrra segadusttekitav: see teie "viimane võimalus", vabandage, milleks?

Gorbatšovi ja Reagani allkirjastatud paber oli ebasoodne just Moskvale. Ja mil viisil pakub Jens Stoltenberg nüüd Venemaale ainulaadset võimalust algselt ebasoodne leping järeleandmiste hinnaga säilitada, on raske aru mõista.

See, miks kavatseb USA just praegu INF-lepingust taganeda, on üldiselt selge: lepingu allkirjastamise ajal oli see talle väga kasulik. Lihtsalt põhjusel, et see dokument käsitles ainult maismaal paiknevaid rakette.

Ameeriklased lubasid heameelega hävitada oma Tomahawk tiibraketid ja loobuda rakettide Lance-2 kasutuselevõtust Kesk-Euroopas just sellepärast, et see andis neile tohutu ühepoolse eelise: see ei puudutanud nende peamisi mere- ja lennuväes kasutatavaid rakette.

NSV Liidu olukord keskmise ja lühiamaarakettidega mere- ja lennuväes oli aga tol ajal üsna raske. Nüüd, kui Venemaa raketid Kalibr näitasid oma võimekust lennata Süürias sisse vaenlase igast õhuaknast, on see eelis täielikult neutraliseeritud.

o ja mis mõtet on siis maailma kõige arenenumal demokraatlikul riigil sellest lepingust enam kinni pidada?

Muide. Siin on veel üks lõbus seik võimalusest "venelased uude võidurelvastuse vooru tõmmata", millest läänes räägitakse.

Tegelikkuses võib Venemaa "vorpida" suhteliselt odavaid Kalibri maapealse versiooni rakette üsna kiiresti ja nagu Venemaal öeldakse "eelarveliselt" (v.k. "бюджетно"), s.t. odavalt ja mingit Moskvale ette heidetud raketti 9M729 (tuntud ka kui SSC-8) pole tal selleks vajagi.

On hoopis teine teema, et venelastele pole tegelikult ka "maapealset" paiknemist vaja – Süüria kampaania ajal demonstreeriti suurepäraselt, et väikesed Vene laevad suudavad saata Kalibrid vajalikesse kohtadesse otse oma siseveekogudelt.

Muide, just sellepärast (pluss "Hiina võimekus") ei ole INF leping ameeriklastele enam huvipakkuv. INF lepingu tühistamine ei kahjusta eriti Venemaa huve (erinevalt peagi lõppevast START-3 lepingust, kuid see on eraldi küsimus).

Veelgi enam, 80-ndatel aastatel oli see rakettide klass meile (NSVLiidule - toim) väga ohtlik. Nüüd on "aeglased", olgu pealegi, et madalalt lendavad raketid kergesti tabatavad mitte ainult kaasaegsete Venemaa, vaid ka Ameerika ja isegi Hiina õhutõrjesüsteemidega - see pole mingi hüperhelikiirusega liikuv relv.

Siinkohal on meil pigem teatud tseremooniaal-diplomaatiline roll: on põhjust ameeriklasi hurjutada - patt oleks seda mitte kasutada.

Siinkohal peaksid murelikud olema pigem eurooplased - kui nad paigutavad oma territooriumile Ameerika lühi- ja keskmise laskeulatusega raketid, siis muutuvad need territooriumid lihtsalt Venemaa "analoogsete rakettide" uueks "seaduslikuks sihtmärgiks".

Kuid Euroopal pole selles küsimuses otsustamisõigust ja eurooplasest NATO juht on seda üsna avameelselt kinnitatud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Samal teemal

Rooda: kuidas USA Venemaa uutest rakettidest pääseda loodab
USA väljub keskmaa tuumarelvastuse piiramise leppest
Venemaa välisministeerium kommenteeris ÜRO Peaassamblee hääletust INF resolutsiooni üle
Tagid:
Jens Stoltenberg, NATO misssioon, NATO, Saksamaa

Peamised teemad

  • Kapitooliumihoone Washingtonis

    USA võimud süüdistasid Iraani Saudi Araabia naftarafineerimistehaste ründamises. Teheran nimetas neid süüdistusi alusetuks ja tuletas Washingtonile meelde, et Iraani raketid võivad vastuseks tabada selles piirkonnas asuvaid Ameerika sõjaväebaase ja laevu.

    31
  • Filmirežissöör Oleg Bessedin

    Eesti fašismist vabastamise 75. aastapäevale pühendatud Oleg Bessedini filmi "Sünnimaa vabastajad" ("Освободители родной Эстонии") hakatakse avalikkusele näitama juba üsna pea. Filmi režissöör rääkis linateose saamisloost Sputnik Eesti saates "Vaateratas".

    26
  • Ukraina välisminister Vadõm Prõstaiko

    Ukraina välisminister Vadõm Prõstaiko, kes nimetas hiljuti Kiievi ja Moskva suhete praegust seisu "sulaks", andes mõista, et Venemaa-vastased sanktsioonid ei ole Ukraina juhtkonnale eesmärk omaette.

    29