06:11 23. Mai 2017
Tallinn+ 8°C
Kuula otse
Dmitri Medvedev andis intervjuu

Dmitri Medvedev: Me oleme alati valmis arutama ka kõige teravamaid küsimusi

© Sputnik / Дмитрий Астахов
Poliitika
lühendatud link
16 0 0

Dmitri Medvedev andis enne Müncheni julgeolekukonverentsi intervjuu rahvusvahelisele agentuurile Sputnik. Ta kõneles oma peamistest eesmärkidest sel konverentsil ning puudutas ka Süüria ja Euroopa pagulaskriisiga seotud teemasid.

TALLINN, 12. veebruar — Sputnik. Vene Föderatsiooni peaministri Dmitri Medvedevi intervjuu rahvusvahelisele agentuurile Sputnik.

— Müncheni julgeolekukonverentsi korraldajad tervitasid Teie otsust sellel konverentsil osaleda, toonitades, et kriisi ajal on eriti oluline jätkata tipptasandil dialoogi. Millised ülesanded olete seadnud Münchenisse sõitvale delegatsioonile? Mis on Teie põhiteesid Müncheni konverentsil peetavas kõnes?

 Müncheni konverents on ennekõike arutelu platvorm. Sõidan Münchenisse, et väljendadaVenemaa seisukohti Euroopa julgeoleku põhiküsimustes. Ja kuna julgeoleku mõiste hõlmab tänapäeval paljusid aspekte — sõjalis-poliitilisi, majanduslikke, ökoloogilisi ja üldinimlikke — siis oma ettekandes puudutan ka neid.

Peaaegu iga päev kuuleme uudistes teateid terroriaktidest. Majanduse globaliseerumisele, millest paljud riigid on võitnud, on järgnenud terrorismi üleilmastumine. Maailmas pole enam ühtegi kindla peale ohutut nurgakest, isegi väljend "julgeolek" on juba pigem soovunelm kui reaalsus. Mõnel maal on terroristid seadnud ennast riigi asemele. Nende ideoloogiaks on ühiskonna lämmatamine. Nende meetodid — massimõrvad ja terroriaktid. Sest nii on nende meelest tarvis ja õige.

Seega, meie esmane ja peamine ühine eesmärk on vastuseis rahvusvahelisele terrorismile. Sealhulgas, sel eesmärgil tuleb kustutada konfliktikolle Süürias, aidata selle maa rahval kurjategijatega võidelda, taastada majandus ja ehitada üles rahumeelne riik. Tingimata peame tegema jõupingutusi ka Ukraina kriisi lahendamiseks, lähtudes Minski kokulepetest, mida aga Kiiev senimaani täitma ei kiirusta. Teistest meie ees seisvatest väljakutsetest suurimaks on muidugi põgenikud ja migrandid, kes sõna otseses mõttes lainetena valguvad mööda Euroopat.

Kõik need probleemid, mida ma mainisin, taanduvad tegelikult ühele — julgeoleku tagamisele. Ja selleks on oluline pidada silmas mitte üksnes hetkeseisu Euroopa-Atlandi piirkonnas, vaid ennekõike püüda sügavuti ja erapooletult analüüsida tänaseks tekkkinud olukorra põhjusi. Mitte selleks, et otsida süüdlasi või lõputult vastastikku vaenunooli pillutada, vaid mõistmaks, millised on tõelised ohud ja kuidas saab olukorda parandada. Et esitada oma, Venemaa-poolne vaatenurk kõigis neis küsimustes — see on meie põhiline eesmärk konverentsil osaledes.

 Millist reageeringut ootate lääne partneritelt?

Loodan, et ükskõikseks ei jää keegi. Käsitleme ju väga teravaid ja valusaid probleeme. Oletan, et meie positsioon ei pruugi paljudele meeldida — ja see on loomulik. Aga peamine, et meil on oma positsioon. Kahjuks ei suuda meie lääne kolleegid sellega kuidagi harjuda ja selle asemel, et arenda suhteid Venemaa kui võrdse partneriga, kellel suurriigina on omad, geopoliitiliselt ja majanduslikult täiesti põhjendatud huvid, üritatakse meid kujutada mingi "teisejärgulise" või parimal juhul "piirkondliku võimuna", mis on üsna mõttetu ja perspektiivis kasutu määratlus.

Seejuures ei taha me mitte mingil juhul etendada kogu maailma pealiku rolli. Selle haige hulluse põdesime läbi nõukogude ajal, kui Punasel väljakul mürisevad tankid panid kogu maailma värisema. Kuid Venemaa peab saavutama väärilise koha globaalses koosluses ja võrdväärse positsiooni suhetes teiste riikidega. Seda eeldab nii meie ajalugu kui meie territoorium kui ka osalus ülemaailmsetes organisatsioonides alates kuulumisest ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme hulka. Ja ka lihtsalt tõsiasi, et oleme suure sõjalise võimsusega ja suurim tuumariik. Kõik see annab meile märkimisväärselt õigusi ja samas asetab meile ka hulganisti kohustusi. Ent ükski riik, olgu selleks Venemaa või Ameerika Ühendriigid, ei ole suuteline võtma enda kanda kogu maailma probleemide koormat.

Kui pärast meie delegatsiooni esinemisi ei hakata arutama ja kommenteerima seda, mida paljud olek ehk tahtnud "agressiivse" ja "etttearvamatu" Venemaa esindajate suust kuulda, vaid nimelt seda, mida me konverentsil välja ütleme, oleks see mõistlik tulemus. Usun, et kui me vähemalt alustame vastastikku liikumist selles suunas, saab meie ülesande Münchenis lugeda täidetuks.

 Müncheni julgeolekukonverentsi juht Wolfgang Ischinger avaldas lootust, et kasutatakse konverentsi võimalusi, et luua kahepoolne dialoog Venemaa ja lääneriikide vahel, sealhulgas jätkamaks NATO — Venemaa Nõukogu tööd. Kas Te peate võimalikuks ka Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu, Venemaa ja NATO suhete taastumist tipptasandil?

 Mul on hea meel, et härra Ischinger ei varja oma toetust sellele, et suhted Venemaa ja lääne vahel muutuks partnerlikeks, nagu nad seda olid veel mõned aastad tagasi. Ja me hindame seda kõrgelt. Kuid vastavaid otsuseid ei langetata siiski konverentsidel, iseäranis kui osapoolteks on, nagu nimetasite, NATO — Venemaa Nõukogu ja Venemaa — Euroopa Liit.

Juhul, kui partnerid tahavad avameelselt ja asjalikult rääkida kahepoolsetest suhetest, ei pea selleks sugugi terve aasta ootama, kuni Münchenis kokku saadakse. Dialoog on aastaringselt ja ööpäev läbi kehtiv mõiste. Pealegi, meie oleme alati valmis arutama ka kõige teravamaid küsimusi.

Ma olen kindel, et Venemaa ja meie partnerid NATO ja Euroliidu näol mitte ainult et võivad, vaid on lihtsalt kohustatud taastama varasemad koostöö vormid. Tingimusel, et see põhineb vastastikusel austusel üksteise huvide vastu.

Niisugusest partnerlusest ei ole meie kunagi keeldunud, mida ei saa aga öelda Euroliidu ja NATO kolleegide kohta. Just nemad katkestasid sihilikult koostöö, asetades poliitilised kaalutlused kõrgemale üldistest huvidest, milleks on stabiilsuse ja julgeoleku tagamine. Tulemusena saime endile maailma, mis on veelgi ettearvamatum ja tulvil veel suuremaid ohte kui mõned aastad tagasi. Progressi asemel, loomuliku arengu ja edasiliikumise asemel näeme hoopis vastupidist protsessi.

Ometi loodi needsamad Venemaa ja Euroliidu ning Põhja-Atlandi alliansi koostöö vormid selleks, et õigeaegselt vältida esilekerkivaid kriise. Ja nüüd, mil selline suhtlusvorm oleks lausa hädavajalik, ütlevad meie partnerid sellest ära.

Minu hinnangul koorivad meie lääne kolleegid NATOs vastasseisust lihtlabaselt poliitilist kasu. Demoniseerida Venemaad ja kirjutada praegused probleemid tema kraesse on kergem kui tunnistada tõsiseid probleeme, mis sisalduvad selles julgeolekusüsteemis endas, nagu ka nende endi arvele jäävat vastutust praeguste kriiside eest.

Tuletage meelde NATO otsuseid viimastel aastatel. Alliansi laienemine itta. Globaalse raketitõrjesüsteemi paigutamine Euroopasse. Ja iga kord on see organisatsioon keeldunud vähimalgi määral arvesse võtmast meie muresid oma julgeoleku pärast. Ma parem ei räägigi bloki juhtkonna hiljutisest avaldusest. Tekib mulje, nagu ei olekski maailmas enam hirmsamat ohtu kui Venemaa. Kord pandi meid isegi samasse ritta ISISe sõdalastega.

Kuigi 2010. aastal õnnestus meil Venemaa ja NATO juhtide tippkohtumisel Lissabonis saavutada tõsine kompromiss. Piisab, kui meenutada selle tippkohtumise tulemina valminud ühisavaldust, kus me kinnitasime, et ei pea teineteist vastasteks. Paraku pöördusid meie partnerid hiljem tagasi vastasseisu juurde.

Nüüd on hädavajalik leida kompromisse, mitte kembelda ambitsioonide üle. Taastada vastastikune usaldus ja naasta nende ühiste initsiatiivide juurde, mis said külmutatud. Ühendada jõupingutused võitluses rahvusvahelise terrorismiga, mis levib üle maailma nagu katk.

 Viimaste andmete kohaselt saabus 2015. aasta jooksul Euroopasse ligi 1,2 miljonit migranti. Ilmselgelt kujuneb üleüldiseks probleemiks. Venemaa on korduvalt teinud lääne partneritele ettepaneku jagada nendega ümberasujate vastuvõtmise kogemusi, kuid suuremat huvi pole see ettepanek äratanud. Kui efektiivne Teie meelest ELi pagulaspoliitika on?

Ütlen julmalt, aga nõnda ma tõepoolest arvan: ELi immigratsioonipoliitika on läbikukkunud, sellega on Euroopa Liit teinud ühe kõige mastaapsema vea. Euroopa ei suuda enam põgenike voogu kontrollida. Võib-olla kõlada järsult, kuid teisiti kui humanitaarkatastroofiks ei saa seda nimetada.

Lihtne eurooplane, kes on harjunud, et kõik siin ilmas on kindlalt paigas ja mõnusalt korduv — hommikukohv, jalutuskäik koeraga, tuttav töö ning tulistatakse ainult televiisoris, — on nüüd hirmul. Ja selge, mispärast. Tohutu hulk tihti agressiivselt meelestatud inimesi, teist usku, teise kultuuriga. Ning ilmse tahtmatusega võtta omaks selle maa elureegleid, kuhu nad tulevad. Sedalaadi juhtumid, mis toimusid Kölnis, sunivad eurooplasi tundma end võõrastena nende endi maal. Jäetud ilma turvatundest, usust oma riigisse. Ning loomulikult kasvab Euroopas kanntamats ja ksenofoofia.

Euroliit avas uksed jõule, millega ta toime ei tule. Ise kutsus, lausa meelitas tulema kõiki, kes valmis teekonda ette võtma. Aga selliseid on Lähis-Idas arvukalt. Palju rohkem kui Euroopa Liit jaksab välja kannatada. Eks neid tulijaidki võib mõista, nad põgenevad sõja eest, pagevad kaosest. Nad tulevad saama hüvesid, mida nad oma kodumaal uneski pole näinud.

Aga see on ainult üks osa asjast. Miks siis, kui euroopa võimuesindajad hakkasid põgenikke vastu võtma, ei mõelnud mitte keegi, et selles rahvamassi hulgas saabuvad ka palgamõrtsukad — tervete maskeeritud üksustena? Kes edaspidi hajuvad laiali üle kogu Euroopa, oodates käsku tegutsemiseks? Täna pühib ta rahulikult tänavat ja äratab naabrites kaastunnet, aga homme tuleb neid naabreid tapma. Teda ette ära tunda on peaaegu võimatu.

Kes oleks võinud midagi sellist veel aasta tagasi aimata?

Kõige koledam, et täna ei kujuta me kõiki toimunu tagajärgi veel ettegi. Milliseid vilju tekitab selline migratsioonipoliitika euroopa ühiskonnas aasta, kümne või viiekümne aasta pärast? Mis juhtub tööturul? Kas Schengeni ala säilib? Kuidas kajastub see kõik naaberriikides?

Ühist, kõikide ELi riikide vahel kooskõlastatud seisukohta meetmete osas, mis võiks selle lumepalliefekti peatada, ei ole. Kuid see seisukoht peab saama välja töötatud kõige ähemal ajal. Vastasel juhul näeme drastilisi näiteid ühepoolsetest tegevustest, mida riigiti võetakse ette oma piiride kaitseks. Ent mida see tähendab? Euroopa ühise ruumi kadu.

Muidugi, ideaalis ei oleks vaja olnud korraldada sõda võõral territooriumil, et kehtestada seal oma valitsemisstandardid või lihtsalt heita kõrvale soovimatud liidrid. Aga kui nii on juba juhtunud, siis vähemalt ärge nõrgendage jõupingutusi, nagu näiteks Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides, poliitilise lahenduseni jõudmiseks.

Ka Venemaa võtab vastu sõjapõgenikke. Piisab, kui meenutada enam kui miljonit inimest, kes pagesid Ukrainast Venemaale, Meil on arvestatav kogemus ümberasujate vastuvõtmisest. Ja me võime seda kogemust Euroopa Liiduga jagada. Sellise ettepaneku me Euroliidule tegimegi. Oleme ju naaberriigina huvitatud põgenike voo peatumisest, sealhulgas läbi Venemaa.

Märtsis toimub järjekordne Venemaa ja ELi ekspertkohtumine migratsiooniküsimuste arutamiseks. Ma loodan, et seal töötatakse välja lähenemisviisid selle probleemi lahendamiseks.

 Kuidas Teie arvates võib mõjutada regiooni julgeolekut võimalik maavägede operatsioon Süürias, milleks kõige järgi otsustades valmistub koalitsioon eesotsas USAga?

 Mõistetav, et terroristide üle lõpliku võidu saavutamiseks üksnes õhurünnakutest ei piisa. Maismaal peavad nendega lahinguid Süüria valitsusväed. Aga enne kui otsustada viia Süüria territooriumile maaväed rahvusvahelise koalitsiooni koosseisus USA juhtimisel, on tarvis veenduda, kas seda on süüria rahvale vaja. Vastasel korral võib operatsioon muuta niigi keerulise olukorra riigis veelgi komplitseeritumaks, viia uute ohvriteni ja hävitada ka allesjäänud tingimused Süüria konfliktis poliitilise kokkuleppe saavutamiseks.Me lähtume sellest, et võitlus terrorismiga peab tuginema rahvusvahelisele õigusele ja ÜRO Julgeolekunõukogu otsustele.

Vene õhujõud viibivad Süürias selle riigi seadusliku valitsuse palvel. Meie eesmärk on aidata süüria rahval puhastada maa ISISe võitlejatest. Ka Iraan, kellega meil on välja töötatud ühine koordinatsioon selles konfliktis, tuli Süüriale tema valitsuse palvel appi. Just niisuguseks koostööks kutsume üles kõiki, kes on valmis Islamiriigile vastu hakkama, kaasa arvatud kohalik patriootlik opositsioon, Vaba Süüria Armee. Olgu mainitud, et Venemaa on Süüria konflikti esimesest päevast peale kutsunud üles igasuguseid erimeelsusi kõrvale jätma ning ühinema võitluses ISISega, kuid selle tõkestasid USA ja tema liitlaste ambitsioonid, ja mis peamine — terroristide lahterdamine halbadeks ja vähem halbadeks. Nüüd maksavad selle eest süürlased. Ja eurooplased, kes juba on pidanud vastu võtma üle miljoni sisserändaja. Sõtta kistakse aina rohkem Lähis-Ida maid, see protsess on vaja peatada.

 Kas euroopa partnerite kaudu on saabunud signaale võimalusest arutada Müncheni konverentsil sanktsioonide ja venemaapoolsete vastumeetmete tühistamist? Kas Euroopa suudab taastada oma kaotatud turuosa, arvestades Aasia ja Ladina-Ameerika maade aktiivsust vene turul?

Me ei kavatse alustada läbirääkimisi sanktsioonide tühistamise tingimuste üle. Meie neid ei algatanud, nii et esimesena peavad sanktsionidest loobuma see, kes need kehtestas. Juba praegu kuuleme mõnedelt euroopa kolleegidelt mitteametlikes kõnelustes, et jumalapärast, lõpetatagu ometi need või teised piirangud ühes kui teises sektoris. Kusjuures eriti muretsetakse seal oma talunike pärast. Seevastu Venemaal ütlevad meie talunikud: palun säilitage just see süsteem, andke meile võimalus jalule tõusta, investeeringuid õigustada. Neid seisukohti olengi ma valitsusjuhina kohustatud arvesse võtma.

Muidugi, ega ainult vene ettevõtjad täida meie turul vabanenud nišše. Kasvanud on Aasias, Ladina-Ameerikast ja teiste tarnete osakaal. Kui partnerid Euroopa Liidus tahavad pidada epistleid ja eirata meie seaduslikke huvisid — just nii oli lugu EL — Ukraina ühendusega —, siis palun väga, lugege! Aga meie turul, Euraasia majandusliidu ühendatud turul hakkavad äri ajama teised partnerid. Ja selles, nagu öeldakse, pole midagi isiklikku.

Sellegipoolest me ootame, et peale jääb mõistuse hääle, et majanduslik loogika, vastastikuse kasu loogika tuleb meie suhetesse Euroopa Liiduga tagasi.

 Poliitikute seas, keda said kutse veebruarikuisele julgeolekukonverentsile, on ka Ukraina president Petro Porošenko. Kas on plaanis Ukraina delegatsiooniga Münchenis kohtuda, muuhulgas arutamaks ukrainlaste võla küsimust?

— Mingeid spetsiaalseid läbirääkimisi Ukraina riigivõla teemal pole plaanis Münchenis pidada. Ega siin olegi midagi arutada, võlg tuleb ära maksta.

2013. aasta detsembris paigutas Venemaa valitsus osa rahvusliku heaolu fondi vahendeid Ukraina väärtpaberitesse 3 miljardi dollari suuruses summas. See on soliidne summa, ja me oleme kategooriliselt vastu Kiievi võimude ettepanekule restruktureerida see laen ühtsetel alustel erapankade eurobondidega. Ma olen mitu puhku öelnud ja valmis kordama: laen Ukrainale ei ole eraraha, see on riiklik, ühe riigi valitsuse võlg teise riigi ees. Riigivõlaks on selle tunnistanud ka Rahvusvaheline Valuutafond.

Kui Ukraina uus juhtkond võttis endale vastutuse riigi juhtimise eest, siis võtku enda peale ka finantskohustused teiste riikide kreeditoride, sealhulgas Venemaa ees. Selline vaatenurk oleks küpsel ja vastutusvõimelisle riigil, nagu Ukraina ennast näha tahab. Te ju mäletate, et pärast NSV Liidu lagunemist võttis Venemaa õigusjärglasena kohustuse tasuda kõikide liiduvabariikide võlad, sealhulgas Ukraina oma. Ja kõik olid sellega nõus.

Juriidilisest aspektist on Ukraina maksejõuetus seisundis, mis tähendab, et Venemaa võib taotleda võlgnevuse tasumist kohtuinstantside kaudu. Selleks vajalikud dokumendid on praegu ettevalmistamisel, vastav hagi koostamisel ja meie šansid kohtuasi võita on vägagi suured. Kuid ma siiski loodan, et Ukraina võimud lahendavad selle riigivõla probleemi kohtuväliselt.

Avaldatud lühendatud kujul. Täispikka intervjuud saab lugeda Ria Novosti veebilehel.

 

 

Peamised teemad