04:21 22. Oktoober 2019
Kuula otse
  • USD1.1173
  • RUB71.1373
Kopli päästemeeskonna usaldusisik ja vahetusevanem Sergei Larionov.

Poliitikud ohustavad inimeste elu

© Sputnik / Вадим Анцупов
Uudised
lühendatud link
9210

Eesti päästjate ametiühing pöördus valitsuse poole ja avaldas kartust, et peagi lahkuvad teenistusest paljud professionaalsed spetsialistid, rääkis Sputnik Eestile Kopli päästemeeskonna usaldusisik ja vahetusevanem Sergei Larionov.

TALLINN, 7. juuni — Sputnik, Svetlana Burceva. Milleni võib viia Eesti valitsuse kokkuhoid päästjate tehnika ja palkade arvelt, rääkis Sputnik Eestile, Eesti päästjate ametiühingu juhatuse liige Sergei Larionov.

Сергей Ларионов, старший смены и доверенное лицо Коплиской команды спасателей, член правления профсоюза спасателей Эстонии
© Sputnik / Вадим Анцупов
Kopli päästemeeskonna usaldusisik ja vahetusevanem Sergei Larionov.

Eesti poliitikute aususest

Sergei, kui tõsine olukord tegelikult on?

Siseministeerium ja Päästeamet esitavad nii suuri nõudmisi päästjate teadmistele, kogemustele ja oskustele, et tavalisi inimesi tänavalt ei saa teenistusse võtta. Need, kes meie nõuetele vastavad, tuleb motiveerida olema teenistuses võimalikult kaua. Tänapäeval saab neid teenistuses hoida ainult korraliku palgaga, sest erilisi sotsiaalseid tagatisi päästjatel enam ei ole. 

Veel viis aastat tagasi nõudsid päästjad 1000 euro suurust palka (brutos – toim.) – tookord oli see riigi keskmine palk. Me isegi ei nõudnud seda kohe, sest mõistsime, et riigi rahalised võimalused ei võimalda seda. Kuid me ütlesime, et järgneva 3-4 aasta jooksul on vaja tõsta päästja palk riigi keskmisele tasemele.

Eelmisel aastal väljendasid peaaegu kõikide osapoolte esindajad, et sellise päästjate palgaga on võimatu eluga riskivaid kvalifitseeritud spetsialiste oma ametis hoida. Ministeeriumi esindajad kinnitasid, et tulemas on palgatõus kuni 1000 euroni. Me arvasime tookord, et meid võeti kuulda, kuid palgatõusu ärajäämine sel aastal oli meile ebameeldiv üllatus. Me tunneme end petetute ja hüljatutena.

Vaade Pika Hermanni tornilt
© Sputnik / Денис Пастухов

Inimelu väärtusest

Kas tööandja on päästja elu kindlustanud?

Ei. Seaduse kohaselt on päästjal traagilise õnnetuse korral õigus rahalisele hüvitisele. Hüvitist makstakse ainult surma või puude korral. Kui ma ei eksi, makstakse päästja hukkumise korral perekonnale tema kümne aastat palk. Arvestades, et päästja teeb rasket füüsilist tööd, võib iga tema vigastus saada tema viimaseks tööpäevaks. 

On olnud juhtumeid, kus ametiülesannete täitmisel saab päästja vigastuse, mis ei põhjusta puuet, kuid selle tagajärjed ei võimalda tal läbida järgmist meditsiinikomisjoni. Sellises olukorras rahalist hüvitist ei maksta, kuid päästja kaotab oma töö.

Töö vastu armastuse ärakasutamisest

Kui tihti päästjate koosseis muutub, tulevad uued töötajad ja vanad lahkuvad?

Töötajate voolavus on väga madal. Päästjad on konservatiivsed inimesed, kes on ühisesse üritusse kiindunud. Minu meeskonnas ei ole viimase 10 aasta jooksul vabu kohti praktiliselt olnud.

Kui suur on tõenäosus, et päästjad hakkavad ametist lahkuma?

Meie tegevus, kes me tulime tööle 15-20 aastat tagasi, on suures osas muutunud. Meie ülesannete hulka kuuluvad ka ennetavad meetmed – töö avalikkusega ja lastega koolides.

Kahjuks on paljudele eakatele inimestele, kes tulid tuld kustutama, takistusi läbima, inimese päästmiseks autosid lahti lõikama, selline üleminek raske. Tänu viimase 15 aasta jooksul toimunud pidevatele reformidele on inimesed ametis moraalselt väsinud.

Paljud mõtlevad juba sellele, kas tasub pidada seda tööd meie praeguste palkade eest, kas pole lihtsam minna mujale, kus saab keskenduda oma otsesele ülesandele ja ilma elu ohustamata.

Tuleb välja, et sama palga eest said töötajad koormust juurde?

Iga meie meeskond koosneb laia profiiliga spetsialistidest. Kokku on päästjal 5-6 eriala, mida harjutustega pidevalt täiendatakse. Ennetavad meetmed on juba lisatöö, nagu bussijuhil oleks kohustus pidada reisijatele ohutusloenguid ja teha huvireise.

Ma arvan, et avalikkusega koostöö tegemine on põhimõtteliselt õige, kuid see ülesanne anti üle meeskondadele. Täna ei ole meie jaoks päästesündmus mitte ainult tule kustutamine ja inimeste päästmine. Lisaks põhitööle õnnetuskolde likvideerimisel, päästeseadmete ja varustuse koristamisel peavad päästjad ka avalikkusega suhtlema.

Kas riigiteenistus on alati hea ja prestiižne

Kas elanikkonnaga ei suhtle siis spetsiaalselt selleks koolitatud päästeameti töötajad?

Päästeameti töötajad töötavad avalikkusega nii palju kui võimalik. See on hea näide, kuidas päästjate ülesanded on 15-aasta tagustega võrreldes mitu korda laienenud. Kuid rahaliselt ei ole see milleski väljendunud.

Me oleme päästeametit ja ministeeriumi juba hoiatanud - kui ei tule väärilist palka, ei tule meile noori, kes vastaksid päästeameti nõuetele ja oleksid valmis seda ohtlikku ja rasket tööd tegema.

Kas ma saan õigesti aru, et päästjatel ei ole kollektiivlepingut?

Viimased viis aastat meil kollektiivleping on, kuid Päästeamet ei saa sellesse lülitada palka, selgitades, et ta on täidesaatev võim, see tähendab täidab ministeeriumist tulevaid ülesandeid ega saa garanteerida palka, mida tal pole pakkuda.

Miks siis näiteks meditsiinitöötajate kollektiivleping võimaldab igal aastal läbi rääkida ja tagada õdede palgatõusu?

Ma kadestan neid. Meil ei ole riiklikke meditsiiniasutusi. Vaatamata sellele, et see valdkond on riigi poolt väga reguleeritud, tegutseb see suuresti avaliku ja erasektori koostöös. Päästjad on aga riigisektor. Me ei ole isegi kohaliku omavalitsuste alluvuses.

Kui valitsus ei reageeri päästjate ametiühingu hoiatustele, kas streigid tulevad?

Meil, nagu politseilgi, ei ole streikimise õigust.

Nii et teil pole vahendeid olukorra mõjutamiseks?

On küll. See võimalus on sätestatud Euroopa direktiivides. Me ei keeldu reageerimast hädaabikõnedele, kuid me võime jätta kõik muud toimingud tegemata. Me võime saboteerida planeeritud tegevusi, ennetustööd avalikkusega, harjutusi, osalemist rahvusvahelistel koolitusüritustel.

Kui päästetakse vaid võimaluste piires

Kuidas on päästjad piiratud ressursside tingimustes oma tööga hakkama saavad?

Ma räägin teile, kuidas. Paldiski meeskonnas on töötajate arv viimase kahe aasta jooksul poole võrra vähenenud. Lilleküla meeskonnas on ettenähtud kahe operatiivvõimekusega masina asemel vaid üks masin.

Kokkuhoiu eesmärgil keelas päästeamet täiendava ressursi rakendamise, et tagada meeskonnale koosseisuga ette nähtud kahte päästeautot. 

"Sama olukord on Kesklinna ja Nõmme meeskonnas. Minul Kopli päästemeeskonnas on ettenähtud 4-liikmelise ekipaaži asemel sageli ainult 3 inimest. Päästeameti arvates piisab inimeste päästmiseks ka 3-inimeselisest lülist. Ma ei saa sellega nõustuda.

Kas on olnud juhtumeid, kus päästjatel ei ole isikkoosseisu vähesuse tõttu võimalik õigel ajal sündmuskohale jõuda?

Enamasti me sellest ei kuule, sest helistades saadetakse kohale meeskonnad teistest piirkondadest. Näiteks, kui Kristiine kaubanduskeskuse lähedal (Tallinnas – toim.) põles auto, siis võttis päästeauto kohalejõudmine väga pikka aega - paljud olid selle pärast nördinud.

Kuid selgitus on väga lihtne: sinna sõitis lähim vaba auto. Ja nagu ma aru sain, oli selleks Pirita meeskonna auto. Kristiine piirkonnas – Kopli ja Lilleküla meeskondades vabu autosid ei olnud - kõik olid hõivatud. 

Tallinnas põles kortermaja ees seitse autot, illustratiivne foto
© AFP 2019 / Gianluigi Guercia

Päästjate seisukohast, kui inimesed ei ole autos lõksus, on see tähtsusetu juhtum. Aga kui palju kõneainet see üks, linna keskel, Endla-Sõpruse ristmiku lähedal põletav auto põhjustas, kui päästjad ei suutnud kiiresti kohale tulla! Järelikult võib ühel päeval tekkida tõeliselt suur õnnetus ja pole kindel, et päästjad suudaksid sellega toime tulla ilma traagiliste tagajärgedeta?

Meie elanikkond on muutunud vastutustundlikumaks ja toimub üha vähem vahejuhtumeid. Kuid tänu sellele, et päästjate arv vähenes, muutuvad need juhtumid personalile veelgi raskemaks. Kui me räägime suurtest tulekahjudest, kus teistest riikidest tuleb kohale sada ühikut päästetehnikat ja sadu päästjaid, siis meie Eestis oleme füüsiliselt tegutsemisvõimetud - pole nii palju inimesi. 

Ja hoidku jumal, kui midagi suurt juhtub näiteks Tallinna äärelinnas, siis on kogu Harju maakond ja võib-olla isegi lähimad maakonnad tühjad, sest kõikide lähipiirkondade ressursse tõmmatakse kokku. Näiteks metsatulekahjud, kus osalesid peaaegu kõik Harjumaa, Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa ja Raplamaa isikkoosseis. Eestis ei ole sellist suurt sündmust veel toimunud teise vahejuhtumiga samal ajal - ja see on suur õnn. 

Näiteks eelmisel aastal toimus suur tulekahju Ragn-Sellsi tootmishoones Tallinnas Suur-Sõjamäel ning linnas oli vaid üks vaba pääste auto ja 4 päästjat. Tulekustutusreeglite järgi on nad võimelised reageerima ainult kuni viiekorruselises hoones puhkenud korterile.

Kui tulekahju puhkeb kõrghoones, siis selleks, et jõuda kiiresti kõrgematele korrustele, hargneda ja edukalt kolle likvideerida, on kahjuks ühest brigaadist füüsiliselt vähe - vaja on 2-3 brigaadi. Turvalisuse osas on Tallinn oma tasemelt langenud. Igal hommikul sõidab Tallinnasse kokku sadu autosid inimestega, kes töötavad pealinnas, ja õhtul sõidavad need sajad autod tagasi. Magistraalid ummistuvad.

Vaadake Tallinnasse sisenevaid laevu – iga kord lisandub linna kuni 3000 inimest, kes ei orienteeru siin ega räägi kohalikku keelt. Kui need inimesed sattuvad mistahes intsidenti, vajavad nad kõrgendatud tähelepanu. Kes neid aitab? Päästemeeskondade arvu poolest aga ei erine Tallinn mistahes Eesti väikelinnast.

Selline on eripära – küll inimesed ootavad

Ja kui teil ei jätku mingil hetkel inimese päästmiseks kolme päästja jõupingutustest?

Mäletate Haapsalu vahejuhtumit, kui sotsiaalmajas hukkus 10 inimest? Haapsalusse saabus 3 päästjast koosneva brigaadiga peasõiduk. Nad püüdsid inimesi päästa, kuid ebaõnnestunult. Selle juhtumi põhjal tehti palju erinevaid järeldusi. Meelde jäi, et töötajad tegutsesid õigesti, kuid nad tegid nii palju kui suutsid, lähtudes nende hulgast. 

Päästjate abiga sulatasid demineerijad maapinda miini ümbert veega
© Фото : Põhja päästekeskus

Kujutlege nüüd õnnetusjuhtumit tavalises korteris, millele reageerib 3-liikmeline meeskond. Suitsu peaks sukelduma kaks. Meeskonna ülem peab tegema luuret, selgitama sündmusekoha olukorra, inimeste viibimise, rajatise erisused, koordineerima meeskonna tegevusi, vajadusel abistama, edastama teavet päästekeskusele. Kolm inimest on juba tegevuses.

Aga kes annab vett? Millega kustutama hakkame? Neljandat inimest pumba juures enam pole.

Kaks sukeldusid suitsu. Hea, kui uks õnnestus kohe lahti murda. Hea, kui inimene ei ole kusagil tagaruumis, vaid juba koridoris ja ta õnnestub välja tõmmata. Kaks päästjat täitsid oma ülesande, kuid niikaua, kui nad tagasi jõuavad, et kustutamist jätkata läheb aega.

Ootamatu: põlenud Notre Dame mürgitas Pariisi pinnase pliiga >>

Selle aja jooksul on tulekahju, mis oli alguses väike, laienes uste ja akende avanemise tõttu märgatavalt. Aga mis siis, kui korteris on veel inimesi? Seetõttu nõuab iga vahejuhtum vähemalt kaht brigaadi, mis tähendab meie reeglite kohaselt 6 päästjat. Tundub tähtsusetu, kuid alguses, kui tuleb teha kiiresti palju toiminguid, on igal kätepaaril kulla väärtus. Selline on meie töö eripära.

Samal teemal

Investeeringud päästeametnike keeleõppesse ei andnud tulemusi
Päästeameti juht: läbi aastate kõige suurem palgatõus
Päästeameti juht: riik võiks tasuta paigaldada vinguandureid
Tõusid kõrgete politsei- ja päästeametnike palgad
Tallinnas tuli päevavalgele üle paarikümne sõjaaegse lõhkekeha
Tagid:
eelarvestrateegia, palgatõus, päästjad, eelarve, päästeamet

Peamised teemad