04:54 15. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1375
  • RUB80.8370
Poliitika
lühendatud link
16601212

Kumbki praegu Euroopas teineteisele vastanduvast jõust ei ole sõjalise konflikti vallapäästmisest huvitatud. Vaatamata sellele on allianss ja Venemaa ühiste jõupingutustega suutnud luua järjekordse pingelise olukorra.

Villem Rooda,
endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse (GRU) kõrgem ohvitser-analüütik erus

NATO suurte sõjaliste jõudude paigutamisel Eesti territooriumile hakkavad Venemaa sõjaväelased Eestit tema läheduse tõttu Venemaa suuruselt teisele linnale käsitlema tõsise ohuna. Endise NSV Liidu Kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda leiab, et niikaua, kui NATO ja Venemaa peavad teineteist potentsiaalseks ohuks, tuleb rangelt kinni pidada sõjaliste jõudude pariteetsusest piirkonnas.

Tuleb kohe tunnistada, et kumbki praegu Euroopas teineteisele vastanduvast jõust ei ole sõjalise konflikti vallapäästmisest huvitatud. Venemaa ei tee kallaletungiks mingeid reaalseid ettevalmistusi. Vaatamata sellele on allianss ja Venemaa ühiste jõupingutustega suutnud luua järjekordse pingelise olukorra, sest kahjuks pole isegi kohtulikule vastutusele võtmisega võimalik keelata sõjaks valmistumist, selle puhkemise võimalikkuse avalikku kuulutamist ega oponendi kraesse agressiivsete kavatsuste kirjutamist.

Sõjalise kaitse planeerimisel ei ole mingit pistmist emotsioonide, tunnete aga heade kavatsustega. Mingis mõttes on see kontrollitav paranoia ja teisalt puhas matemaatika, mis võtab arvesse vaid reaalselt eksisteerivaid väeüksusi, sõjatehnikat, relvastust ja ajaressurssi, mis on tankile, lennukile või raketile vajalik sihtmärgini jõudmiseks. Kaitseplaneerimise raudne reegel on potentsiaalsete vastaste jõudude pariteet antud piirkonnas antud ajahetkel. Ühe poole võimekuse suurendamine või vähendamine toob kaasa vastaspoole analoogse tegevuse.

Baltimaade olukord saab olema kõige raskem

Jõudude pariteet ei ole just parim asendus heanaaberlikele suhetele ja vastastiku kasulikule kooseksisteerimisele, kuid lähtuda tuleb sellest, mis on. Venemaa peab NATOt ohuks, allianss räägib sedasama Venemaa kohta.

Kui NATO ja Venemaa vahel peaks tõepoolest sõjaline konflikt puhkema, saavad Poola ja Baltimaade kaotused elavjõus ka materiaalsed purustused olema kõige suuremad. Norras purustatakse vaid strateegilised objektid, Soome ja Rootsi võivad tänu nende neutraalsele staatusele hoopis puutumata jääda. Selline oli Venemaa kaitseplaan selles regioonis umbes viimase kümne aasta jooksul ja USA luureteenistustele ei saanud see teadmata olla.

Umbes sama aja jooksul võeti Venemaa kaitseplaanidest välja preventiivse tuumalöögi ning võõra territooriumi kiire sissetungi kasutamine. Rootsit on arusaadavatel põhjustel võimalik rünnata ainult läbi Soome. Soomel endal on aga väga hea territoriaalkaitsesüsteem. Norra ei saa oma geograafilise asendi tõttu rakendada Venemaa vastu suurt maaväekontingenti. Mõlemal poolel on teineteise suhtes raske ka meredessante läbi viia.

Soome põhijõudude purukslöömisega saaks Venemaa kergesti hakkama, kuid probleemid ja seejuures väga tõsised tekiksid hõivatud territooriumi haldamise ja garanteeritud partisanide vastupanuliikumisega. Soome on tõsi küll asunud oma hästi väljaarendatud kaitsesüsteemi lammutama ja kui ta liitub NATOga, siis peab Venemaa oma kaitseplaanid ka Soome suunal uuesti üle vaatama. Kõige tõenäolisem on, et raketid suunatakse siis ka sellele riigile. Poola ja Balti riikide suhtes on otsese sõjalise konflikti puhuks kaks võimalikku sündmuste arengustsenaariumi.

Jõudude pariteedi muutumisel

Kõige suuremat ohtu kujutab Venemaale praegu see, mis toimub Eestis ja alles seejärel Leedus ja Lätis toimuv, kuivõrd Venemaa ei saa endale lubada, et tema suuruselt teine linn Sankt Peterburg satuks reaalsesse rünnakuohtu. Olen sunnitud kordama, "reaalse rünnakuohu" all pean ma silmas jõudude pariteedi muutumist NATO kasuks.

Põhjamaade Palmyrat ähvardavaks ohuks saab pidada Balti riikides kolme-nelja NATO maaväediviisi ilmumist, eriliseks ohuks raskesti tabatavate lähikese lennuajaga kesk- ja lühimaarakettide, samuti lennuväegrupi ilmumist. Ainuüksi NATO otsus Eestisse mistahes nende jõudude Eestisse paigutamiseks võib esile kutsuda Moskva äärmiselt terava reaktsiooni.

Selleks puhuks on kaks vastutegevuse varianti: kas hõivata kohe kõik kolm Balti riiki, mida vastupidiselt mõnede "strateegide" levinud arvamusele peetakse äärmiselt ebasoovitavaks, tõsist arutamist vajavaks variandiks, sest selle rakendamine tooks kaasa kõikide majandussuhete katkemise Läänega ja võimalik, et ka sõjategevuse.

Teist varianti peetakse vastuvõetavamaks: avaldada Balti riikidesse NATO täiendavate väekoondiste paigutamisele võimalikult palju proteste, tõsta lärmi ja teha hoiatusi, koondada oma maaväeüksusi, tugevdada juba niigi tegevat Peterburgi piirkonna õhutõrjet ja paigutada piirkonda viimase löögi allüksused — kesk- ja lühimaa taktikalised tuumaraketid.

See variant looks aluse läbirääkimisteks, võimaldaks säilitada majandussuhted ja samal ajal kindlustada Peterburgi kaitset, kuna kõigi Balti riikide territoorium jääks suure tabamistäpsuse ja lühikese lennuajaga mobiilsete rakettide tabamisulatusse. Kolm sellist raketisüsteemi (sealhulgas moderniseeritud "Totškad") on juba relvastuses ja nende paiknemiskoht täpsustatakse lõppevate katsetuste käigus. Pärast nende relvasüsteemide rakendamist ei tasu maaväeüksusi Balti riikide territooriumile enam viiagi, kellele seda radioaktiivset kõrbe enam vaja on?

Selles suhtes on NATO ja USA seni, vaatamata Poola, Eesti ja Leedu survele, käitunud üpriski mõistlikult, ei ole üle pingutatud. Sõjalise jõu suurendamine olukorras, kus teine pool võib samaga vastata, ei suurenda julgeolekut, vaid vastupidi, viib selle vähenemisele, seda enam, kui on teada, et vastaspool ei kavatse kallaletungi, kasvõi sellepärast, et vastane ei ole võimeline end kaitsma.

Venemaa on tihedalt seotud maailma majandusega, mis saab osalejale kasumlikult toimida vaid rahu ja stabiilsuse tingimustes. Sõja või sõjalise konflikti puhkemise tõenäosuse suurenemine on ärile hukatuslik. Venemaa, nagu ka USA ja EL, on huvitatud majandussideme arengust, mitte sõjategevusest. Tekkinud probleeme püütakse reeglina lahendada ilma reakettide ja tankideta.

Sõdurid kui poliitiline tegur

Täiendava 4000 NATO sõduri paigutamine nelja NATO riiki on ilmne poliitiline, mitte sõjaline meede, mis viib mõtted NATO põhikirja 5. artikli efektiivsusele. Siiski, mida poliitikud ka ei räägiks, on olemas esimese ja teise sordi NATO liikmesriigid. Eesti ründamine ei ole päris seesama, mis USA ründamine.

Tuhat NATO sõdurit ei kujuta endast Venemaale tegelikult sõjalist ohtu. Kuid oma kohalolekuga on nad siiski hoopis suurema kaaluga, kui nende sõjaline potentsiaal. Sõja korral, kui Venemaa otsustaks Eestit rünnata (leppisime ju kokku võimaluses langeda kontrollitavasse paranoiasse) hakkaks NATO vähehaaval rakendama oma põhikirja 5. artiklit. Hoopis teine oleks olukord siis, kui rünnaku alla satub juba mainitud 1000 Ameerika või Ühendkuningriigi sõjaväelast. Siis ei ole üleskutset 5. artikli rakendamiseks vajagi. See oleks otsene agressioon NATO põhijõudude vastu.

Seega tuhat NATO sõdurit on Balti riikidele väga efektiivne kaitsevahend.

Mõned Moskva poliitikud teevad Venemaast koos tema võimsa sõjamasinaga propagandistliku naerualuse, kui räägivad "suurest ohust", mida need sõjaväelased justkui endast kujutavad.

Reaalset ohtu Venemaa ei tunne, kuid sellest avalikkusele rääkida ei ole kasulik. Eesti, Leedu ja Poola nõudmised suurte NATO jõudude paigutamiseks nende riikide territooriumile kujutavad endast hoopis suuremat ohtu ja vaevalt, et NATO suuremad ja targemad liikmesriigid selle peale välja lähevad. Venemaa vastumeetmed jõudude pariteetsuse säilitamisele suurendaksid julgeolekuohtu märgatavalt.

Balti riikides on kombeks ironiseerida NATO liidrite avalduste üle, et Venemaad ei tohi ärritada. Ärritamine on poliitikute diplomaatiline termin, et vältida sõna "ähvardama" kasutamist. NATO ei ähvarda ju kedagi. Propagandaaktsioonidele vastab Venemaa samasuguste loosungite ja avaldustega, kuid reaalsele ähvardusele annaks ta võimsa vastulöögi ja seda püüavad poliitikud vältida.

Nõrk Venemaa on ohtlikum kui tugev Venemaa

Ei maksa juubeldada, et Moskva ei ole majandussanktsioonide ja madalate naftahindade tõttu võimeline oma kavandatud relvastuse moderniseerimise programmi ellu viima. Asi on naljast kaugel. Nõrga majandusega Venemaa on palju ohtlikum tugeva majandusega Venemaast. See riik on alati olnud suuremates või väiksemates majandussurutistes, kuid relvastuse arendamine pole lakanud kunagi. Putini valitsusajal on venemaalased kaitse-eelarve reaalsete vahenditega oskuslikult manööverdanud.

Rahanappuse tingimustes loobutakse paljust, kuid mitte kõigest. Uusi relvaliike ja tehnikat luuakse endiselt, kuid lõppkatsetuse staadiumis nende arendamist kas piiratakse või peatatakse sootuks. Kuid need piirangud ei ole kunagi puudutanud õhuseire, õhutõrje ega tuumaründesüsteeme. Neil aegadel, kui Venemaa maavägede võimekus oli NATO vägedega võrreldes olematu, kompenseeriti seda spetsiaalsete tuumaründevõimeliste patareide andmisega motolaskurpolkude alluvusse. See tähendab, et tuumalöögi andmise võimalus nähti ette juba kõige madalama lahingutegevuse lüli juhtimistasandil.

Kui majanduslik olukord paranes, viidi need uuesti kõrgemale, armee juhtimistasandile. Käesoleval ajal on Venemaa valikuliselt peatanud uute tankide, soomukite ja teiste tavarelvastuse süsteemide tootmise. Samal ajal on kolmekordistatud raketisüsteemide C-500 ja kaugõhutõrjeraketisüsteemide, samuti suurendatud tiibrakettide "Kalibr", moderniseeritud kesk- ja lähimaarakettide ja kahe uut tüüpi kaugmaa tuumareakettide tootmist.

Vähemalt üks rakett murrab ikka läbi

Kui NSV Liidu ajal olid Moskval laialdased võimalused võõraste territooriumide hõivamiseks, siis tänasel Venemaal NATOle vastukaaluks sellist jõudu enam välja panna ei ole. See-eest saab Venemaa NATO vägedele vastata mitte ainult taktikalise tavarelvastuse, vaid ka suure purustusjõuga strateegiliste ja operatiivtaktikaliste tuumarelvadega, mida jätkub löögi andmiseks kõikide NATO riikide pihta.

Sellele vastu võib küll panna USA ja NATO raketitõrjesüsteemi, mille väljaarendamine ei ole praeguseks veel lõpule viidud, kuid selle kõrges efektiivsuses pole põhjust kahelda. Aga ka kõige efektiivsem raketitõrjesüsteem ei anna täielikku julgeolekugarantiid.

Tänapäeva tanki- ja õhutõrjesüsteemid võivad mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt hävitada mistahes kaasaegse tanki või sõjalennuki. Vaatamata sellele murravad reaalses elus mõned tankid või lennukid ikka ja jälle nendest tõrjesüsteemidest läbi ja kasvõi üks tõrjesüsteemist läbi murdnud tank või lennuk võib tekitada suuri purustusi. Tõrjesüsteemist läbimurdnud raket "Topol M" on oma purustusjõult võimeline Maa pealt pühkima New Yorki, Londoni või Pariisi. Vaevalt, et ameeriklasi, inglasi või prantslasi lohutaks teadmine, et sama saatus tabaks ka Moskvat või Peterburgi.

Ajalugu kordub, kahjuks. Nii nagu võidurelvastumise ajastul lootis kumbki pool relvasüsteemide arendamisele miljardeid kulutades vastasest ülekaalu saavutada, nii teevad nad seda nüüdki, ja palju innukamalt, kui otsivad teineteisemõistmist ja koostöövõimalusi. Panustamine sõjalisele jõule ja relvastusele ei ole seni kedagi ohust päästnud. Luues üha uusi, täiuslikumaid ründe- ja kaitseotstarbelisi relvasüsteeme suurendame me julgeoleku asemel vaid katastroofiohtu.

Hõivatud territooriumi kontrollimine

Kuidas tuleks riigil end tänapäeval sõjaliselt kaitsta? Kas sõjalise konflikti korral on end üldse võimalik kaitsta sellise jõu vastu nagu on Venemaa käsutuses? Kõige vähem muret teevad talle Balti riikide regulaarväed ja sinna paigutatavad 4000 liitlasvägede sõjaväelast. Hoopis rohkem paneb Venemaad muretsema vajadus hõivatud territooriumi edaspidi ka hallata. Mida raskem on seda teha, seda kõrgem on heidutuse tase.

Teiseks, Moskva arvestab, millise jõupingutusega võit saavutatakse, mis tasemeni purustatakse kommunikatsioonid, kas reaalselt saab olema võimalik elanikkonda kohalike ressurssidega varustada, kui palju saab olema raskelt haavatuid jne jne. Teisisõnu, millist purustusjõudu tuleb vastupanu murdmiseks rakendada.

Eesti ise sellele justkui ei mõtle, kuid Venemaa suhtub nendesse küsimustesse vägagi tõsiselt. Arvestades reaalset kaitsevõimet ja vajadust hõivata territoorium võimalikult väikest purustusjõuga ei tule rännakmarsist Ivangorodist Riiga, millest ei väsi jutlustamast "eksperdid", territooriumi vallutamisest mõne tunni või isegi päevaga, midagi välja. Järelikult jääb läbimurdekiilu taha laastatud maa koos kõigi sellest tulenevate hädade ja probleemidega, mis tuleb lahendada hõivajal.

Eesti kaitsevägi on väga hea

Venemaa arvestab Eesti kaitseväe reaalsete võimekustega tõsiselt. Kindral Laaneots on öelnud, et Eesti on relvaga kaitstud. Kas see ikka on nii? On küll. Igaüks, kes Eestit relvaga ründab, peab arvestama organiseeritud relvastatud vastupanuga. Millega me seda vastupanu osutame?

Siinkohal on asjakohane meenutada kindral Terrase sõnu: "Sellega, mis meil on." Kas sellest piisab? Siit edasi läheb juba spekuleerimiseks. See saab sõltuma nii paljudest erinevatest faktoritest, et vastust sellele küsimusele on võimalik anda vaid ööpäev enne kallaletungi ja sedagi vaid juhul, kui luure töötab ideaalselt.

Palju kriitilisi märkusi on tehtud relvastuse ja varustuse, reaalse lahinguvõime kohta. Kui jätta kõrvale soetamistehingute läbipaistvus, hinnad ja muud ärilised üksikasjad, siis võib veendumusega väita, et kõlbmatut relvastust ja varustust ei ole Eestile ostetud. Kõike ei saa mõõta vaid relva kaliibri või soomuse paksusega. Alati on midagi paremat, kui see, mis osteti, kuid mitte alati ei ole parimate tehniliste näitajatega tegelikult ideaalne.

Umbes nii on lood ka Eesti kaitseväega. Kerge soomuskaitse ei tähenda veel puudulikku lahingukõlblikkust. Õige taktika, kaitsetahe ja hea sõjaline väljaõpe teevad Eesti jalaväekompanii võrreldavaks mitte üksnes mõne pataljoniga, vaid võib paljudel juhtudel ületada nii Venemaa kui ka NATO liitlasvägede allüksust. Brigaadi tasandil need eelised kahjuks kaovad operatiivsete soomusallüksuste puudumise, samuti ebapiisava tuletoetuse tõttu.

Õppustest võib välja lugeda nii mõndagi

Kui jälgida Eesti ja NATO vägede õppusi, niipalju, kui see tavakodanikul võimalik on, siis pole raske taibata, et need on rahutagamismissioonide harjutused. Sellega Venemaa vastu küll ei lähe, millest omakorda võib järeldada, et seda ei kavatsetagi.

Venemaa sõjaväeõppused sarnanevad põhimõtteliselt Eesti omadega, kuid neil on üks oluline täiendus. Suurematel õppustel mängitakse seal alati läbi strateegiliste, operatiiv-taktikaliste ja taktikaliste tuumajõudude kasutamine, samuti tuumarelva vastulöögi andmise võimalus.

Siin joonistub selgelt välja üks eripära: sel ajal, kui Eestis toimuvad NATO õppused on vaid maaväe taktikaõppused ja raskerelvastuse toetus mängitakse läbi vaid kõrgemal juhtimistasandil, siis Venemaa õppustel on keskne koht just erinevate väeliikide tuletoetusel, operatiiv-taktikalistel dessantoperatsioonidel, samuti operatiiv-taktikaliste ja taktikaliste raketiüksuste kaasamisel. Ilma sellise toetuseta ei ole Venemaa oma maaväe ja moto-laskurallüksuste edus kindel.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

Peamised teemad