16:52 27. November 2020
Kuula otse
  • USD1.1900
  • RUB90.1153
Poliitika
lühendatud link
5410

Pool Euroopat, Prantsusmaa kaasa arvatud, on genotsiidifakti tunnistanud juba ammu ja ka Türgi ei pabista. Ja nüüd siis selline reageering genotsiidi tunnistanud EL riikide hulga minimaalsele laienemisele.

TALLINN, 3. juuni — Sputnik. Bundestag tunnistas armeenlaste 1915. aasta genotsiidi fakti. Türgi kutsus sellele vastuseks Saksamaalt tagasi oma suursaadiku. Euroopa pulbitseb, kirjutab MIA "Rossija Segodnja" vaatleja Rostislav Ištšenko.

Võiks küsida, mis siis nüüd äkki lahti on? Pool Euroopat, Prantsusmaa kaasa arvatud, on genotsiidifakti tunnistanud juba ammu ja ka Türgi ei pabista, peab koguni Euroopa Liiduga (EL) läbirääkimisi viisavabaduse üle. Ja nüüd siis selline reageering genotsiidi tunnistanud EL riikide hulga minimaalsele laienemisele.

Asi on selles, et Türgil oli eriti Saksamaalt raske sellist "tagantseljahoopi" oodata. Põhjus pole ainult Merkeli huvis Erdoganiga sõlmitud põgenikekokkuleppe efektiivsuse vastu, millega Türgi kohustus saadava rahalise toetuse ja viisavabaduse eest takistama põgenike saabumist EL'u. Lõppude lõpuks on Euroopa parlament selgelt mõista andnud, et ei hääleta Ankaraga viisavabaduse poolt, nii et põgenikekokkulepe oli löögi all nagunii.

Prantsusmaa poolt armeenlaste genotsiidi tunnistamine oli arusaadav — seal on arvukas ja mõjukas armeenlaste kogukond. Saksamaal aga on vastupidi, seal on märkimisväärne mõju türklastel, keda möödunud sajandi 60.-70. aastatel tuli Saksamaale tööle miljonite kaupa, kellest on juba ammu saanud Saksamaa kodanikud, kellele on peale kasvanud juba teine ja kasvamas kolmaski põlvkond Saksamaa türklasi.

Peale selle oli Saksamaa Esimeses maailmasõjas Türgi liitlane. Türgi maa- ja mereväes oli märkimisväärne hulk Saksamaa sõjalisi nõunikke. Saksamaal oli võimalik mõjutada Türgi poliitikat.

Ometi ei avaldanud ta toona toimuva genotsiidiga seoses ühtegi protesti. Ametlikud isikud Berliinis ja Saksamaa esindajad Ankaras tegid näo et nad lihtsalt ei märganud seda.

Seega on Saksamaal genotsiidi eest oma, olgugi kaudne osa solidaarses vastutuses Türgiga. Kõik see andis Ankarale alust loota antud protsessis Türgi jaoks soodsa Saksamaa seisukoha püsimisele. Arvestas Saksamaa juhtrolli EL's, oli see veel kahekordselt oluline.

Nagu näeme, olid Saksamaal kõik eeldused jääda genotsiidi küsimuses oma seisukoha juurde ja mitte kiirustada selle tunnistamisega. See ei olnud kohe kindlasti Saksamaa poliitika kõige aktuaalsem probleem. Kuid ometi võeti see küsimus päevakorda, kusjuures valitseva partei osalusel ja hääletati kärmelt läbi.

Miks türklased nii väga solvusid?

Võib muidugi oletada, et see oli vastuseks Türgipoolsele šantaažile põgenike küsimuses. Pärast seda, kui selgus, et EL ei kehtesta Türgile viisavabadust, reageeris Erdogan närviliselt ja Saksa-Türgi suhted pingestusid. Kuid see pole esimene ega viimane kord, kui kahe maa suhetes probleemid tekivad, ühel või teisel viisil on neile alati lahendus leitud.

Seejuures tuleb aru saada, et Saksamaa poolt armeenlaste genotsiidi tunnistamine on Türgi jaoks lihtsalt väga valuline, kuid seejuures ka pika vinnaga käik. See on hullem kui sõja kuulutamine. Sõjad lõpevad, sõlmitakse rahu, sõdinud riigid hakkavad üles ehitama normaalseid, isegi sõbralikke suhteid (nagu näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa pärast Teist maailmasõda).

Armeenlaste genotsiidi fakti tunnistamist võib suhetes Türgiga nivelleerida ainult selle otsuse tühistamisega. Kuid tundub, et see on võimatu. Bundestag ei ole noor tütarlaps, kes muudab oma otsuseid viis korda tunni jooksul. Kui otsust langetati, said kõik väga hästi aru, et see saab olema igaveseks. See ärritaja Saksa-Türgi suhetes saab kaua kestma. Veelgi enam, niikaua, kui võimul on Erdogan, võtab ta seda isikliku solvanguna.

Seejuures on Türgil piisavalt võimalusi elu kibedaks teha nii EL-l tervikuna kui ka Saksamaal eraldi. Tal on üsna lihtne veel kord "stimuleerida" miljoneid Türgi territooriumil asuvaid põgenikke ette võtma retke Euroopa paradiisi. Mullune laine, mis oleks äärepealt minema uhtunud Makedoonia, Kreeka, Serbia ja Ungari, oleks sellekõrval prügikala.

Seega oleks Saksamaal sellise ebasõbraliku sammu astumisel Türgi suhtes tulnud lähtuda kas sellest, et juba lühiajalises perspektiivis tuleb Türgil silmitsi seista selliste probleemidega, et tal pole Euroopa asjade jaoks mahti või et Türgi eesotsas ei ole enam Erdogan ja tema järglaseks saab poliitik, kellega annab kokku leppida.

Mis puutub Türgisse, siis tal tuleb niigi rinda pista raskete probleemidega, mis tulenevad nii Erdogani ebaõnnestunud Lähis-Ida poliitikast, kui ka kurdide ülestõusust Türgis endas. Ülestõusust, mis on üha enam üle kasvamas kodusõjaks. Juba praegu räägivad eksperdid ohust Türgi riiklusele. Uued probleemid teevad sellele riiklusele otsa peale üsna kindlasti.

 

 

 

Peamised teemad