12:04 22. Oktoober 2019
Kuula otse
  • USD1.1173
  • RUB71.1373
Piiripunkt Ukraina - Poola piiril.

Pole majandust ega sõjaväge: mitmeks osaks võib Ukraina laguneda

© Sputnik / Павел Паламарчук
Poliitika
lühendatud link
24520

Tinglikult öeldes on Kiievi tsaar Porošenko oma vasallid lõplikult kaotanud ja püüab nüüd "head nägu teha" vaid Euroopas ja USA-s. Nood on aga Ukraina võltsliidri suhtes, kes ei suuda riigi elementaarseidki probleeme lahendada ja on banaalseks kerjuseks muutunud, usalduslimiidi juba ammendanud.

TALLINN, 22. august — Sputnik. Traditsiooniliselt läänepoolseteks banderalasteks ja idapoolseteks moskaliteks jaotatav Ukraina on tänaseid poliitilisi jõujooni silmas pidades veelgi rohkem killustunud. Kui värvida riigi kaart regioonide sümpaatiate ja antipaatiate järgi praeguste võimude suhtes, saame kirju lapiteki, kus Kiieviga samavärvilist piirkonda praktiliselt polegi, teatab TV Zvezda.

Ühtse keskvõimu presidendi ja valitsuse tingimustes elavad Ukraina regioonid praktiliselt omapäi nii majanduslikus, kui poliitilises mõttes. Harkiv elab omapäi, Lviv on vaata et üldse omaette riik ja Odessa jälle, on vabalinn.

Analoogne olukord on ka Ukraina teistes piirkondades, sõltumata nende majanduslikust ligitõmbavusest. Seal ruulivad kohalikud oligarhid. Isegi kõige doteeritumas ja Kiievile kõige lähemal asuvas Tšernigovi oblastis ei pöörata president Porošenkole avalikult üldse tähelepanu ja tegeldakse oma ärinatukesega, milleks on salakaubandus üleaedsete Venemaa ja Valgevenega.

Dnepropetrovsk, mida juhib tegelikult ametlikult põlu alla sattunud oligarh Kolomoiski, ignoreerib keskvõimu varjamatult. Kauge Tagakarpaatia ongi justkui äralõigatud viilukana juba orienteerunud suuresti Ungarile, Slovakkiale ja Tšehhile.

Tinglikult öeldes on Kiievi tsaar Porošenko oma vasallid lõplikult kaotanud ja püüab nüüd "head nägu teha" vaid Euroopas ja USA-s. Nood on aga Ukraina võltsliidri suhtes, kes ei suuda riigi elementaarseidki probleeme lahendada ja on banaalseks kerjuseks muutunud, usalduslimiidi juba ammendanud.

Ukraina on silmnähtavalt alla käinud. Pole tal staatust, pole majandust, pole sõjaväge. Jäänud on vaid välisvaatlejate homeeriline naer: tsirkus sõitis minema, vaid klounid jäid Kiievisse maha. Ukraina lava peamine naljanumber on Venemaa sissetung. Polegi enam naljakas, kuid seda kulunud nalja korratakse aplausi lootuses ikka ja jälle. Publik muudkui ootab aga venelased ei tule ega tule. Samas paar viimast aastat muidu nii sõbralik Poola aga ihub juba idaterritooriumidele hammast. Oma nõudmistest Galiitsia, Volõõnia ja Polesje aladele teatas ametlikult koguni Poola president.

Poola näeb Ternopoli, Ivano-Frankovski, Volõõnia, Lvivi ja Rovno oblastit, mis kuni 1939. aastani kuulusid Teise Poola vabariigi koosseisu, vaimusilmas juba oma territooriumina. Põhjendus on selge ja lihtne: "Kuivõrd praegune Ukraina valitsus mõistab NSV Liidu tegevuse hukka, siis on riik kohustatud need alad Poolale vabatahtlikult tagastama". Kuigi Poola armee ei ole praegu ehk kõige tugevam Euroopas, siis NATO toetusel oleks selline anschluss (sks. keeles — "liitmine") kerge vaevaga tehtav. Poolale oleks tegelikult vaid ettekäänet vaja.

"See, et Ukrainas diktatuuri loomise idee küpseb just Poolas, pole juhus," leiab Venemaa ajaloolane ja politoloog Aleksandr Zimovski. "Asi on selles, et praegune Poola välispoliitika on skisofreeniline. See ei alanud täna ja kui vaadata ajaloolisi paralleele, võiks seda võrrelda Poola Seimi 1590. aasta otsustega.

Nendes soovitati ühest küljest võtta Ukraina kasakaid Poola šljahta (aadelkonna) alluvuses Poola teenistusse. Samal ajal aga keelati surmanuhtluse ähvardusel kasakate viibimine kõikides Resz Pospolita (poola keeles Rzeczpospolita Obojga Narodów — Mõlema Rahva Vabariik, Leedu-Poola liitriik — toim.) linnades. See tähendas, et Niz (Saporožje Setši nimetus Dnepri alamjooksul) omas juudi gettodele analoogset staatust.

Kõik see viis poole sajandi pärast Hmelnitski ülestõusu ja Rzeczpospolita kui vähegi tõsiseltvõetava poliitilise subjekti krahhini. Täna me näeme, kuidas Poola poliitikud kordavad parimat rakendamist vääriva kirglikkusega Poola kuninga Zygmunt III vigu.

Poolakad tahavad Ukrainat näha tugeva rahvusriigina, mis rajaneks ohjeldamatul russofoobia ideel. Ohjeldamatu Ukraina natsionalism bandera redaktsioonis on aga suunatud poolakate vastu hoopis rohkem, kui venelaste vastu. Volõõnia veretöö on krestomaatiline näide sellest, kuidas Poola enda poliitika viis poolakate massitapmiseni. Praegu on poolakad läinud oma kinnisideedega uuele ringile. Samal ajal tahab Venemaa näha Ukrainat oma suhetes naabritega kõigest rahuarmastava, õitsva ja sõbraliku riigina".

Milles on Vene positsiooni tugevus, võrreldes näiteks Poolaga? Meie positsiooni tugevus Ukraina küsimuses seisneb selles, et me peame tsiviilühiskonna taastamist Ukrainas just nimelt Ukraina enda probleemiks. Otse öeldes, Ukrainal tuleks taastada riigi jõumonopol. Sellepärast, et niikaua, kui Kiievis ja regioonides juhatavad paraadi relvastatud jõugud ja erinevatele poliitikutele ja oligarhidele alluvad erarelvagrupeeringud, pole Ukrainast kui riigist erilist mõtete rääkida.

"Praegune laisalt kulgeval Ukraina kodusõjal on oma eripärad," jätkab Aleksandr Zimovski. "Üks nendest on sõjategevuses osalevate sõjaväelaste äärmisel vähene avalik kajastamine. Selgitan: Ukraina meediast ei leia praktiliselt mingeid teateid Ukraina armee lahingüksuste ülematest, kuigi lahingkontaktid Ukraina sõjaväe ning ja Donetski ja Luganski vabariikide relvajõudude vahel toimuvad praktiliselt iga päev. Praegu on rindejoonel umbes 45 000 sõjaväelast, seega praktiliselt peaaegu armeekorpus.

Kes seda korpust juhib? Sõjaline operatsioon hästi motiveeritud ja väljaõpetatud vastase vastu eeldab sõjaväelasest juhti, kes valdab vähemalt väeüksuste operatiivse juhtimise kunsti. Lisaks on vajalik staap, mis koosneks ohvitseridest, kes on kursis operatiiv-taktikaliste ülesannetega diviisi-brigaadi- polgu tasandil. Kes on kõik need inimesed?

Pange tähele, et Ukraina meedia ei ülista ühtegi tegevväelasest sõjaväejuhti. Kuid elanikkonna patriootilise moraal-psühholoogilise psühhoosi alalhoidmiseks on vaja näiteid. Neid pole. Ukraina sõda on tsivilistide sõda. Selle peamisteks meediakangelasteks on millegipärast mitte rindemehed, vaid vastupidi, mingid rasvaläinud politikaanidest latatarad.

Selline dissonants ei saa kaua kesta olukorras, kus Ukraina ühiskonnas on tekkimas nõudlus "tugeva käe" järele. Poola meedia, muide, on viimasel ajal hakanud regulaarselt rääkima, et Ukrainale on vaja oma kindralit, Piłsudski taolist sõjaväelasest diktaatorit. Diktaatorit, kes lõpetaks sõja ja alustakse brutaalset korraloomist Ukrainas, lükates Donbassi küsimuse lahendamise edasi, kuni armee kontrolli all taastatakse elementaarne tsiviilkord ja ühiskonna juhitavus. Pole kahtlust, et Ukraina kindral-vabastaja ja rahutooja võetaks Kiievis rahvahulkade poolt juubeldustega vastu."

Iseloomulik näide on Nadežda Savtšenko. Pärast amnesteerimist (tegelikult armuandmist — toim) oli ta teatud võitluslipp uues russofoobses sõjas. Ukraina võimu paistega hellitatud (kuni Ukraina kangelase aunimetuse andmiseni välja) astus ta ootamatult välja Donbassi rahutooja ja Venemaaga suhete taastamise pooldajana. Kas paadunud reetur? Ei, pragmaatik, sõltumata sellest, kes tema tegevust tegelikult planeerib.

See on pööre ukrainlaste teadvuses, kellest enamik saab üldise juhmistamise tingimustes veel aru, et vaid idasuunaline liikumine saab olla pääseteeks "lääne pääseteel" jalgupidi vesikasvudesse takerdunud riigile. "Kui vesi ulatub koeral sõõrmeteni, on ta sunnitud ujuma hakkama," see lihtsakoeline faabula mõjub mistahes rahvuslik-ambitsioonikatele kujutlustele kainestavalt.

"Huvitav on seegi," pakub ukrainlastele oma kainestavaid mõtteid Aleksandr Zimovski, "et need selged vihjed ei jää Ukrainas märkamata. Praegu on Ukraina juhtivate grupeeringute jõupingutused suunatud justnimelt sellele, et mitte lubada mõjuka ja populaarse, oma tääke Kiievi peale pööramiseks võimelise lahingukindrali ilmumist.

Siit ka sellina leplik, isegi ükskõikne suhtumine jätkuvatesse sõjalistesse kulutustesse ja sõjakahjudesse. Ukraina poliitikutele pole vaja Donbassi alistajast väepealikku, nende rüppe on Nadjake (Nadja — Nadežda hellitusnimi, vihje Nadežda Savtšenkole — toim.) juba tulnud. Saades sellest väga hästi aru, lastakse nende kontrollitavatel Ukraina meediaväljaannetel aina tiražeerida müüti Ukraina sõjaväelaste asjatundmatusest, müüdavusest ja reetlikkusest.

Ei maksa aga arvata, et keskastme sõjaväeline juhtkond ja Ukraina relvajõudude rindeohvitserid sellest aru ei saa. Suurem osa Ukraina kaadrisõjaväelastest vihkab tsivilistidest tõusikuid, kes ilmuvad ootamatult staabitelkidesse, pidades neid paremal juhul diletantideks ja halvimal juhul metsloomadeks ja kriminaalideks, mis, muide, polegi tegelikkusest kuigi kaugel".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

Peamised teemad