08:50 23. September 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
NATO õppused BALTOPS.

Kentsakad NATO õppused – "Põuavälk" limitroofidele

© AFP 2017 / JANEK SKARZYNSKI
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
11124

Mida kujutab endast NATO aktiivsus Venemaa piiride ääres, on see bluff või provokatsioon, analüüsib agentuurile Sputnik Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president Rostislav Ištšenko.

2016. aasta maikuu lõpp ja juunikuu osutusid viljakateks Venemaa piiride läheduses peetud NATO õppuste poolest. "Anakonda-2016", "Saber Strike 2016", "Rapid Response", kokku kaheksa matrjoškadena üksteise sisse põimitud eri suurusega õppust (Venemaa) lääne- ja loodesuunal. Nende peamine mõte oli luua NATO idapiiril (Rumeeniast Poolani ja Balti riikides) väegrupeeringud, mis oleksid võimelised vastu seisma "Venemaa agressioonile".

Ajakirjanduses ilmusid kord rõõmsad, kord paanilised (sõltuvalt väljaande poliitilisest suunitlusest) seisukohad valmistumisest "NATO välksõjaks" Venemaa vastu. Kuid kas antud manöövrid on tõepoolest jõudemonstratsioon? Pigem vastupidi.

Hästi unustatud vana

Püüdkem selgusele jõuda. 2016. aastal toimunud õppusteseeria praktiliselt kordab NATO külma sõja aegset NSV Liidu vastase lahingutegevuse kontseptsiooni. Kusjuures 70-ndate aastate algusaegadest pärinevat kontseptsiooni. Tookord, nagu praegugi jõuti Washingtonis järeldusele, et ka Euroopa liitlaste armeed kokku ei suuda takistada nõukogude (Venemaa) tankide läbimurret Atlandi ookeani rannikule. Seepärast sai eurooplaste peamiseks sõjaliseks ülesandeks vastu pidada paar nädalat (kuni üks kuu). Selle ajaga pidid sõjategevuse tandrile (STT) saabuma Ameerika väeüksused. Selleks tuli USAl ja NATOl tagada mere- ja õhuväe kontroll Põhja-Atlandi üle, mida mööda pidid liikuma konvoid sadade tuhandete sõdurite ja tuhandete ühikute sõjatehnikaga.

XX sajandi viimasel veerandil suurenes raketirelvastuse arengu tõttu järsult nõukogude õhu- ja mereväe võimekus ning see plaan kaotas aktuaalsuse. Täiemahulise sõja puhkemise korral ei oleks keegi Euroopasse pärale jõudnud.

Sellest hetkest alates tegi NATO lõplikult panuse tuumaohjeldamisele. See otsus osutus niivõrd efektiivseks, et 90-ndatel aastatel kordas seda nõrgenenud Venemaa, kelle sõjalisse doktriini lülitati tuumalöögi võimalus tuumarelva mittekasutava agressori vastu juhul, kui agressioon ohustab Venemaa kui riigi eksistentsi.

On selge, et seitsmekümnendate aastate algusest möödunud pea poole sajandi jooksul on Venemaa võimekus blokeerida Ameerika vägede ümberpaigutamist Euroopasse ainult suurenenud. Venemaa ja USA territooriumid ei ole kummagi riigi relvajõudude maavägede tabamisulatuses ja vastastikune tuumaheidutus on ainuke tõsiseltvõetav argument.

Just sellepärast püüabki Washington saavutada strateegilist ülekaalu oma raketitõrjesüsteemi paigutamisega Euroopasse, mille ülesandeks on neutraliseerida Venemaa tuumapotentsiaal.

See tähendab, et tegelikkuses ei panusta ameeriklased hoopiski mitte NATO maavägede võitu Euroopa STT-l, vaid esimesse relvituks tegevasse tuumalööki ja garanteeritud kaitsesse vastulöögi eest.

Välksõda — tule ja võta?

Taktikalisest seisukohast on "Anakonda" õppustekompleks suisa kentsakas. Meenutagem Venemaa armee analoogseid harjutusi. Kaitseminister Šoigu alluvad paigutasid etteteatamata lahinguvalmiduse inspektsioonide käigus mitme tuhande kilomeetri kaugusele ümber ligi sada tuhat sõjaväelast ja kümneid tuhandeid ühikuid lahingutehnikat. Seejuures seitsme kuni kümne päevaga jõudsid häire korras aktiveeritud väeüksused saabuda ettenähtud piirkondadesse, hargneda, moodustada löögigrupeeringud, täita õppuste ülesanded ja naasta alalistesse paiknemiskohtadesse.

Ida-Euroopas läbi viidud NATO õppuste kompleksi valmistati isegi avalikult ette juba alates aprillikuust. Selle ajaga suutis blokk õppuste piirkonda koondada koguni 32 tuhat sõjaväelast, koos sadade lennukite, kaheteistkümne laeva ja kolme tuhande ühiku soomustehnikaga. Neist vaid kümme tuhat sõdurit toodi kohale USA territooriumilt. Kusjuures õppuste stsenaarium nägi ette NATO grupeeringu tugevdamist samaaegselt nii Poolas, Balti riikides kui ka Rumeenias.

Kui võrrelda Venemaa armee ja NATO vägede ümberpaigutamise operatiivsust jõuame järeldusele, et sellise tempoga jõuaks Venemaa löögigrupeering Pariisi ja juba tagasi koju, samal ajal kui USA dessantväelased ei jõuaks veel lennukisse sisenedagi.

Ida-Euroopa limitroofide russofoobse hüsteeria taustal, mis suisa provotseerib konflikti Moskvaga, demonstreerivad USA ja NATO sõjaväeõppustega selget abitust. Korraldades kentsaka "välksõja ettevalmistuse" nad suisa kutsuvad Venemaad: "Tule ja võta."

Raske uskuda, et Washington ei tea, mida teeb. Seda enam, et ainuüksi viimasel aastal on Lääne ajakirjandusele kättesaadavaks tehtud mitmete kõrgete Ameerika sõjaväelaste ettekanded, et lähiajal ei ole USA ja NATO võimelised Venemaa sõjalisele võimsusele Euroopas midagi vastu panema.

Võiks arvata, et sõjalised provokatsioonid Venemaa piiride läheduses on panuse tegemine Moskva ebaadekvaatsele reaktsioonile. Ohverdades Balti ja seejärel Ida-Euroopa etturi võimaliku ennetava löögi eest püüab USA esile kutsuda Venemaa ja Euroopa Liidu konflikti, et ise väljapoole konfrontatsiooni piire jääda ja selle vilju maitsta.

Kuid USA juba püüdis tõmmata Venemaad tema jaoks palju tundlikumasse Ukraina konflikti. Ja ka provokatsioonid Balti riikides toimuvad üksteise järel mitte esimest aastat. Pole raske mõista, et kui Moskva ei reageerinud provokatsioonidele viiskümmend korda, siis ei reageeri ka viiekümne esimesel ega viiekümne viiendal korral.

Liitlaste julgeolekutunde tugevdamise versioon ei paista tõepärane. Esiteks, idaeurooplastest Ameerika liitlastel ei ole nagunii pääsu. Isegi nende võimalused Euroopa Liidu poliitikat mõjutada baseeruvad Washingtoni toetusel. Pariis ja Berliin on juba korduvalt demonstreerinud pahameelt noorte Euroopa ülalpeetavate häbematuse üle ja näitavad neile esimesel võimalusel heameelega koha kätte. Nii et pingutada oma "sanitaarkordoni" ustavuse kindlustamise nimel ei ole Washingtonil mingit vajadust.

Teiseks, mida idaeurooplastest sõjaväelased ja poliitikud ajakirjandusele ka ei teataks, ei saa nad ilmselt adekvaatselt hindamata jätta "Anakonda" käigus demonstreeritud USA "võimekust" lisatoetuse paigutamisel Euroopa sõjategevuse tandrile. See demonstratsioon ei tugevda kindlasti nende usku Washingtoni sõjalisse võimekusse.

Milleks siis ikkagi oli vaja korraldada Venemaa piiride ääres mõttetut ja kallist absurditeatrit?

Silmapetteks

Sõjaväelasi õpetatakse sõjakooli esimesest kursusest peale vaenlast oma pealöögi suuna osas eksitama. Demonstratiivne aktiivsus teisejärgulisel suunal peab juhtima tähelepanu kõrvale reaalse operatsiooni ettevalmistamiselt, sundides vastast kontsentreerima oma jõudusid ja koondama reserve punkti, millel pole mingit tähtsust ja nõrgestama seda suunda, millisel valmistutakse arendama peamist pealetungi.

Strateegilisest seisukohast on Moskva mistahes jõupingutused Euroopa suunal lähematel aastatel blokeeritud. Ida-Euroopa limitroofide "sanitaarkordon" mitte ainult ei eralda Moskvat edukalt potentsiaalsetest partneritest Pariisis ja Berliinis, vaid loob ka russofoobse kalde EL üldises välispoliitikas. Euroopaga suhete poliitilis-diplomaatiline ümberformateerimine võtab üsna palju aega. Kusjuures ei ole mingit garantiid, et Euroopa Liit, mida murendab majanduskriis ja sisemised probleemid, püsib üldse kuni Venemaaga suhete normaliseerumiseni hinges. Kuid kaosestatud Euroopa sobib Ameerika geopoliitilise vastasseisu formaati Moskvaga vägagi hästi.

Teisest küljest on ka USA Euroopa edasise venemaavastase poliitilis-diplomaatilise turgutamise võimalused praktiliselt ammendanud. Sellel suunal on välja kujunenud teineteist vastastikku blokeeriv positsioon. Hapra tasakaalu rikkumine viib prognoosimatute tagajärgedeni ja ähvardab ebameeldivuste tekkimisega mõlemale poolele (ja pole teada, kellele suurematega).

Samal ajal on Venemaa jaoks täna strateegilise tähtsusega projektid Aasias. Partnerlus Hiinaga, Šanghai koostööorganisatsiooni arendamine, Euro-Aasia majandusliidu tugevdamine. Kõikidel nendel projektidel on üks nõrk ja kergelt haavatav koht — ebastabiilne postsovjetlik Kesk-Aasia koos külgneva Afganistaniga. Kasahstani või Usbekistani destabiliseerimine kutsub garanteeritult esile kogu piirkonna sõjalis-poliitilise "süttimise". Seejuures tekivad tõsised probleemid nii Venemaale, Hiinale, Iraanile, kui ka Pakistanile — faktiliselt kõikidele Šanghail koostööorganisatsiooni riikidele.

Arvestades piirkonna ajaloolise ja poliitilise arengu spetsiifikat kutsuvad ainuüksi Šanghai koostööorganisatsiooni võtmeriikide ühiste ürituste katsed olukorra stabiliseerimiseks praktiliselt garanteeritult esile nendevaheliste vastuolude keerulise kompleksi.

USA-l aga pole Kesk-Aasia pihta löögi andmiseks suuri sõjalisi kontingente vaja rakendadagi, pole vajadust siirata seitsme maa ja mere taha tuhandeid ühikuid soomustehnikat, sadu lennukeid ja kümneid laevu. Suhteliselt odav lahendus saavutatakse vaid eriteenistuste jõupingutustega: kohalike islamiliikumiste toetamise ja sisemiste vastuolude võimendamisega, võimuahnete isikute ja finantspoliitiliste grupeeringute üksteise vastu väljamängimisega.

Kuna aga jõud ja ressursid ei ole mitte ainult Venemaa armeel, vaid ka eriteenistustel kummist, las nad siis tegelevad pealegi niikaua Balti riikide ja Poolaga. Selleks ei ole kahju kulutada raha ka kümne tuhande Ameerika sõjaväelase ekskursiooniks Euroopasse ega limitroofide "Põuavälgu" läbiviimiseks.

*Limitroof (lad. k. limitrophus — piiriäärne) termin, millega vene keeles tähistatakse Vene impeeriumist 1917. aasta revolutsiooni järel iseseisvunud riike: Soomet, Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat, samuti 1990-ndatel NSV Liidu lagunemise järel taasiseseisvunud endisi Balti liiduvabariike: Eestit, Lätit ja Leedut — toim.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

Peamised teemad