05:11 04. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1224
  • RUB80.2153
Poliitika
lühendatud link
11932

Aktiivsed ja jõulised sammud täna viivad kindlasti selleni, et USA murdub enne, kui ta jõuab oma "keemilise" šantaaži sõjalise kriisini viia.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja"

USA kutsus Venemaad ja Iraani üles Süüriat keemiarelva kasutamise eest "vastutusele võtma". Washingtonis ärgati selle peale, kui ÜRO missioon ja Keemiarelva Keelustamise Organisatsioon (inglise keeles — Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons, (OPCW)) süüdistas pärast üheksa intsidendi uurimist kahes keemiarelva kasutamises juhtumis valitsusvägesid ja ühel juhul Venemaal keelatud terroriorganisatsiooni "Islamiriik" (IR).

Seejuures jäeti tähelepanuta sajad Süüria võimude kirjad (alates 2013. aastast) ÜRO-le ja teistele organisatsioonidele, milles teatati argumenteeritult Damaskuse lähistel opositsioonivõitlejate poolt keemiarelva kasutamisest. Damaskuse lähedal IR ei ole, seal sõdivad ameerikameelsed, "õiged" terroristid.

Süüria valitsus on samuti süüdistanud opositsioonivägedele keemiarelva valmistamisele kaasaaitamises Karatari, Saudi Araabiat, Türgit ja Prantsusmaad. Need süüdistused lükati tagasi vaatamata sellele, et Süüria diplomaatide sõnul kinnitasid neid mitte ainult Damaskuse eriteenistused, vaid ka Venemaa luure.

Vaatleme olukorda kompleksselt.

Ükskord juba viidi see välja

2012. aastal viidi Süüria keemiarelv Venemaa abiga ja rahvusvaheliste organisatsioonide kontrolli all riigi territooriumilt välja.

Järelikult ei ole tänased süüdistused adresseeritud mitte ainult Assadile, vaid ka Venemaale, keda süüdistatakse vähemalt lohakuses, kuid võimalik, et isegi maailma avalikkuse petmises ja keelatud sõjapidamisviisides.

Seejuures tahab USA (pole mingit kahtlust, et URO missiooni otsuse organiseeris just tema) oma kliente, kes tegelikult, kui mitte kõikides, siis vähemalt enamikus keemiarelva kasutamise juhtudega Süürias seotud on, löögi alt välja viia.

Ka piirkonnas asuvatele Ameerika liitlastele tehtavaid süüdistusi ei arvestata. Isegi varasemaid. Võibolla tahaks USA täna ka Erdoganile etteheiteid teha, kuigi USA positsioone Süürias see ei tugevdaks. Siiski on alust arvata, et Türgi president võiks rääkida palju huvitavat mitte ainult keelatud relva kasutamise, vaid ka USA poliitika kohta tervikuna ja sellest, milliste meetoditega seda tehakse.

Faktiliselt tuleb USA tagasi 2012. aastase, kui nad ähvardasid Assadi pommitama hakata, kuid Venemaa suunas Süüria rannikule oma sõjalaevad, mille pardal olid õhutõrjekomplaksid С-300Ф ("Fort"). Siis nõustus USA kompromissiga lootes, et nende poolt sponsoreeritavad terroristid kukutavad Assadi nagunii.

Uus poliitiline konfiguratsioon Lähis-Idas

Nelja aastaga on olukord põhimõtteliselt muutunud. Süüriasse paigutatud Venemaa õhu- ja kosmosejõudude grupeering, samuti Iraani sõjaline abi ja tegevuse koordineerimine Iraagiga võimaldasid jõude vahekorda muuta.

Kurdide leeris arvatakse, et Türgi tahab teha Aleppost trumpi läbirääkimistel

Käesoleval ajal on mässulised kaotamas lahingut Aleppo pärast. Lahingu saatus on juba otsustatud, kuid selge on ka see, et sõja lõpp ise on veel kaugel. Aleppo lahingu kaotus tähendaks kaotust kogu Süüria kampaanias.

Seejuures on Lähis-Idas välja kujunenud uus poliitiliste jõudude vahekord. Türgi nihkub aeglaselt, kuid vääramatult mitte ainult hetkeoludest tingitud liitu Venemaa ja Iraaniga, vaid ka suhete normaliseerimise suunas Süüriaga. Ja see ei jäta lootust USA patroneeritud kurdide riigi loomisele, mille abil oleks USA saanud selles piirkonna võtmetähtsusega punktis kinnistuda.

Seega lüüasaamine lahingus Aleppo pärast tähendaks kaotust Süürias ja kaotus Süürias viiks omakorda Ameerika positsioonide kaotamiseni Lähis-Idas.

Vähe sellest, et Ühendkuningriik traditsiooniliselt ja hiljem ka USA on käsitlenud kontrolli säilitamist Lähis-Idas domineerimisena kogu maailmas. Asi on selles, et Washington on kõik aastatel 2012-2014 alustatud hübriidsõjad kaotanud. Tal tuleb lahkuda mitte ainult Süüriast, vaid ka Ukrainast. Türgis korraldatud riigipöörde- ja Erdogani tapmiskatse läksid samuti luhta, misjärel Türgi alustas triivi USA vastaste leeri.

Lugu keemiarelvaga — USA võimalus piirkonnas kinnistuda

Selleks, et kaotatud globaalne partii vähemalt viigiseisu viia, on Washingtonil vaja kauplemisobjekti. Tuleb kasvõi millestki kinni hakata.

Süüria on USA jaoks Ukrainast olulisem. Ukraina on äpardunud ja seepärast edaspidi Venemaa vastu kasutamiseks sobimatu. Temast ilma jäädes kaotab USA küll võimaluse efektiivselt kahju tekitada, kuid Ameerikat ennast see ei ähvarda millegagi. Süüria kaotus aga tõmbaks risti peale kõigile USA hegemoonia säilitamise katsetele. Just seepärast on USA siin valmis riskilatti kergitama viimse piirini.

Ameeriklased ei saa mitte mõista, et katsed süüdistada Assadi ja koos temaga ka Venemaad keemiarelva kasutamises nõuab jõutoetust. See on ettekäände loomine sõjaks. Kuid see oleks sõda mitte ainult Süüria vastu, see oleks vastasseis Venemaaga, kelle õhujõud tõid pöörde kodusõtta ja kelle hävitajad koos С-300 ja С-400 õhutõrjekompleksidega võimaldavad sulgeda kogu Süüria taeva mistahes välismaisele õhuväegrupeeringule.

Muidugi ei pea USA ja Venemaa vaheline sõda Süüria territooriumil tingimata üle kasvama globaalseks tuumakonfliktiks, kuid vastasseisu puhkemisel võivad selle piirid (osapoolte jõudude juurdetoomisega) kiiresti laieneda ja olukord väljuks kergesti kontrolli alt.

USA tegevus on katse kaotatud kampaania täiemahulise sõjategevuse algusega šantažeerides oma kasuks pöörata. Seejuures ei pane Washingtoni muretsema isegi viimse sündsuse kaotus.

Täielik sündsusetus ja toorele jõule panustamine on hingevaakuva impeeriumi tunnus. Tõusev impeerium hoolitseb oma maine eest, püüab välja näha õiglase ja ligitõmbavana, juhtida rohkem veenmise kui sunni abil.

Allakäiv impeerium on aga veenmisjõu varud juba ammendanud, liitlased on ta maha jätnud, tema valitsemise lõpp on silmaga näha. Tegelikult ta juba enam ei valitsegi, vaid püüab värisedes kasvõi kunagise hiilguse näivust säilitada, et mitte muutuda globaalsest hegemoonist globaalseks heidaskiks.

Kunagi kirjutasin sellest, et Iraaki tungimine ja Saddam Husseini hukkamine loovad pretsedendi, mida võidakse tulevikus USA enda vastu kasutama hakata. Ükski suurriik ei ole maailma liider igavesti ja põhjust, mille eest Ameerika president üles puua, leiab alati. Kui maailm ei allu enam USA-le ja nõuab mängimist samade reeglite järgi, võivad paljud kaelad Washingtonis ebamugavust tundma hakata. Seepärast rikubki USA sündsust kõrvale heites avalikult kõiki reegleid lootes võitu saavutada šantaaži abil.

Presidendivõidujooksu kaja

Kuni kestavad Obama valitsemisaja viimased kuud, on lootust, et ta suudab oma pistrike survele vastu seista ega ületa Süürias punast joont.

Kuid me ei tea, kes tuleb pärast Obamat. See ainult tundub praegu kõikidele nii, et ameeriklased valivad Trumpi ja Clintoni vahel. Tegelikult osaleb valimistel kaks poliitikute paari. Koos kummagi populaarse kandidaadi valimisega presidendiks valitakse ka "hall hiir" asepresidendiks. Tim Kaine (demokraat) ja Michael Pence (vabariiklane) on poliitikutena tühjad kohad. Nad ei osalenud isegi eelvalimistel.

Kuid meil on meeles, kuidas sellest tühjalt kohalt sai Trumanist kunagi, veidi pärast Roosevelti neljandaks ametiajaks valimist, ootamatult president, kes muutis kiiresti USA välispoliitika kurssi ja olles võimul kaheksa aastat, jõudis nii NATO luua, kui ka külma sõja valla päästa. Sellest, et Trump võidakse tema USA presidendiks valimise korral ära tappa, ei räägi ainult venivillem. Infolekked Clintoni psüühilistest kõrvalekaldumistest võimaldavad teda kohe pärast ametissevannutamist "tervislikel põhjustel" ametist kõrvaldada.

Ükskõik millise loetletud stsenaariumi realiseerumise korral saab Ameerika establishmendi mistahes pistrikulise osa rünnakutele vastu seista suutva tugeva ja iseseisva liidri asemel võimule Ameerika poliitilise eliidi marionett.

Clintoni ja Trumpi iseloomude kogu raskuse juures, arvestades, et kumbki neist ei saaks Venemaale olema lihtsaks partneriks, on neist ühe käitumine siiski tervikuna prognoositav. Kuid pole kaugeltki kindel, et nende poolt hääletades valivad ameeriklased kellegi neist aga mitte tugeva liidri kahvatut varju.

Sündmused USA-s võivad igal hetkel hakata kiiresti arenema negatiivse stsenaariumi järgi, kuna Washingtoni eliitide ilmne lõhenemine on juba toimunud ja konkureerivad grupeeringud peavad esimest korda Ameerika kodusõjast alates põhimõttelist, kompromissitut võitlust.

Vastasseis USA sisepoliitikas on juba sama pingeline, kui välispoliitikas. Vastasleerid avaldavad teineteisele negatiivset mõju, mis üksnes kiirendab allakäiku toorel jõul põhineva sise- ja välispoliitika suunas, jättes USA eliidi ilma manööverdamisruumist ja vastuvõetavate otsuste adekvaatseks hindamisest vajalikust ajast.

Sellises olukorras on nõrk liider poliitiliste grupeeringute mängukannina võimeline sanktsioneerima kõige meeletumaid samme. Seepärast peab Venemaa lahendama ameeriklaste loodud Süüria "keemilise" probleemi võimalikult kiiresti, veel enne Obama valitsemisaja lõppu.

Aktiivsed ja jõulised sammud täna viivad kindlasti selleni, et USA murdub enne, kui ta jõuab oma "keemilise" šantaaži sõjalise kriisini viia. Kui see kriis jääb aga järgmise valitsemisaja alguseni venima, siis pole mingit kindlust, et Washington suudab õigel ajal peatuda.

 

 

 

Samal teemal

ÜRO raport: Süüria režiim ja IS kasutasid keemiarelva
Tagid:
keemiarelv, USA, Süüria, Aleppo

Peamised teemad