12:27 28. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1634
  • RUB90.4050
Poliitika
lühendatud link
2520

Kogu maailma imestuseks õnnestus Venemaal ja USA-l jõuda kokkuleppele ühisjõupingutustes valitsusvägede ja ülestõusnute vahelise sõjategevuse lõpetamiseks Süürias. Tekkis Süüria kodusõja lõpetamise lootus.

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus

Suurt tuge leppele annab konsultatsioonide käigus Süürialt ja Saudi Araabialt saavutatud põhimõtteline toetus. Selle leppeni jõudmist ei usutud eriti, kuid nüüd on ta olemas.

Pole kahtlust, et Venemaa ja USA lepet täitma hakkavad, kuid ei sõdi ju nemad, nad vaid toetavad sõdivaid vastaspooli. Sõdivate poolte allkirju leppel veel pole, nii nagu ei ole sellel ka ühegi lepet toetava riigi ega sõdiva grupeeringu esindaja allkirja. See töö seisab alles ees. Omavahel on seni kokku leppinud vaid kaks maailma suurjõudu, ülejäänutel tuleb kas lepituga nõustuda ja kaasa minna või riskida kahe suurriigiga otsesesse vastuollu sattumisega.

Seni süüdistati Süüria kriisis peamiselt Venemaad, kes toetas Süüria president Bashar Assadi režiimi võitluses ülestõusnutega. Demokraatiat ei ole Süürias praegu ega ole seda selle sõna otseses tähenduses ka kunagi olnud. Samas edastas kodusõjaeelne Süüria oma majandusliku arengu ja rahva elatustaseme poolest mitte ainult naabermaid Iraani, Iraaki ja Liibanoni, vaid ka Türgit. Heal tasemel oldi ka sotsiaalkindlustatuse ja õiguskorra poolest.

Assadi ümber kogunenud sugulased ja muu toetajaskond suurendas pidevalt oma võimu ja eemaldus seejuures järk-järgult põhiseadusest, rääkimata muudest seadustest. See tekitas riigis mõõduka opositsiooni, mille juhtimis- ja rahastamisrakukesed asusid Saudi Araabias, Kataris, Prantsusmaal, hiljem ka Ühendkuningriigis ja Liibanonis.

Sõda sai alguse koolilaste seinamaalingust

Midagi peale suulise kriitika ja üksikute väikeste väljaastumiste see riigi elus kaasa ei toonud. Kuni selle saatusliku päevani, mil grupp õpilasi sodis linnamüüridele valitsusvastase graffiti. Assad reageeris sellele väga jõuliselt ja saatis koolilapsi karistama sugulasest politseikindrali. Olukorrale reageeriti üle, süüdlaste karistused olid karmid ja rahvas tuli tänavatele.

Siin tegi Assad teise vea, rängima vea, mida üks riigijuht üldse teha saab — ta saatis oma rahva vastu sõjaväe. Tulemuseks oli, et seni rahumeelselt tegutsenud opositsioonist eraldus radikaalne osa, mis toetajatelt saadud raha ja relvadega hakkas moodustama võitlussalku. Need olid küll väikesearvulised ja nõrgad aga siiski relvastatud üksused. Edasistes kokkupõrgetes korrakaitsjatega tapeti mõnikümmend politseinikku ja kaks sõdurit. Assad vastas kopterite ja tankide saatmisega ülestõusnute vastu. Järgnenud kokkupõrgetes tõusis hukkunute ja vigastatute hulk juba sadadesse. Kodusõda oli alanud.

Esimesena välisriikidest reageeris Venemaa, mille saatkond andis edasi valitsuse tungiva soovi lõpetada sõjaväe kasutamine elanikkonna vastu, piirduda kahe mässava linna blokeerimisega ja alustada läbirääkimisi. Assad jättis liitlase soovitused mitte ainult tähelepanu, vaid ka vastuseta. Moskva loobus edasistest avaldustest ja see patt jääb Venemaa hingele. Ta oleks pidanud püüdma kohe pingete eskaleerumisel kogu oma mõjujõuga Assadi tegevust peatada.

Süüria võimude reageering ja abipalve Venemaale järgnes alles kuue kuu pärast, kui kodusõda riigis lõõmas juba täie jõuga. NATO reageeris toimuvatele sündmusele loiult ja NATO-t protsessi eskaleerimises süüdistada ei saa.

ktiivselt sekkusid Kuveit, Katar, Saudi Araabia ja Prantsusmaa, tagasihoidlikumalt Ühendkuningriik, Itaalia ja Türgi. Vead piiride kaitses, eriti Türgi, Liibanoni ja Jordaaniaga võimaldasid alul relvade, lahingumoona ja raha, hiljem juba ka võõrvõitlejate pideva sissevoolu.

Opositsiooni vastuhakk muutus tegelikult välismaiseks interventsiooniks. Opositsioon lagunes, kaotas kontrolli olukorra üle ja tekkima hakkasid "Vaba Süüria armee" taolised allumatud terrorirühmitused. Kuveit loobus sellistes tingimustes ülestõusnute rahastamast. Saudi Araabia aga vastupidi, hakkas raha jagama kõigile, peaasi, et Assad kukutataks. Ka Prantsusmaa, Inglismaa, USA ja NATO suurendasid toetust ülestõusnutele järsult. Toetust anti vaatamata sellele, et opositsioon oli lõhenenud ja tema rühmitused osaliselt terrorirühmitusteks muutunud.

Sellises olukorras suurendas Venemaa oma toetust Assadi režiimile, kuni otsese sõjalise toetuseni välja. Selleks ajaks oli juba moodustunud ISIS (ehk DAESH — USA-s ja VF-s keelatud terroriorganisatsioon — toim.), kellele esialgu osutasid relvastatud vastupanu vaid kurdid.
Suurem osa opositsioonijõududest aga jagas nendega nii relvastust ja lahingumoona ning viis koguni läbi ühiseid terrorioperatsioone. Hiljem lõi suurem osa opositsioonist (umbes 3/4) "kalifaadist" lahku ja püüdis hoida enda käes varem hõivatud alasid.
Praeguseks on nad kokku surutud kolmele väikesele alale. Mujal, väljaspool valitsuse kontrollitavaid alasid, võimutseb ISIS koos kolme opositsiooni nime kandva ja kahe omanimelise terrorirühmitusega.

Raske on ignoreerida 200 tuhandet sõjaväelast

USA-Venemaa kokkulepe näeb ette mõõduka opositsiooni ja opositsiooniliste terrorirühmituste selget lahutamist. Sellega on nõustunud ka Türgi ja Saudi Araabia.

Kurdid on USA toetusel oma alasid vapralt kaitsnud. Samas tekkis Süüria kurdidel probleeme Türgiga, sest nende aladele Süürias taandus Türgist kurdide võitlussalku, kelle liikmeid peab Türgi terroristideks

USA ja Venemaa värske lepe võib saada esimeseks sammuks kaose ületamisel Süürias. Kõigepealt nõustus USA Venemaa seisukohaga, et arvestada tuleb ka Süüria presidendi ja valitsusega, mis kontrollib ala, kus elab 68% sõjaeelsest elanikkonnast. Võrreldes teiste aladega valitseb seal veel suhteline seaduslikkus ja kord. Valitsust toetab 200 000 lahingutes kogenud ja talle ustavaks jäänud sõjaväelast. Selle jõu eiramine ja rahuprotsessis panuse tegemine vaid killustunud opositsioonile ei oleks mõistlik.

See küsimus takistas kaua aega kokkuleppele jõudmist. Mis juhtuks, kui Assad astuks tingimusteta tagasi ja põhijõuks rahuprotsessis oleks lagunenud ja suuremal osal riigi territooriumist terroristlikuks muutunud opositsioon.

Esmalt nõustus Venemaaga Türgi, nüüd ka USA ja mõne eritingimusega Saudi Araabia. Assadi režiimi rahuprotsessi kaasamine peaks minema lihtsamalt.

Kuigi opositsiooni esindaja Londonis on juba teatanud, et USA ja Venemaa kokkulepe neid ei huvita, võib loota, et mõõdukas opositsioon rahuprotsessiga siiski ühineb. Nende põhivaenlane on Bashar Assad. Kuidas Venemaal õnnestub luua kõikidele osapooltele vastuvõetavad tingimused, on raske ennustada.

Kõigi käed on verega määritud

Kuidas lahendada olukord kodusõjaga vaevatud riigis, kus raskeid sõjakuritegusid on korduvalt toime pannud nii valitsus, kui ka kõik teised konflikti osapooled. Kuidas lepitada valitsusvägesid mässulistega, kes on piinanud ja tapnud sadu vangilangenuid sõdureid ja ohvitsere.Valitsuse suurtüki- ja õhurünnakutes on hukkunud tuhandeid inimesi. Kuigi otseseid tõendeid tapmiste ja piinamiste kohta valitsusjõude poolt ei ole, on suur osa nende suurtüki ja õhurünnakutest hinnatavad kaudselt või otseselt sõjakuritegudena. Opositsiooni vastu on aga esitatud sadu tõestatud süüdistusi otsestes piinamistes, vägistamistes ja tapmistes. Ainus sõjakuritegude toimepanemise süüst enam-vähem puhas, küll mitte täielikult, on mõõdukas opositsioon ja kurdid.

Kui USA ja Venemaa suudavad lahendada Süüria kriisi, siis on nad koos protsessiga ühinenutega teinud inimkonnale viimase aastakümne suurima heateo. Edu saab olema ajalooliseks pretsedendiks, mis võib muuta poliitilist keskkonda kogu maailmas.

 

Peamised teemad