08:40 19. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1187
  • RUB71.8787
Rostislav Ištšenkto.

Baltimaad eelistasid abstraktset vabadust tsivilisatsioonile

© Sputnik / Владимир Трефилов
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
244616

Kui iseseisvusreferendum oleks korraldatud indiaanlaste seas, oleksid nad abstraktsele vabadusele eelistanud konkreetset tsivilisatsiooni. 25 aastat tagasi tegid Balti riigid vastupidise valiku.

Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president

Loobudes vabatahtlikult ja rõõmsalt iseseisvuspüüdlustest, sai Havaist 1959. aastal Ameerika Ühendriikide 50. osariik. 2012. aastal toimunud referendumil teatas oma soovist saada 51. osariigiks Puerto Rico elanikkond. Tõsi küll, USA Kongress ei kiirustanud seda soovi rahuldama ja jättis selle territooriumi vabalt assotsieerunud riigi staatusesse.

Olen kindel, et kui rahvahääletus riikliku sõltumatuse üle oleks läbi viidud siuu, assiniboini või cherokee indiaanlaste hulgas, oles tulemus olnud samasugune. Nad oleksid eelistanud abstraktsele vabadusele konkreetset tsivilisatsiooni. Kahekümne viie aasta eest tegid aga NSV Liidu kolm Balti liiduvabariiki vastupidise valiku. Nad eelistasid vabadust, väljudes vene (nõukogude) tsivilisatsiooniruumist.

6. septembril 1991. aastal tunnistas NSV Liidu Ülemnõukogu nende iseseisvust, misjärel NSV Liit, kuni lõpliku lagunemiseni sama aasta detsembris, koosnes mitte enam 15, vaid 12 liiduvabariigist. Lõppkokkuvõttes valisid vabaduse kõik NSV Liidu liiduvabariigid, kuid just baltlased tõepoolest, vähemalt kuidagigi ka võitlesid oma iseseisvuse eest. Ülejäänutele, allesjäänud 12-st liiduvabariigist kolme juhtide Belovežje sobingu tulemusel, sadas vabadus lihtsalt kingitusena (või karistusena) kaela. See tähendab, et Balti liiduvabariikide elanikkond, erinevalt ülejäänutest, ei saanud mitte seda, mida nad ei tahtnud, vaid selle, mille poole nad tõepoolest püüdlesid.

Kusjuures püüdlesid mitte ainult etnilised leedulased, lätlased ja eestlased, vaid ka venelased (ja teised nõukogude kodanikud), kes nende riikide territooriumil elasid. Siis ei osanud nad veel karta, et nendest saavad tulevikus mittekodanikud (võõrad, teise sordi inimesed). Nad lootsid saada "nõukogude eurooplastest" tõelisteks eurooplasteks, isegi kui selleks oleks tulnud oma nime muuta Ivanovsiks, Vassiljevsiks või Ubeibatkovsiks. Aga kui tulevased mittekodanikud ("migrandid"), keda Balti vabariikides oli 30 kuni 40% elanikkonnast, oleksid olnud iseseisvumise vastu, siis seda lihtsalt poleks tulnud. Üldiselt võiks väikestele balti rahvastele selle väikese pettuse ka andeks anda.

Esiteks, mittekodaniku instituut on tõepoolest ainult Lätis ja Eestis. Leedu, kus "migrante" oli vähem, andis kodakondsuse armulikult kõigile. Teiseks, venekeelsed ("migrandid") tahtsid Euroopasse pääseda ja Euroopasse nad ka pääsesid (nad elavadki nüüd Euroopa Liidus) ja sedasama Eesti kodakondsust neile keegi ju ei lubanudki. Lõppude lõpuks ei seisnenud võitlus vabaduse eest mitte selles, kui palju ja milliseid kodanikke või mittekodanike igas eraldivõetud riigis tekib. Eesmärk, nagu selgus, polnud isegi kauaoodatud vabaduse saamises.

Vaevalt NSV Liidust välja pääsenuna, hakkasid baltlased Euroopa Liitu trügima ega rahunenud enne, kui olid sinna sisse saanud. Tähendab, et tegelikult võideldi ühest impeeriumist teise pääsemise eest.

Moskva metropol asendus Brüsseli metropoliga (tegelikult Pariisi ja Berliiniga), Balti maade kohal olnud nõukogude tuumavihmavarju asemel avanes Balti riikide (mis jõudsid vahepeal ka NATO liikmeks astuda) kohal USA oma.

No ja veel elasid kunagiste baltisaksa parunite sunnismaiste talupoegade järeltulijad esimestel aastatel pärast iseseisvuse saavutamist (eriti enne EL liikmeks saamist) ootuses ja lootuses, et kohe-kohe pärast sõbralikku Euroopa perre saamist hakkavad nad elama nagu sakslased, sest nendest saavad täieõiguslikud EL liikmed, kus kõik otsused võetakse vastu konsensusega.

Nendel lootustel aga ei olud määratud täituda. Balti riigid võeti küll Euroopa Liitu vastu, kuid tasuks uude impeeriumi vastuvõtmise eest sai vana impeeriumi loodud tööstuse häving.

Kahjuks võib kui kaua tahes arutleda Baltimaade koore eelistest Altai juustudega võrreldes, kuid territooriumi võime elanikkonda ära toita määrab kindlaks majandussüsteem. Lihtsamalt seletades, seal, kus elab hästi ära kaks-kolm miljonit tööstustöölist, teadusliku ja loovintelligentsi esindajat koos vajaliku hulga teenindussfääri töötajatega, suudab ära elatuda vaevalt sada tuhat põllumajandustöötajat.

Lihtsalt igale perele on edukaks majandamiseks vajalik vähemalt teatud suurusega maatükk. Selle tõttu kandis iga Balti vabariik protsentuaalselt kõige suuremaid demograafilisi kaotusi (vaid Ukraina suutis kolme viimase aasta forsseeritud "eurointegratsiooni" tõttu neid selle näitaja poolest ületada). Veelgi enam, isegi absoluutarvudes on Balti riikide demograafilised kaotused võrreldavad Venemaa omadega (kusjuures Venemaa elanikkond oli NSV Liidu lagunemise ajal 18 korda suurem) ja jäävad maha ainult nendest samadest ukrainlastest.

On selge, et suurem osa "lahkunutest" sõitis tööle EL arenenumatesse riikidesse ja võib teoreetiliselt kunagi tagasi tulla. Kuid kuhu ja milleks? Milleks tagasi tulla, kui unistus oli saada "tõeliseks eurooplaseks" ja nüüd ongi hea šanss vahetada Leedu, Eesti või Läti kodakondsus palju prestiižsema Saksamaa või vähemalt Rootsi kodakondsuse vastu.

Milleks tagasi tulla, kui tööstus on hävitatud, transiidipotentsiaalile (kaasa arvatud sadamad) tehakse ots peale Venemaaga (peamine transitöör) aetava konfrontatsioonipoliitikaga ja põllumajandus ei ole võimeline ära toitma isegi poolt endisest elanikkonnast? Kasvõi sellepärast, et Venemaa eelistab tagada oma toitlustusjulgeoleku sisemise ressursiga (eriti pärast Lääne sanktsioonide kehtestamist) ja EL kolleegidel ei ole oma põllumajandustoodangut kuhugi panna.

Nii et Balti farmerid saavad loota ainult siseturule ja ütleme otse, mis pole just kõige suurem. Ja just sellepärast jätkab Balti riikide elanikkond vähenemist. Jämedalt öeldes, impeeriumi vahetamine (vabadusepüüdluse loosungi all) viis rahvastiku vähenemise ja vaesumiseni.

Kas oleks võinud olla teistmoodi?

Oleks võinud küll. Selleks oleks tulnud püüelda tõelise vabaduse poole.

Ehitada tõepoolest suveräänset riiki, mis ajaks sõltumatut, rahvuslikest huvidest lähtuvat välis- ja majanduspoliitikat. On selge, et väikestele ja nõrkadele avaldatakse rohkem survet. Kuid juba Eugen Scribe andis oma näidendis "Klaas vett" lord Bolingbroke suu läbi selliseks elujuhtumiks head nõu. Ta ütles, et kui väikest riiki tahab vallutada suur naaberriik, siis pole väikesel šanssi. Kuid kui temale ihuvad hammast korraga kaks suurriiki, siis võib väike, nende vahel manööverdades, pääseda.

Balti riike mõjutavad Venemaa, EL ja USA — korraga kolm globaalset giganti. Nendes tingimustes ja veel oma tegevust koordineerides, võiksid baltlased, oma majandushuve kaitstes, manööverdada rohkemgi kui edukalt.

Üldiselt olid neil võimalused Balti Šveitsiks muutuda täiesti olemas. Esimestel iseseisvusaastatel (siis, kui tööstuslik ja transiidipotentsiaal ei olnud veel kaotatud) näitasid Balti riigid head dünaamikat. Neid nimetati isegi "Balti tiigriteks" ja neid toodi nõukogudejärgse eduka arengu eeskujuks.

Kuid poliitikute otsus asuda täielikult Ameerika välispoliitika kiiluvette, mis oli tihti vastuolus mitte ainult Venemaa, vaid ka EL (mille liikmeks Balti riigid on) huvidega, viis dramaatiliste tagajärgedeni. Muidugi mitte ainult see.

Olulise osa tööstuspotentsiaalist hävitasid baltlased vabatahtlikult juba EL astudes EL "vanade liikmete" nõudmisel, kes kasutasid võimalust omamaiste tootjate konkurente hävitada.

Ja ikkagi just poliitilised otsused lõid teostumatu Balti ime kirstu viimase naela. Muuseas, nüüd võib Balti mere rannikul läbi viia meistriklasse teemal "Kuidas kasutada vabadust oma huvide maksimaalseks kahjustamiseks".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

 

Tagid:
rahvahääletus, metropool, iseseisvus, EL, USA, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad