00:22 17. Detsember 2017
Tallinn+ 1°C
Kuula otse
Müllerson: Kogu süü maailma püüdluste läbikukkumises külma sõja lõpetamise eest ei lasu mitte niivõrd Euroopa või EL, võibolla isegi Venemaa, kuivõrd just USA ja NATO hingel.

Euroopa: ameeriklased, tulge tarre; venelased, tõmmake uttu

© Sputnik / Игорь Михалев
Poliitika
lühendatud link
17244

Kogu süü maailma püüdluste läbikukkumises külma sõja lõpetamise eest ei lasu mitte niivõrd Euroopa või EL, võibolla isegi Venemaa, kuivõrd just USA ja NATO hingel.

Rein Müllerson, Rahvusvaheliste suhete instituudi (Genf) president, "Valdai" rahvusvahelise diskussiooniklubi ekspert

Euroopa Liidu ja Venemaa suhete halvenemise põhjustanud probleeme on maa ja ilm. Kuid on üks ületamatu takistus või üldisemat laadi tegur, mis ei luba Venemaal pärast külma sõja lõppu Euroopa ühiskonda täielikult nagu see oli enne 1917. aastal bolševike korraldatud revolutsiooni, reintegreeruda. Ja seda vaatamata suurtele lootustele, mis valitsesid möödunud sajandi 80-ndate aastate lõpul ja 90-ndate alguses ning mis on seotud sellega, et maailm on muutunud põhimõtteliselt.

Kogu süü maailma püüdluste läbikukkumises külma sõja lõpetamise eest ei lasu mitte niivõrd Euroopa või EL, võibolla isegi Venemaa, kuivõrd just USA ja NATO hingel.

Arvatakse, et esimesena sõnastas Põhja-Atlandi alliansi ülesanded NATO esimene peasekretär Lord Ismay: "to keep the Russians out, the Americans in, and the Germans down" (hoida venelased väljas, ameeriklased sees ja sakslased maadligi — toim). Külma sõja ajal sai see ütlus standardformuleeringuks, millega iseloomustati alliansi loomise eesmärki.

Nüüdseks on asjade seis muutunud, kuid kõigest kolmandiku võrra. Saksamaa on taas jalul ja teda pole enam võimalik maha suruda, kuid ülejäänud kaks NATO raison d'être (olemasolu põhjust) ei ole kuhugi kadunud: Venemaad hoitakse eemal ja seda tehakse Ameerika jõupingutustega.

Michael Mandelbaum märkis oma raamatus "Mission Failure: America and the World in the Post-Cold War Era" (Nurjunud missioon: Ameerika ja maailm külma sõja järgsel ajastul — toim.): põhjuseks, miks Ameerika välispoliitikat alates George Bush'i (vanema) valitsemisest on tabanud üks lüüasaamine teise järel, said demokraatide humanitaarne messiaanlus ja vabariiklaste uuskonservatiivne ideoloogia.

Washingtoni hukatuslik poliitika Venemaa suhtes soodustas tõepoolest uue müüri püstitamist Euroopas ja praegu polegi enam tähtis, kas seda tehti inertsist, mõtlematusest või sihiteadlikult.

Niikaua, kui Euroopas valitseb USA, ei ole seal Venemaale kohta, kuna Venemaa kuulub nende riikide hulka, kes eelistavad olla pigem väljaspool Euroopat, kui sellega ühineda ja leppida seal alluva seisundiga.

Carnegie Moskva keskuse (The Carnegie Moscow Center) direktor Dmitri Trenin kirjutab, et " sellise majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise arengutasemega riik nagu Venemaa on põhimõtteliselt võimeline integreeruma kaasaegsesse Läänemaailma, kuid vaid ühe olulise tingimuse täitmisel ja selleks tingimuseks on, et tema eliit ja elanikkonna enamus oleksid nõus vanemate, see tähendab USA, EL ja NATO egiidi all Suures Läänes lahustuma ja jääma edaspidi süsteemi perifeeriasse."

Venemaad tundvad inimesed on sunnitud Dmitri Treniniga nõustuma: kui selline valik on Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele, samuti Gruusiale, Moldovale ja isegi Ukrainale vastuvõetav ja reaalne, siis "Venemaa puhul, arvestades tema suurust, impeeriumiminevikku ning tema eliidi ja elanikkonna enamuse poolt pärandatud mõttelaadi," on selline integratsioon/assimileerumine lihtsalt ebareaalne.

Luban endale siinkohal üle minna prantsuse keelele, kus nagu vene ja mõnedes teisteski keeltes, kuid erinevalt inglise keelest on olemas refleksiivsed (enesekohased) tegusõnad. Ütleksin nii: La Russie doit plutot s'intégrée que d'être intégré (Venemaa peab pigem ise integreeruma, kui saama integreeritud). See tähendab, et tema integreerumise tingimused tuleb võrdsetel alustel läbi rääkida, mitte neid talle peale suruda.

Alles mõne päeva eest teatas NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen Venemaaga piirnevates liikmesriikides NATO jõudude kestvama kohaloleku tagamiseks liikmesriikide kaitsekulutuste suurendamisele üles kutsudes: Kreml arvab, et "riigid, kellel on ühine piir Venemaaga, võivad omal valikul kas Venemaa niinimetatud huvide sfääri tungida või, kui nad otsustavad oma sidemeid NATO ja EL-ga tugevdada, mis praegu Gruusias, Moldovas ja Ukrainas toimubki, sattuda sõjalise okupeerimise ohtu". Rasmusseni tõendamata väite Venemaa sõjalisest okupeerimisest jätame targu kommenteerimata.

Hämmastab muu: kui põlglikult märgib NATO endine peasekretär võimalust, et Venemaal on oma ("niinimetatud", nagu ta väljendus) "huvide sfäär". Kas pole loomulik, et Venemaa, nagu iga teine riik, olgu suur või väike, ilmutab elavat huvi selle vastu, kas tema naaberriigid kuuluvad vaenulikku sõjalisse organisatsiooni? Ma ei usu, kui kellegi arvates oleks Washington ükskõikne selle vastu, et näiteks Venemaa, Hiina või need riigid koos otsustaksid paigutada oma tuumaraketid Kuuba territooriumile või veel kuhugi USA läheduses. Kuigi 2016. aastal ei oleks selline samm mitte sugugi vähem seaduslik, kui 1962-l.

Ameerika ühe parema Venemaa asjatundja Steven Cohen'i arvates lõi NATO laienemine Venemaa piirideni uue külma sõja olukorra, kus on olemas "kogu vajalik potentsiaal", et muutuda veelgi ohtlikumaks kui eelmine, neljakümne aasta pikkune külm sõda. Selleks on mitu põhjust. Ennekõike mõelgem sellele, et eelmise külma epitsenter asus Berliinis, mis on Venemaast kaugel. Venemaa ja Lääne vahel oli lai Ida-Euroopa puhvertsoon. Praegu on epitsenter Ukrainas, suisa Venemaa külje all.

Praegu on Washington mures mitte niivõrd Venemaa sõjalise võimsuse kasvu, kuivõrd Lissabonist Vladivostokini ehk, nagu omal ajal unistas kindral de Gaulle — Atlandist Uuralini ulatuva Euroopa tekkimise võimaluse pärast. Sellest rääkisid Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin, sellist poliitikat ajas ka president Putin, kuni sai selgeks, eriti seoses NATO jätkuva laienemisega üha lähemale Venemaa piiridele, et pärast Chirac'i ja Schröderi lahkumist on Euroopa riikide välispoliitika kohandatud Ameerika huvide ja välispoliitilise kursi teenimisele.

Muide, Euroopas ja eriti Prantsusmaal on de Gaulle unistus endiselt elus. See on maailma või äärmisel juhul meie kontinendi korraldus, kus koostöö ja kompromissid ületavad konfrontatsiooni, kus ei ole kohta sanktsioonidele ja vastastikustele ähvardustele ning kus russofooblik propagandasõda, mida Läänes viljeldakse ja Läänevastane propagandasõda, mis Venemaal möllab, ei saaks mürgitada inimeste meeli.

Kui kriiside üldpilt ega taust, mis EL ja Venemaad eraldavad, kõrvale jätta, siis ei suuda me nendevaheliste pingete spetsiifikat mõista.

Muide, see spetsiifika, mis on propagandasõjaga kinnistatud, on juba atmosfääri niivõrd ära mürgitanud, et ootamatult pidurile vajutada on väga raske.

Niisiis, mis spetsiifika see selline siis ikkagi on ja kuidas selle vastu võidelda. Sellest oleks muidugi võimalik üle saada, kuid kiire läbimurde saavutamine sellisel üldisel taustal ja sellises mürgises keskkonnas on väga raske ülesanne.

Minu arvates on esimene mainitud spetsiifiliste joonte nimekirjas Ukraina konflikt ja sellega seonduv. Daniel Treisman kirjutas hiljuti (ja selline arvamus on Läänes üsna levinud), et "Krimmi poolsaare vallutamine Venemaa president Putini poolt, kes võttis selle Ukrainalt ära 2014. aasta alguses, on kõige märkimisväärsem sündmus tema 16-aastase valitsemisaja jooksul. Jõuga naaberriigi territooriumi annekteerimisega paiskas Putin ühe hoobiga põrmu kõik kontseptsioonid, millel püsis alates külma sõja lõpust kogu Euroopa korraldus."

Kuid kas see ikka oli nii? Kuidas jääb siis Kosovoga? Kas see piirkond ei olnud mitte eraldatud Serbiast sõjalise jõuga? Kuigi Kosovot keegi ei annekteerinud: muutus see piirkond lihtsalt iseseisvaks riigiks, mida juhtisid Kosovo vabastusarmee sõdalased, kes möödunud sajandi 90-ndate aastate alguses olid kantud terroristide nimekirja. Veidi enne Serbia pommitamist NATO poolt iseloomustas president Bill Clintoni eriesindaja Balkani riikides Robert Gelbard Kosovo vabastusarmeed kui "vaieldamatult terroristlikku grupeeringut".

Kuigi siin on erinevaid juriidilisi tõlgendusi ja peensusi, on Kosovo ja Krimm täiesti võrreldavad. Neid lähendab isegi see, et kosovarid ja Krimmi elanikud ei tahtnud jääda vastavalt Serbia ja Ukraina koosseisu. Veelgi enam, nende lahkumisega muutus status quo ante (endise olukorra — toim.) taastamine praktiliselt võimatuks. Seepärast on parem Ukrainat, Euroopat ja Vaenemaad puudutavate küsimuste arutamisel panna Krimmi staatuse küsimus sulgudesse.

Loomulikult on vajalik, et kõik pooled (aga neid on neli) täidaksid Minski lepete järgseid kohustusi. Siin ei ole peaprobleem mitte Moskva seisukohas ega isegi Ida-Ukraina "separatistides". Hiljuti teatas Vene politoloog Lidia Ševtsova ajakirjandusele: "Algusest peale oli selge, et Minski kompromiss ei ole Ukraina poolele vastuvõetav." Kuigi ta süüdistab Venemaad selles, et too sundis mitte ainult Kiievit, vaid ka Berliini ja Pariisiga sellise leppega nõustuma, näitab ülaltoodud märkus selgelt, milles on tegelik probleem.

Kiiev lihtsalt ei saa ega taha oma osa sellest leppest tehingust täita. Kuid iga tehing on ju kompromiss. Ukraina konstitutsioonireform, mille raames peaksid riigi idapoolsed oblastid saama autonoomia (mitte sõltumatuse!), on Venemaale vajalik mitte ainult seal elavate inimeste hüvanguks. Reform peab saama takistuseks Lääne kavandatavatele katsetele lülitada Ukraina Venemaa vastasesse liitu. See on tehingu olulisim koostisosa ja Lääs on kohustatud Kiievile selles küsimuses survet avaldama.

Venemaa-vastased sanktsioonid ei ole andnud tulemust. Algusest peale oli selge, et need ei aita Ukrainat. Samuti on võimalik, et need, kes sanktsioonid kehtestas, isegi ei püstitanud endale sellist eesmärki. Jah, sanktsioonid on Venemaad nõrgestanud, kuid Venemaa kuulub nende riikide kategooriasse, kellele surve avaldamine kutsub esile vastupidise efekti. Lääne-Euroopas on paljud hakanud sellest juba aru saama.

Rahulolematust Venemaa-vastaste sanktsioonidega on juba väljendanud mõned EL liikmesriigid (Itaalia, Kreeka, Küpros, Ungari). Teised (Austria, Prantsusmaa, Tšehhi) suhtuvad nendesse erilise entusiasmita. Seega on aeg need sanktsioonid, mis ei ole toonud ja põhimõtteliselt ei saagi kummalegi poolele midagi head kaasa tuua, ei nüüd ega nähtavas tulevikus, tühistada. Sanktsioonide tühistamine saab olema sammuks Euroopa ja Venemaa vaheliste pingete vähendamisel ja aitab Ukraina rahvast.

Sanktsioonide tühistamine, mida nõuavad enamiku Euroopa riikide äriringkonnad ja isegi paljude riikide poliitikud, võib osutuda keeruliseks, kuna igat sorti russofoobid, kes on tugevnenud propagandasõjas, hakkavad Euroopa liidreid süüdistama selles, et nad on end Putinile maha müünud.

Kuid selline samm ei pea tingimata toimuma lisatingimusteta. Vatsupidi, see tuleks siduda nõudmisega, et Moskva jätkaks nende Ida-Ukraina jõudude mõjutamist, kes praegu veel alluvad Ida poolt tulevale survele. Peale selle tuleb vähemalt vaikimisi tunnistada, sõnajärg läheb nüüdsest üle Kiievile.

Euroopaliku maailma ja Venemaa vahele on tekkinud ja üha laienemas ideoloogiline kuristik, mille eest me oleme teatud mõttes tänuvõlgu mitte niivõrd Euroopa ja Venemaa, kuivõrd Washingtoni ja Moskva vahelisele geopoliitilisele konfliktile. Algusest peale oli Washingtoni üheks peamiseks poliitiliseks eesmärgiks mitte lubada degoolliku (nimest "de Gaulle" — toim) Euroopa teket. Seni on see Washingtonil päris hästi õnnestunud. Kuid sellise poliitika all kannatavad eurooplased Lissabonist Vladivostokini. Kas nad on võimelised seda kuristikku ületama? Sellega tuleb kohe tegelema hakata.

 

 

Peamised teemad

  • Illustreeriv foto

    Infotehnoloogia ekspert ja portaali geenius.ee peatoimetaja Hendrik Roonemaa soovitab kõigil Eesti inimestel oma internetiparoolid kiiremas korras välja vahetada, sest reedel avalikustatud leke on arvatust märksa suurem.

    37
  • Vene dessant siseneb Krimmi, Illustreeriv foto

    2. detsembril 2017. aastal kuulutas õhudessantvägede ülem Andrei Serdjukov välja eraldi õhuvägede dessantpataljoni moodustamise Krimmis.

    44
  • Inna Zlidnis

    Eesti jalgpallikoondise ja Ungari jalgpalliklubi Ferencváros mängija Inna Zlidnis rääkis portaalile Sputnik Eesti naiste jalgpallist, Ungari köögi mõjust figuurile ja sellest, kas Budapesti linna tasub külastada.

    88