08:50 23. September 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
NATO õppused Saber Strike.

Venelased on vait? Andke neile siis veel!

© AFP 2017 / PETRAS MALUKAS
Poliitika
lühendatud link
Villem Rooda
15644

Kuhu läheb NATO, kui teatrietendus "Agressiivne Venemaa" end ammendab ning näitlejad ja publik uutest sõjalistest kulutustest ja vaenlase kuju nuumamisest ära väsivad.

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus

Varem või hiljem, võimalik, et üsna pea hakkab "Venemaa ohu" idee ideoloogilises tähenduses oma pooldajaid kaotama. Isegi väga hea, kuid lõputult korduma kippuv etendus muutub publikule väsitavaks ja siis tuleb NATO-l silmitsi seista tõsiste probleemidega, sest alliansi sisemine ühtsus püsib praegu vaid Venemaast lähtuva ohu kunstlikul õhutamisel saavutatud konsensusel.

Kas NATO saab ilma sellise suurusjärgu vaenlaseta hakkama — see saab olema juba alliansi enda eksistentsiaalne küsimus. Mis saab organisatsioonist, kui vaenlase kuju tuhmub?

Täiendavad sõjalised kulutused ei meeldi kellelegi ja ohu laestvõetus on ilmne. Kõige suuremaks probleemiks alliansile saab olema liikmesriikide soovimatus võtta enda peale uute sõjaliste kulutuste koormat ja USA mittevalmisolek suurema osa allianssi kulude rahastamisest. Pealegi läheb maailma majanduse ja poliitilise tähtsuse raskuspunkt üle Aasia piirkonda, kuhu NATO mõjuvõim ei ulatu ja NATO kui suurvõimu tähtsus hakkab langema, milliseid katseid selle reanimeerimiseks ka ette ei võetaks.

Kummalised õppused Balti mere kallastel

Seni aga, vahetult enne Varssavi tippkohtumist, mis peaks justkui midagi radikaalselt muutma, on NATO aktiviseerinud õppuste korraldamist. Osades liitlasmaades, eriti Balti riikides, on käivitunud sõjaohu meediatulv.

Õppused — on iga riigi relvajõudude täiesti loomulik sündmus, reaalse lahinguvalmiduse kontrollimise vahend. NATO viimastel kuudel läbi viidud regionaalsed õppused ei olnud oma mastaapidelt, iseloomult, kaasatud jõududelt ega läbiviimise viisilt provokatsioonilised ega kujutanud endast ohtu ühelegi allianssi mittekuuluvale riigile. Siiski olid need üsna kummalised õppused ja see kummalisus nende kulgemise käigus üha kasvas.

On arusaadav, et sellised õppused vastavad seda rohkem oma eesmärgile mida enam nad reaalsele lahinguolukorrale sarnanevad. See tähendab, et õppused peavad näitama sõjaväe võimekust sõdida reaalse ja mitte väljamõeldud tõenäolise vastasega.

Kes on siis praegu NATO peamine tõenäoline vastane? Vastus sõltub sellest, kellelt küsida. Balti riikides on vastus sellisele küsimusele üsna ühene — Venemaa. Järelikult peaksid sõjaväeõppused välja kannatama lahingutegevuse proovi Venemaa sõjaväeüksustega. Seda enam, et ka NATO on Venemaad nimetanud oma peamiseks "väljakutseks". Kohalikud meediaväljaanded on avaldustega Venemaa sõjalisest ohust ja iga hetk algavast agressioonist ületanud kõikmõeldavad sündsuse piirid. Järelikult NATO sõjavägi ja allianss ise peavad olema selleks valmis.

Mis toimub aga tegelikult? Tegelikult valmistutakse mitte eriti märkimisväärsete jõudude, sõjatehnika ja lahingumoona siirdamiseks. Liigutatakse NATO täiendavaid väeüksusi, mis paigutatakse roteerumispõhimõttel. Need on pigem demonstratiivsed, ideoloogilis-poliitilised sammud, kui sõjalised meetmed.

Üksteise järel toimuvatel õppustel mängitaks ikka ja jälle läbi stsenaariume, mis võiksid olla edukad ülestõusnute vastu kusagil Malis või Islamiriigi (USA-s ja Venemaal keelatud terroriorganisatsioon) rühmituste vastu, kuid mitte Venemaa regulaararmee vastu. Võibolla ei ole NATO-l selleks piisavalt oskusi ega jõudu? Oskusi justkui on, ka jõudu on rohkem kui küll aga vajadust selleks pole üldse.

Esiteks, sellise taseme õppused vajavad NATO juhtivate riikide täiemahuliste lahingbrigaadide ja —diviiside kaasamist, mille kohalolek võib olukorda suhetes Venemaaga pingestada kriitilise piirini ja seda pole kellelegi vaja.

Teiseks, NATO vägede juhtkond ja staabid teavad väga hästi, et Venemaal pole mingeid rünnakuplaane ühegi piiriäärse riigi vastu, sõltumata sellest, kas riik kuulub allianssi või mitte. Milleks siis lollitada ja hirmutada elanikkonda Venemaa ohuga? Mõnede poliitikute ja kindralite (enamikus, tõsi küll erus olevate) suust ja enamikest valitsusemeelsetest meediaväljaannetest ja teleriekraanidelt kostab pidevalt meeldetuletusi sellisest ohust.

NATO olemuse poliitiline koostisosa

Selles avaldub NATO teine, sõjalisest palju olulisem, poliitiline osis. Poliitilise komponendi mõju on palju ulatuslikum, kui sõjaline. Just selles seisneb peamine konflikt Venemaaga ja just sellel tandril hoitakse üleval pingeid. Elanikkonda on palju lihtsam veenda sõjalises ohus kui vähemõistetavas poliitilises ohus. Poliitiline osis on kahtlemata lülitatud ka NATO õppuste stsenaariumisse.

Loomulikult ei saa ka sõjalist külge alahinnata. Kasvõi lihtne koostegutsemise harjutus liitlastega on tähtis, kompanii või pataljoni tasemel koostegutsemisõppus lahinguolukorrale lähedastes tingimustes seda enam. Kuid need tingimused ei sarnane eriti lahingutega Venemaa kui tuumariigiga, mis vaenlase suurust, võimalusi ja jõudu arvestavate tähendaks väga paljude olukordade läbimängimist.

Seega Balti ja mõnede teiste riikide relvajõudusid on ette valmistatud vaid missioonideks, mitte aga võimalikuks relvakonfliktiks Venemaaga, selleks ei ole nad välja õpetatud ega vajaliku tehnikaga varustatud. Samal ajal püütakse avalikkusele jätta muljet, et nendel õppustel on kaitseiseloom Venemaa vastase rünnaku vastu.

Mõttetu rännakmarss

NATO püüab end näidata erinevast küljest: ühisõppused, õhuruumi patrullimine poolikute eskadrillidega ja lõpuks rännakmarss läbi mitme NATO liikmesriigi territooriumi USA ratsarügemendi paiknemiskohast Saksamaal kuni Tapa sõjaväebaasini Eestis osalemiseks õppustel "Saber Strike". Selle meeskondi väsitava ja tehnikat kulutava rännaku eesmärk oli justnimelt poliitiline, mitte sõjaline.

See oli omamoodi etenduseks pealkirjaga "Sõjalise abi saabumine ohu korral". Kui oht olnuks reaalne, poleks kellelegi pähe tulnud sõdureid sellisele rännakule saata, kui tõepoolest oleks püstitatud ülesanne ka kuhugi jõuda.

NATO ja Venemaa vahelise relvakonflikti puhkemise korral poleks enam neid, kes oleks saanud appi tulla ega ka neid, kellele oleks saanud appi tulla.

Moskva ei käitu stsenaariumi kohaselt

Varem reageeris Venemaa sellistele õppustele üsna ebaadekvaatselt. Kuid viimasel ajal on suhtumine muutunud tagasihoidlikumaks. NATO ootab Venemaalt vastutegevust, mida saaks poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Moskva rahulikkus allianssi ei rahulda. Stsenaariumi järgi peaks ta ähvardama, protesteerima, läbi viima vastuaktsioone, mitte aga vait olema.

Järelikult tuleb luua uusi pingekoldeid, et sundida venelasi reageerima. Seoses sellega on asjakohane meenutada Napoleoli vestlust tema juurde ettekandega ilmunud kindraliga Borodino lahingu ajal. "Mida venelased teevad?" küsis Napoleon. "Seisavad paigal." "Mida, kas tahavad veel? No andke neile siis veel!"

Võidurelvastuse ülim jõud

Millised faktorid dikteerivad selliste olukordade kujundamist, mida me praegu näeme? Üks peamistest on ohutu finantsmajanduslik mass ja sellest tulenev sõjalis-tööstusliku kompleksi inerts. Maailmas on kogutud tohutud relvavarud. Ametlikult omavad tuumarelva kuus riiki. Neist kahel, USA-l ja Venemaal on tuumaarsenal sellise võimsusega, millest piisaks kummalegi kogu maailma purustamiseks. Paljude kõrgtehnoliigilise relvastusega riikide armeed alluvad raskesti vähendamisele, rääkimata juba nende likvideerimisest.

Võidurelvastumine, mis tegi väikese pausi, on uue hooga taaskäivitunud ja seda praegustes keerulistes tingimustes peatada on praktiliselt võimatu. Olukord on sedavõrd pingestunud ka sellepärast, et lisaks Venemaale ja NATO riikidele on võidurelvastumisse lülitunud uued suured kiiresti arenevad riigid. Riikidevahelisi sügavaid vastuolusid ületada on väga raske.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Peamised teemad