18:09 23. Veebruar 2017
Tallinn-1°C
Kuula otse
Ukraina ajaloolane ja politoloog Rostislav Ištšenko.

Russofoobia kui äri

© Sputnik / Владимир Трефилов
Poliitika
lühendatud link
99104

Venemaa välisminister Sergei Lavrov nimetas oma hiljutises intervjuus Rootsi ajalehele Dagens Nyheter Leedut NATO kõige russofoobsemaks liikmesriigiks.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Karm avaldus, kui meenutada, et NATO erineb oma koosseisult mõnevõrra EL-st. Näiteks NATO-sse kuulub Türgi, kes tulistas Süüria taevas alla Venemaa lennuki ja toetab jätkuvalt Ukraina radikaale (sealhulgas teatud osa Krimmi tatarlastest), kes on teatanud oma kavatsusest tagasi võtta Krimm ja seal etniline puhastus läbi viia.

Tuleb välja, et Venemaa vaatevinklist on Leedu hullem kui Türgi. Kuid veel paari kuu eest seisid Moskva ja Ankara suisa sõja lävel.

Ma kirjutasin möödunud aastal, et Balti riikide poliitika, mis on suunatud poliitiliste pingekollete ja sõjalise ohu loomisele Venemaa piiridel, seab ohtu esmajoones nende endi julgeoleku.

Tookord süüdistasid Balti "patrioodid" (ja mis eriti iseloomulik, ka osa nende Venemaa kolleegidest) mind Venemaa tõukamises preventiivsele agressioonile väikeste süütute Balti riikide vastu. Tegelikkuses ma vaid fikseerisin ammu teadoleva poliitilise maksiimi. Kui teiega piirneb provokaatorriik, kes üritab teid sõjalisse konflikti tõmmata, siis varem või hiljem võivad sündmused kontrolli alt väljuda.

Samuti ei ole kellelegi saladuseks, et mistahes riigi kaitseväe peastaap on kohustatud läbi rehkendama tema piiride lähedusse koondunud tõenäolise vastase vägede grupeeringu purustamise võimaluse. Baltlased tervikuna ja Leedu nende hulgas, eriti, võitleb kõige innukamalt selle nimel, et just tema pinnal loodaks suur Venemaa vastu suunatud NATO (valdavalt Ameerika) vägede grupeering.

Ettekäändeks on Balti riikide armeede ilmne võimetus kaitsta oma riike konflikti korral Venemaaga.

Probleem on hoopis selles, et mida nõrgem on Balti riikides paiknev NATO grupeering, seda väiksem on tõenäosus, et konflikt Venemaaga üldse tekib. Balti riigid lähevad väge täis vaid siis, kui on võimalik operatiivselt ameeriklaste laia selja taha peitu minna. Kui USA vägesid ei tuleks, siis keeraksid ka Balti riigid oma hääle hoobilt vaiksemaks, et Venemaad mitte pahandada.

Venemaa omakorda on baltlaste vaenuliku poliitika tõttu olnud sunnitud rajama oma territooriumile alternatiivsed majandusvõimsused (kaasa arvatud sadamad). 70-80% kaubatransiidist on Balti riikide sadamatest juba lahkunud Ust-Luugasse. Veel paar aastat ja lahkub kõik.

Kui aga Balti riigid ära vallutada, siis tuleb kaubavoog Riiga taastada ja Ust-Luga taas näljapajukile jätta, taastada tuleks RAF ja VEF tehased (RAF — nõukogude ajal Lätis paiknenud mikrobussitehas, VEF — nõukogude ajal Lätis paiknenud raadioaparatuuritehas) jne. Esiteks, milleks ja teiseks, mida siis oma (juba rajatud) ettevõtetega peale hakata?

Nii et "Vene agressioonist" võivad baltlased ainult unistada. Kunagi (veel NSV Liidu koosseisus) viskasid nad nalja, et kuulutavad Rootsile sõja ja annavad siis end kohe vangi. Nüüd on Venemaale "vangi andmine" jäänud vaata et ainsaks võimaluseks majanduslikust ja rahvuslikust katastroofist pääseda.

Muide, Leedus, Lätis ja Eestis arvatakse, et on veel üks võimalus. Tuleb Venemaa ohu ettekäändel paigutada oma territooriumile võimalikult palju NATO vägesid ja las siis NATO maksab baltlastele nende ülalpidamise eest. Baaside territooriumi rent on puhas raha. Tasu polügoonide ja muu taristu kasutamise eest on jälle raha. Kõik see raha kulub Balti riikide auklikes eelarvetes marjaks ära. Lisaks luuakse baasides hulk töökohti: keegi peab ju kaitsjate põrandaid ja sokke pesema ning neile süüa tegema. Lisaks meelelahutustaristu (suveniiridest bordellideni) väeosade ümber ja puhkus mererannal.

Ühesõnaga, baltlased on küsinud endale 5 kuni 7 brigaadi ja kissitavad nüüd õnnest silmi kujutledes, kuidas neile kulda kaela sadama hakkab. Aga võta näpust, USA teatas viivitamatult, et nende staapide arvestuste kohaselt isegi kui ajada Balti riikidesse kohale veerand NATO maavägede grupeeringust (ühe variandina kolmandik USA relvajõudude eesliinil paiknevatest brigaadidest), siis ei ole regiooni mistahes kokkupõrke korral Venemaaga ikkagi võimalik kaitsta (sellised on juba kord geograafilise asendi iseärasused). Seepärast ei ole mingitest viiest-seitsmest ja isegi mitte kolmest brigaadist juttugi.

Parimal juhul lubas NATO paigutada Balti riikidesse ühe brigaadi ja sedagi roteerimispõhimõttel. See tähendab, et paar pataljoni paigutatakse regiooni ja ülejäänud kaks kolmandikku brigaadist on kusagil alalistes paiknemiskohtades mujal Euroopas. Perioodiliselt vahetavad need pataljonid omavahel paiknemiskohta.

Veelgi enam, kui baltlased tahavad, et USA kaitseks neid, mitte ainult kui tugevam, vaid ka kui jõukam, siis USA omakorda unistab sellest, kuidas panna see austav ülesanne kaela sakslastele, kellest, kui asi tõsiseks läheb, poleks kahju ja maksma hakkaksid nad enda eest ise.

Muidugi, baltlased sellist asjassesuhtumist ei oodanud. Nüüd pöörasid nad omavahel tülli õiguse eest rajada NATO roteeriva kontingendi taristu just enda juures. Pataljonid tulevad ja lähevad, kuid nende staabid ja köögid jäävad. Nende töötajatel on vaja kusagil elada — see ongi baas, siin ongi raha. Aga baas on vaid üks ja mitte kolm-viis-seitse, nagu unistatakse. Kõigile ei jätku. Õnnelikuks saab vaid üks kolmest.

Eestlased rõhuvad võitluses õiguse eest baasi pidada sellele, et nad on rindejoonel esimesed. Lätlaste trump on geograafiline asend, Läti jaotab Baltikumi kaheks osaks. Leedulased juhivad tähelepanu, et nad on Kaliningradi kulgevaks koridoriks. Ja kõik nad on nakatatud kooparussofoobist. Russofoobia on peamine argument võitluses baasi ja sellega seotud raha eest.

Kunagi, ühes nõukogude multifilmis pakkus tüdruk "suurt ja magusat komput" sellele, kes teda kõige rohkem kiidab. Praegu loodavad Balti riikides baasi näol "komput" saada need, kes kõige valjemalt Venemaad sõimavad. Lavrovi sõnul on leedulastel õnnestunud võistluses õiguse eest olla kõige vastikum vastaseid edastada. Kuid õhtu pole veel käes ning eestlased ja lätlased nii lihtsalt alla ei anna. NATO vägede paigutamine oma territooriumile on viimane võimalus elusat raha saada. Selle eest hakkavad nad pidama surmaheitlust.

Nendele on see lihtsalt äri. Seda, et vastulöögi korral muutub territoorium ja elanikkond võimalikuks sihtmärgiks, tuleb pidada tootmiskuluks. Balti riigid on sõltumatuse ja EL liikmeksoleku aja jooksul kaotanud vähemalt kolmandiku oma NSV Liidu lagunemise aegsest elanikkonnast. Nüüd kiirustab kohalik eliit veel allesjäänud hinged avansina maha müüma, kuni nende eest on veel midagigi võimalik saada.