12:57 23. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Ukraina president Petro Porošenko.

Ükskord ta laguneb nagunii

© Sputnik / Михаил Маркив
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
13956

Igal juhul kestab Porošenko presidendiaeg vähem, kui oli Janukovišil aga Janukovitš oli faktiliselt neli aastat.

Ukraina politoloog, Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president, Ukraina hariduse ja teaduse ministri endine nõunik Rostislav Ištšenko analüüsib Ukraina praegust poliitilist olukorda ja ennustab sõjalist riigipööret.

— Rostislav Vladimirovitš, kuidas te vastaksite täna enda jaoks küsimusele: kes määrab täna Ukraina staatuse ja milline on selle niinimetatud demokraatia hind?

— Riigi staatuse määravad alati riigi võimud, sõltumata sellest, kas nad loodavad vaid oma jõule või arvestavad seejuures ka kellegi teise toetuse või vormistusega. Lõppude lõpuks on see nende vaba valik. Seepärast määrab Ukraina staatuse täna Petro Aleksejevitš Porošenko.

Lisaks veel Ukrainas võimu haaranud riigipöördesse justkui integreeritud grupp poliitikuid ja oligarhe, kes Porošenkole aktiivselt oponeerivad ja püüavad teda isegi võimult tõugata. Nad kõik otsivad võimalust toetuda välistele jõududele, nad püüdsid rakkesse panna USA-d, püüdsid rakkesse panna Euroopat. Tänaseks on need variandid minu arvates ammendatud ja nad on sellelt režiimilt üle läinud siseprobleemide lahendamisele oma jõududega.

Mulle tundub, et pärast seda, kui Euroopa Liit keskendus enda probleemide lahendamisele, on ka Ameerika Ühendriikide peatähelepanu oma muredel ja Ukraina poliitikud on kuskilt maalt hakanud aru saama, et see, kes suudab võitjana välja tulla sisevõitlusest, võetaksegi nii Euroopas kui Ühendriikides avasüli vastu kui "oma jope".

— Kas te arvate, et Ukrainalt ei maksa tulevikus föderaalset riigikorraldust oodata ja et riik laguneb igal juhul?

— Ma arvan, et kui Ukraina isegi peaks mingi ime läbi suutma konstitutsioonimuudatused vastu võtta ja muutuda föderatiivseks, kuigi kõik aktiivsed poliitikud on selle vastu, siis see vaid kiirendaks riigi lagunemist. Kui seda ei suudeta, siis laguneb riik ikkagi.

— Kas riigi lagunemine on vältimatu?

— Jah.

— Millal Ukraina lakkab olemast meie riigile (Venemaale — toim) probleemide generaator?

— Vot kui Ukrainat enam ei ole, siis lakkabki ta olemast meie riigile probleemide generaator. Ukraina projekt oleks sisuliselt sama, kui Tveri ja Nižni Novgorodi sõltumatu suurvürstiriigi projekt. See tähendab, et ta ei saa väljaspool russofoobset paradigmat eksisteerida, vastasel korral poleks tal mingit mõtet. Ukraina olemasolu on Venemaale peamine probleemide generaator sellepärast, et Ukraina on ise Venemaale alternatiivne projekt, nimega "Trolling".

— Milline on Ukraina kriisi valguses Euroopa tulevik? Kas te nõustute, et NATO alliansina laguneb ja et Euroopa ei suuda sellisena, nagu täna, enam edasi eksisteerida?

— Sellest, et Euroopa ei saa senisel kujul edasi eksisteerida, ei saa minu arvates aru ainult kõige käremeelsemad Euroopa poliitikud, sest nad räägivad aktiivselt EL reformimise vajadusest. Ühed leiavad, et Euroopa Liidu tsentraliseeritust tuleb vähendada, teised, et suurendada.

Prantsusmaa ja Saksamaa pooldavad tegelikult humanitaarseks riigiks transformeerimist, paljud limitroofid (Vene impeeriumi ja NSV Liidu lagunemisel tekkinud riigid — toim.) aga vastupidi, pooldavad liikmesriikide sõltumatuse suurendamist, tõsi seejuures ka enda finantseerimise suurendamist nendesamade Prantsusmaa ja Saksamaa arvel.

Seepärast pole kahtlust, et Euroopa Liit hakkab kas transformeeruma või hääbuma. Kuid jällegi, konkreetne perspektiiv sõltub Euroopa eliitide otsustest, sest seal on nii arvestatavad huvigrupid, kes toetavad kesktõukejõudu kui ka huvigrupid, kes toetavad kesktõmbejõudu.

Seal on huvigrupid, kes pooldavad orienteerumist Ühendriikidele ja huvigrupid, kes pooldavad Venemaaga liitumist. Hetkel on kõik need huvid hapras tasakaalus.

Kes lõpptulemusena võidab ja Euroopa Liidu poliitikat tulevikus määrama hakkab, ei oska me täna veel öelda, samahästi võiks mündi õhku visata.

— Millal Euroopa autoritaarsuse keerisesse sukeldub, nagu 30-ndatel aastatel?

— Ma arvan, et ei sukeldugi, lihtsalt ei jõua. Kui Euroopa jätkab liikumist sama teed mööda nagu Ukraina, siis Euroopa Liit hakkab oma liikmete mitmesuguste sise- ja rahvusvaheliste konfliktide saatel lagunema enne, kui autoritaarsed režiimid nendes taastekkida jõuavad. Ukraina poliitilist terminoloogiat kasutades mahnostumine algab varem kui autoritaarsus.

— Ei saa jätta küsimata Pavel Šeremeti tapmise kohta, kellele see kasulik oli ja kuidas see Ukraina poliitilises süsteemis kajastub?

— Ma arvan, et see oli Porošenko vastane provokatsioon, kusjuures see on Kutšma vastase provokatsiooni analoog ja langeb pisiasjadeni kokku Gongadze kriminaalasjaga (Georgi Gongadze — Gruusia päritolu Ukraina ajakirjanik, "Ukaraina Pravda" asutaja ja esimene peatoimetaja, kes tapeti Kiievi lähistel 2000. aastal — toim.). Sellest tulenevalt on see minu arvates lihtsalt infokampaania, mis peaks Porošenko presidendivõimult kõrvaldamisele eelnema.

Ukraina poliitikud, kes nõuavad ennetähtaegseid valimisi Ukrainas, on kõige järgi otsustades aru saanud, et nii kaua, kui Porošenko on president, ta ilma tõsise füüsilise surveta neid valimisi ei luba. Kuid tõsise füüsilist surve — tänavasurve käivitamine viib Ukrainas reeglina riigipöördeni isegi siis, kui võim järeleandmistega nõustub.

— Kas Porošenko võim kestab veel kaua?

— Igal juhul kestab Porošenko presidendiaeg vähem, kui oli Janukovitšil aga Janukovitš oli faktiliselt neli aastat. Ma arvan, et algselt pidi riigipööre olema planeeritud oktoobrikuu esimesse poolde, sest siis algab Ameerika valimiskampaania aktiivne faas ja sellest tulenevalt ei ole Ameerika Ühendriigid 4-5 nädala jooksul võimelised Ukraina sündmustesse sekkuma.

Kuid otsustades selle põhjal, et informatsiooniline ja isegi tänavatel tehtav kampaania käivitus juulikuu teisel poolel, siis isegi, kui see areneb aeglases tempos, on üldiselt kõik võimalused, et vastasseis Ukrainas läheb üle teravasse faasi märksa varem, kui oktoobris, seega juba augustis, võimalik, et septembris.

Edasise ennustamiseks võime taas mündi õhku visata. Muidugi on Porošenkol märksa vähem šansse putšistide mahasurumiseks kui neil Porošenko minemapühkimiseks… Kuid Erdogan ju suutis omad maha suruda…

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

Peamised teemad