05:16 24. Mai 2017
Tallinn+ 8°C
Kuula otse
Vene Föderatsiooninõukogu välisasjade komitee esimees Konstantin Kosatšov.

Konstantin Kosatšov: pall on Eesti poolel

© Sputnik / Владимир Федоренко
Poliitika
lühendatud link
12793851

Vene Föderatsiooninõukogu välisasjade komitee esimehe sõnul Vene-Eesti suhted ei kujune asjana iseeneses, vaid üldises kontekstis, mille moodustavad Venemaa suhted Euroopa Liiduga, NATOga, lääneriikidega.

Tallinn, 24. veebruar — Sputnik. Vene Föderatsiooninõukogu (Föderaalassamblee ülemkoja) välisasjade komitee esimees Konstantin Kosatšov kommenteeris intervjuus Eesti Sputnikule Vene-Eesti suhete seisu.

— Kas Venemaa ei kavatse suurendada poliitilist ja sõjalist survet Baltimaadele, kas Eestit ei ähvarda venelaste agressioon?

— Ma olen ennast eluaeg pidanud pragmaatikuks ja realistiks, mis tähendab, et mis tahes tegevuse taga pean nägema mõtet. Näiteks seda, mis mõttega tegi BBC kompanii võltsdokumentaalse filmi Venemaa sõjalise rünnaku ohust Baltimaadele, mõistan suurepäraselt: see on žanriline osa klassikalisest infosõjast ja selles kangas pole, nagu öeldakse, ükski lõimeke liiast.

Kui aga rääkida tõsiselt sellest, kas väidetav oht Vene poolelt on olemas ja sissetung võimalik, siis toetudes oma reaalsustajule, mis küsimuses puudub: ma ei näe vähimatki mõistliku põhjust, mistarvis peaks Venemaa seda järsku tegema.

Autoritelt, kes kultiveerivad kontseptsiooni Venemaast kui Eestit (Lätit, Leedut, Poolat ja kes kõik veel pidavat meil „järjekorras" olema) lakkamatult ja paratamatult ohustavast agressorist ning maalivad värvikaid kirjeldusi, kuidas vene tankid kiirrünnakutega vallutavad Euroopa linnu, olen alati tahtnud küsida üht: aga miks teie teooriates ei ole mitte ühtegi veenvat tõendust, milleks see Venemaale vajalik on? Mitte lihtsalt vallutada, vaid seejärel ka hoida oma kontrolli all riike, kes on NATO ja ELi liikmed ja kes tõenäoliselt hakkavad vastu, haarates relvad ja pöördudes oma NATO liitlaste poole? Ja mis saab edasi? Iga tervemõistuslik inimene võib kerge vaevaga koostada plusside ja miinuste tabeli võrdlemaks, mida Venemaa siis võidaks ja kaotaks, ja järeldus on ilmne.

Iseasi on, millisena Baltimaade ja kogu Euroopa inimesed Venemaad näevad — mitte tegelikuna, vaid selle virtuaalselt loodud hernehirmutisena, nagu teda kujutab välismaine meedia. Selles kontekstis pole muidugi vajagi otsida mingeid mõistuspäraseid motiive: „Venelased tulevad — sest nad on venelased! Sellepärast, noh, ei saa tulemata jätta. Vallutus on neil veres." Nii et läbirääkimisi pole vaja, vaid karta ja relvastuda, „suurt venda" appi hüüda. Ja kui siis Venemaa võtab paratamatult kasutusele vastumeetmeid, tähendab — „vaenlane on väravas". Ja ongi uus vint võidurelvastumisele peale keeratud, tervitused sõjatööstuselt!

— Järgmine teema: vene maailm. Need, kellega millegipärast on mõnus eurooplasi hirmutada. Ühesõnaga, kui su kõrval elavad venelased, siis ole valmis — hommepäev saabuvad vene tankid.

— Esiteks. 25 aastat räägiti meile, et venelased tunnevad end Baltimaades suurepäraselt, ei kipu Venemaale ja seega on igasugune tähelepanu nende vajadustele Venemaa poolt ülearune. Nüüd, tuleb välja, polegi kõik nii paradiislik? On alust muretseda venelaste õiguste pärast?

Teiseks. Kui Eesti või Läti tõsimeeli kardavad, et Venemaa tungib sisse venekeelse elanikkonna õiguste rikkumise pärast, tekitab see minus mõnevõrra ärevust kaasmaalaste pärast: mida koletut peaks neis riikides toimuma, et Venemaa jaoks ei jää mitte mingit muud võimalust kui alustada kolmandat maailmasõda (ent see on samahästi kui vältimatu tagajärg Venemaa rünnakule NATO riigi vastu)? Loodan, et demokraatlikud euroopa riigid suudavad lahendada need probleemid tsiviliseeritud moel, vastasel juhul on igasugused jutud väärtustest ja vabadustest ainult fiktsioon.

Ja kolmandaks. Venemaal on õigus huvituda venelaste saatusest mis tahes maal, kus miski neid ohustab. See on endastmõistetav rahvusvaheline tava, kuid loomulikult mitte põhjus agressiooniks. Kõige parem ja tõhusam viis neil teemadel spekulatsioonide vältimiseks ongi ühtlasi kõige lihtsam:
pole vaja õigusi rikkuda.

Kogu lugu. Teema on ammendatud.

Näiteks aasta tagasi kinnitas Eesti parlament kodakondsusseaduse muudatused, mis osaliselt lihtsustavad kodakondsuse andmist naturalisatsiooni korras üle 65-aastastele ja lastele. Minu hinnangul on see samm õiges suunas, ehkki palju aastaid hilinenult.

Möödunud aasta novembris avaldas rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni (FCNM) konsultatiivkomitee raporti oma ekspertide visiidi tulemustest Tallinnas ja Narvas. Selles märgiti, et vaatamata seadusega „leevendatud" tingimustele ei saa 85 000 inimest (6% elanikkonnast) ikka veel osaleda parlamendivalimistel ega moodustada poliitilisi parteisid ja ühendusi. Raport räägib edasimineku puudumisest konventsiooni täitmisel Eestis arvates eelmisest monitooringust rahvusliku seadusandluse täiustamise kohta venekeelse elanikkonna huvide seisukohast adekvaatse keelepoliitika ja hariduse valdkonnas.

Ühesõnaga, meil on, mille kallal töötada — ja see, nagu näete, ei ole üksnes vene poole arvamus ja teab-mis eriline suhtumine Eestisse. Igasugused edusammud „vene küsimuses" kajastuvad otseohe kõige positiivsemal kujul mõlemapoolselt — selle mõistmiseks ei pea tingimata olema rahvusvaheliste suhete ekspert.

— Viimasel ajal (isegi kui abstraheeruda üldisest pingetaustast Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistes komplitseeritud suhetes) on Eesti-Vene suhetes üsnagi „mustad päevad". Teravad väljaütlemised, spiooniskandaalid, majanduslikud sanktsioonid, NATO sõdurite kohalolek. Millised on väljavaated olukorra paranemiseks, mõistliku dialoogi pidamiseks?

— Vene-Eesti suhted ei kujune asjana iseeneses, vaid üldises kontekstis, mille moodustavad meie suhted Euroopa Liiduga, NATOga, lääneriikidega. Tõsi, kahepoolsetes suhetes paistab nii mõndagi karmima ja teravamana, kuid üldpilt on sarnane.

Me oleme veendunud, et praeguse vastasseisu teravnemise põhjused ei peitu sugugi viimase 2-3 aasta sündmustes, vaid pärinevad 90ndate algusest, mil Euroopa läks oma rada. Kuigi õige tee oli ette antud, seda eeskätt Pariisi hartaga 1990. aastast. Seal räägiti uue Euroopa kui ühtse Euroopa ühisest tulevikust, julgeoleku jagamatusest, ja mitte kordagi ei mainitud NATOt, kuid Euroopa Liit (Euroopa ühendus) on kõne all vaid ühel korral: tunnistatakse tema „olulist rolli Euroopa poliitilises ja majanduslikus arengus".

See polnud Venemaa, kes valinud vastupidise tee — Euroopa jätkuva lõhestumise ja „külma sõja" aegadest pärit sõjaliste struktuuride laiendamise ida suunas.

Tegelikult, euroatlandi idee sai üleeuroopalise üle võidu ja nüüd me näeme selle Pyrrhose võidu otseseid tagajärgi. See, mida tol ajal, kuni praeguste vastasseisude teravnemiseni oleks saanud lahendada minimaalsete kompromissidega mitmetes üleeuroopalistes alusdokumentides, eeskätt julgeoleku vallas (ning Venemaa jaoks on see teema ajalooliselt mõistetavatel põhjustel otsustav), nõuab täna juba hiiglaslikke jõupingutusi kõigilt osapooltelt.

Ja paraku ei ole näha neid, kellega oleks võimalik pidada asjakohast dialoogi. Seetõttu — kinnitada, et Vene-Eesti suhted saavad järsku olla paremad kui seda on üldine atmosfäär Venemaa suhetes Läänega, oleks minu poolt põhjendamatu optimism.

See ei tähenda aga sugugi, et mingeid häid väljavaateid ei ole. Nagu ütles üks Ilfi ja Petrovi tegelane, et kokkulepe on saadus kahest täielikult vastanduvast poolest. Milline pool praegu kokkuleppele täiest jõust vastu seisab ja miks? Aus vastus oleks ühtlasi võtmeks praeguste probleemide lahendusele.

— Milliseid välispoliitilisi samme ootaks Venemaa Eestilt?

— Paljud raskused meie dialoogis eurooplastega seisnevad selles, et tegemist ei ole iseseisvate rahvusvahelise poliitika subjektidega, vaid teatava terviku osadega. Omalaadse „vastastikuse vastutusega", mis peitub auroatlandi struktuuride konsensuslikkuse põhimõttes. Ühelt poolt on riigid eraldi võttes vabad võtma vastu otsuseid, näiteks, nende jaoks kasulike projektide realiseerimise kohta, nagu see toimus Bulgaaria seisukohaga South Streami suhtes. Teisalt aga, kui peitutakse Eli kollektiivse seisukoha taha: et meile isiklikult need sanktsioonid eriti meeldi, aga me ei lähe vastuollu enamuse otsustega…

Kas Eesti on suuteline astuma mingisuguseidki välispoliitilisi samme, mis läheks isegi mitte risti vastu, vaid kasvõi pisut kõrvale Euroopa Liidu seisukohtadest? Või kui on suuteline, siis kas selleks valmis? Eriti kui arvestada, et just eestlased seisavad sageli kõige odioossemate ELi resolutsioonide ja algatuste taga.

Muidugi me ootaks iseseisvaid, pragmaatilisi ja ideoloogiataagata samme igalt oma partnerilt Euroopas. Hoolimata kõigist negatiivsetest momentidest, millest enne kõnelesin — ma ei näe, miks ei võiks just Eesti neid samme astuda? Kas siis Eesti meie naabrina ei ole huvitatud suhete normaliseerimisest Venemaa ja EL/NATO vahel? Kas ta ei vaja suurt vene turgu? Ei taha leevendada „vene küsimuse" teravust, mille tõttu Venemaa eriline tähelepanu tema suunas on vältimatu? Kas ta ei ole mitte esimeste kannatajate hulgas mis tahes konfliktis — majanduslikust sõjaliseni?

Niipea kui Eesti hakkab tegutsema eesti huvides, leiduvad otsekohe kokkupuutepunktid ja teemad arutlusteks. Iga samm dialoogi suunas, igasugune loobumine ultimaatumitest ja dialoogi välistavatest eeltingimustest oleks suur edusamm võrreldes sellega, mis meil on praegu.

— Mitmed eesti poliitikud on viimasel ajal väljendunud selles vaimus, et tõenäoliselt ratifitseerib Riigiduuma paljukannatanud piirilepingu sel kevadel. Või suve hakul. Ja kui ta seda ei tee, võib asi venida järgmise aastani. Kuidas nähakse piirilepingu tulevikku Moskvas?

— Vene-Eesti piirilepingu teemal on teatavasti pikaajaline eellugu. Lühidalt öeldes — just see eellugu avaldab oma mõju meie välisministrite poolt kaks aastat tagasi allkirjastatud Vene-Eesti riigipiiri ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise tempole.

Piiriläbirääkimised ise toimusid juba 1992. aastast peale ja see teema oli, täpselt väljendudes, mitte niivõrd poliitilise kuivõrd tehnilise iseloomuga. Sest tegelikkuses toimis piir normaalselt (ärgem unustagem, et teatud momendist alates muutus see Eli välispiiriks, mistõttu iga tõrge siin oleks pöördunud suuremateks probleemideks Eestile endale Euroopa Liidu liikmena).

Nagu teada, oli meil juba 2005. aastal allkirjastatud ja ratifitseerimiseks valmis piirileping, siis aga lülitas Eesti parlament täiendavalt omapoolse ratifitseerimise tingimustesse viited Tartu rahulepingule ja Deklaratsiooni põhiseadusliku riigivõimu taastamisest 7. oktoobrist 1992, mis, nagu teada, ei saanud Vene poolelt kooskõlastust, sest jättis pinna potentsiaalsete territoriaalsete nõudmiste esitamiseks tulevikus.

Mina juhtisin sel ajal Riigiduumas välisasjade komiteed ja huvi pärast vaatasin nüüd oma tolleaegseid sõnavõtte selles küsimuses. Näiteks selline: "Strateegiliselt ma ei kahtle selles, et tehnilised lepingud peavad olema vabad poliitilistest deklaratsioonidest ja ratifitseeritud nimelt kui tehnilised lepingud. Kuid taktikaliselt, väljapääsuks tupikust, peab tekkima uuendatud tekst, mille preambulis võivad mõlema poole vastastikusel nõusolekul olla sisse kirjutatud mõned poliitilised momendid. Sellisel juhul saab vastavat dokumenti käsitaleda lähtepunktina uuteks läbirääkimisteks ja järgnevaks ratifitseerimiseks. Mõlemad pooled peavad olema valmis vastastikusteks kompromissideks."

Nagu näeme, kokkuvõttes läkski kõik täpselt nii, nagu ma tookord rääkisin. Kuigi eesti kolleegid kinnitasid tol ajal, et teema on lukus ja Venemaa peaks vastu võtma eestlaste ühepoolse ratifitseerimisee versiooni koos selle „täiendustega".

Läbirääkimised piirilepingute üle jtkusid 2012. aastal ja 2 aasta möödudes allkirjastati uus leping, kus on eraldi rõhutatud, et see puudutab ainult piiri kontrolljoont ega hõlma mingeid muid küsimusi.Tuleb välja, et Eesti poole süül, kes kangesti tahaks anda tehnilisele dokumendile poliitilist „koormust", me kaotasime, esiteks, 10 aastat ja, teiseks, usalduse. Seega lepingu automaatset ratifitseerimist oodata ei tasu — me jälgime tähelepanelikult Eesti poole tegevusi. Tähtaegadest midagi lubada ei saa kohta — minu teada on leping esitatud Riigiduumale ja Föderatsiooninõukogusse jõuab ta alles pärast heakskiitmist alamkojas, kes samuti jälgib Eesti parlamendi tegevusi. Poliitilist põhjust meie poolt ratifitseerimata jätmiseks ma ei näe (nagu mõistan, leiutasid neid põhjuseid enda jaoks just eesti kolleegid, osutades olukorrale Ukrainas), kuid ajaloolist alust mitte ilmutada liigset kiirustamist meil on.

— Tallinnas oodatakse parlamendidelegatsiooni Venemaalt. Selle koosseis pole veel teada, millega tullakse, on samuti teadmata. Kas võite selle kohta mingit selgust anda?

— Minule teadaolevalt ei ole Föderatsiooninõukogu ega ka otseselt meie komitee ametlikke visiite Eestisse plaanitud. Kõige järgi otsustades saab kehtib sama Riigiduuma kohta. Pole välistatud, et kõne all võib olla nn „sõprusrühmade" tegevusest, s.o Eesti parlamendiga sidet pidavate vabatahtlike ühendustest duuma mõlemas kojas, kes kuuldavasti tegevust jätkavad. Ja pean seda õigeks, kuna parlamentlik diplomaatia peab toimima nimelt siis, kui ametliku diplomaatia võimalused objektiivselt vähenevad.

Me oleme valmis taaselustama suhteid kõige erinevamates vormides, seda mõistagi konstruktiivsetel alustel. Praktiseerida „parlamenditurismi" pelgalt selleks, et kohtumistel pidada paralleelseid monolooge — see on mõttetu ja ühtlasi kulukas.

— Läinud aasta teisel poolel vallandus Eesti Keskerakonnas konflikt kahe parteisisese leeri vahel, mis äärepealt oleks viinud keskerakondlaste liidri Edgar Savisaare väljavahetamiseni ja võimalik, et ka erakonna lõhenemiseni. Tema oponendid rõhusid eelkõige ametlikule suhete katkestamisele „Ühtse Venemaaga", et seeläbi distantseeruda „agressiivsest" Moskvast. Kuidas oleks „Ühtne Venemaa" sel juhul asjade käiku käsitlenud?

— Ma ei saa väita, nagu oleksin Eesti Keskerakonna sisemullistusi kuigivõrd tähelepanelikult jälginud ega pea ennast õigustatuks „Ühtse Venemaa" nimel sõna võtma, kuid mulle näib, et vastus on ilmne: suhete katkemine nende parteide vahel oleks mitte lihtsalt väär, vaid äärmiselt kahjulik. Leian, et seda igatsevad ainult need, kes lihtsalt kardavad vahetut ja avatud diskussiooni. Kardavad oponentide poolt ebamugavaid argumente ja fakte. Kardavad, et nii ei õnnestu etendada „ainuõiget" vaadet sündmustele.

Ja kui Euroopa lülitab päevakorrast välja dialoogi Venemaaga, siis — minu hinnangul — nimelt kartusest diskussioonide ees. Sellest ka tõeliselt paaniline reaktsioon niinimetatud „vene propagandale", ehkki jutt käib üksnes sellest, et teha euroopa auditooriumile kuuldavaks asju, millest nende peavoolumeedia teadlikult vaikib. Kui juba Nõukogude Liidul ei õnnestunud täiel määral vaigistada „vaenulikke hääli", siis seda enam ei õnnestu see tänapäeval riikide jaoks, kes pretendeerivad demokraatia kantside staatusele.

Vastastikust suhtlust ei tohi mitte kinni tampida, vaid avardada — erakondlikus, parlamentaarses, ühiskondlikus liinis. Tõsi, see on raskem, kui ühestainsast allikast infot ammutavate mõttekaaslaste ringis häbimärgistada järjekordseid „agressoreid". Kuid see oleks märksa kasulikum nii riikidele kui rahvastele. Aitab juba pooside võtmisest ja kõlavate fraaside lennutamisest, valijad ja rahvad ootavad meilt tegusid, mitte loosungeid. Ja pall on minu hinnangul Eesti poolel.

 

 

Peamised teemad