19:56 22. September 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Stalin.

Vaidlusalune mälestusmärk: kes püstitab Jossif Stalini büste ja kes tahab neid maha võtta

© Sputnik / РИА Новости
Poliitika
lühendatud link
61 0 0

Stalini kuju tajumist mõjutab massimütoloogia. Inimesed unustavad kiiresti halva, mäletavad ainult head – see on psüühika iseärasus.

TALLINN, 25. september — Sputnik. Hiljuti püstitati korraga mitmes Venemaa linnas Stalini rindportreed. RIA Novosti uuris järele, kes ja miks neid püstitab, teatas RIA Novosti.

Repressioonide ohvritele

Surgut. Obi kaldapealne. Läinud nädalal püstitasid aktivistid siia Jossif Stalini portreebüsti. Monumendile kinnitatud kuldsel tahvlikesel on kursiivkirjas lugeda: „Pärast surma on minu hauale tassitud palju sodi, kuid ajaloo tuul puhub selle maha." Mälestussammas on seisnud kõigest mõned päevad, aga ta on juba lõhestanud 350-tuhandelise linna kahte leeri. Ühed nõuavad selle viivitamatut mahavõtmist, teised on valmis kaitsma „Stalini" eluõigust kohtus. Tõsi, viimastel tuleb pingutada: aktivistid kiirustasid büsti püstitamisega sedavõrd, et ei jõudnud linnavalitsuse luba ära oodata.

Stalinin Qax rayonunun Əlibəyli kəndindəki heykəli
© Sputnik / Shahperi Abbasova
Stalini kuju.

Hoolimata mälestussamba kui ebaseadusliku staatusest kantakse selle juurde nelgikesi. Need on sama värvi nagu see, millega vastalised büsti juba teist korda üle on valanud — punased. Sümboolika, mida on raske arvesse võtmata jätta. Kui seista seljaga Obi jõe poole ja vaadata pisut kõrgemale, võib näha kohta, kuhu pidi kerkima teine monument — poliitiliste repressioonide ohvritele. Sellest annab teada tagasihoidlik tahvlike. Kohavalik ei ole olnud juhuslik: siin seisis Mustneeme küla (Tšornõi Mõs), mille rajasid Kaug-Põhja väljasaadetud talupojad.

Stalini büsti paigaldamise initsiaator, ühiskondliku organisatsiooni Russki Duh juht Deniss Hanžin on veendunud, et nad valisid sellele õige koha. Siit läksid Suure Isamaasõja aastatel rindele Surguti elanikud. Minu küsimusele poliitiliste repressioonide ohvrite mälestussamba kohta vastab ta, et ei teadnud neist plaanidest.
„See on siit sada meetrit eemal. See tahvlike seisab aastaid, me isegi ei märganud seda. Nad ei suuda siiski kuidagi kuut miljonit kokku koguda. Kuigi 2012. aastal eraldati neile eelarvest miljon. Me ei kahtle sugugi, et kunagi see mälestussammas kerkib," ütles ta.

Repressiooniohvrite mälestussammas on püstitamata banaalsel põhjusel — pole raha. Nagu lausus ühiskondliku liikumise Meie Mälu juht, represseeritud talupoegade järeltulija Pavel Akimov, on nad toetusraha tõesti saanud, kuid sellest summast ei piisa. „Me leidsime, et linna juhtkond peab mälestussamba püstitama, kuid nemad on viidanud vahendite puudumisele. Tuleb oma jõududega läbi ajada, aga me kõik oleme pensionärid. Kes kui palju suudab, see aitab. Vaevalt me palju kokku saame, kuid järgmiseks aastaks me ta püsti paneme — terrori 80. aastapäevaks," ütles ta.

Deniss leiab, et probleemile represseeritute mälestussaamba ümber „puhub õhku sisse" liberaalselt meelestatud avalikkus. Tema sõnul ona Surgutis „sääraseid palju".

„Represseeritud olid paragrahvide alusel süüdi mõistetud. Loomulikult, oli ka süütuid ohvreid. Neile inimestele tunneme kaasa. Mälestusmärk peab olema, aga ei tasu üle paisutada! 40 miljonit (vastavalt õiguskaitseühingu Memoriaal andmetele osutus nõukogude perioodil repressioonide ohvriteks 11 kuni 39 miljonit inimest — toimetuse märkus.) Kes oleks siin riigis tööd teinud, kui 40 miljonit oleks kinni istunud või maha lastud!" ütles ta.

Deniss lisas, et Jossif Stalinist endast sai poliitiliste repressioonide ohver — Hruštšovi ajal. Kuid Pjotr Akimov vaevalt küll temaga nõustub, nagu ka represseeritute järeltulijad, kes tänaseni Surgutis elavad — ligi tuhat inimest. Stalini büsti paigaldamise vastu astus välja ka kohalik ülikool, nii et vaidlus käib kõigil tasanditel.

Minu märkuse peale, et mälestusmärk peasekretärile on õhkkonna linnas elektriseerinud, vastas Deniss, et rahvas on ammu lõhenenud „võitjate järeltulijateks ja Suure Isamaasõja kaotanute järglaste" leeriks. „Kaotanud — need on inimesed, kes arvavad, et me elasime Nõukogude Liidu okupatsiooni all, et vaenulik võim anastas Vene impeeriumi; need on needsamad vlassovlased ja bandeeralased, kes tol ajal, kui tulid hitlerlased, asusid otsekohe nende poolele. Neist väga paljud saadeti Siberisse. Töötama kodumaa heaks," lisas ta.

Praegu taotleb Deniss koos teiste aktivistid ega Stalini büstile seaduslikku staatust. Nad on koostanud petitsiooni populaarsel internetilehel: tahavad tunnistada selle kultuuripärandiks. Pjotr Akimov on aga samavõrd kategooriline: büsti ei tohi Surgutis olla.

„Kui ma selle paigaldamisest kuulsin, helistasin kohe linnavalitsusse, mulle öeldi, et see on ebaseaduslik. Pidi vastu võetama linnapea juures avalikkust esindava nõukogu otsus, istung toimub 30. septembril. Oli toponüümikakomisjon, kuid kohta see kindlaks ei määranud. Linna maale paigaldamine lükati tagasi. Siin aga püstitati otse meie mälestusmärgi ette linnale kuuluvale maale ilma igasuguse kooskõlastuseta linnavalitsuselt. Lõppkokkuvõttes võetakse see maha," ütles Akimov.

Novosibirskist Kaasanini

Surgut ei ole sugugi ainus linn, kus on kerkinud ausammas Stalinile. „Rahvaste juhi" rindportree püstitasid hiljaaegu oma isikliku raha eest Sotši Plastunka küla elanikud. Veel kaks võidakse lähiajal paigaldada Kaasanis ja Novosibirskis. Aktivistid on juba projektid esitanud. Nagu ka Surguti puhul, lähevad avalikkuse arvamused lahku.

Kaasani aktivistid plaanivad paigaldada mälestuskuju Võidu parki Kuulsuse alleele. Nagu ütles RIA Novostile algatusgrupi liige Ravil Garifullin, tegelevad nad praegu „bürokraatlike mehhanismide ületamisega". Rahakogumist ei ole seni välja kuulutatud, tahetakse kõigepealt vajalike dokumentidega ühele poole saada.

„Meie arvates on teenimatult alahinnatud generalissimus Stalini panust võidusse natsi-Saksamaa üle. Kodanikke, kes selgelt väljendanuks oma vastuseisu mälestussamba püstitamisele, peaaegu ei olnudki. Paar inimest ütlesid, et nemad on represseeritud. Aga represseeritud saavad seaduse kohaselt 50 protsenti hinnaalandust kõiges — nii väljaõppe kui arstiabi puhul. Ei tohi unustada, et sel ajajärgul mõisteti inimesed süüdi kohtus, see ei olnud ainuisikuliselt Stalini omakohus. Räägime, nagu asjad on — sõda võideti, teened on unustatud. Olgu teada, et Stalin on veel Nõukogude Liidu kangelane," ütles ta.

Памятник Иосифу Сталину в Якутске.
© Sputnik / Болот Бочкарев
Stalini kuju Jakutskis.

 

Novosibirskis võidakse Stalini büst paigaldada kesklinnas asuvale Revolutsioonikangelaste väljakule. See on memoriaal, kus paiknevad kodusõja ohvrite vennashauad. Initsiaatorid on tulnud üleliidulisest bolševike kommunistlikust parteist. Aktivist Aleksei Denisjuki sõnade kohaselt on korjandus avatud, lähiajal tellivad nad büsti Põhja-Osseetia skulptorilt.
„Selle algatuse eest oleme seisnud pikka aega, umbes 2006. aastast peale. Stalin viibis kaks korda Novosibirskis. Omal ajal oli meie linnas palju talle püstitatud ausambaid. Ehkki väidetakse, et Novosibirski rajajaks oli Aleksander III, sai ta suurimaks tööstus-, kultuuri- ja poliitiliseks keskuseks stalinliku riigijuhtimise perioodil. Meie jaoks on Stalin — suur nõukogude rahva juht, kes lühima tähtajaga suutis luua tööstuse, valmistada riik ette kaitseks ja saavutada võit hitlerliku Saksamaa üle," ütles ta.

Otsus büsti paigaldamise kohta langetatakse 22. septembril linna kultuurinõukogu istungil.

Novosibirski avatud ülikooli rektoraadi liige Dmitri Holjavtšenko on Stalini büsti paigaldamise vastu. Ta riputas veebilehele petitsiooni, millel antud hetkel on allkirjad 760 inimeselt tuhandest nõutavast.

„Me loodame kunstinõukogu tervemõistuslikule seisukohale. Nad ei tohi arvestada üksnes selle väikese elanikerühma soove, kes tahab paigutada avalikku ruumi seoseid mõnede, meie hinnangul ebameeldivate sündmustega Venemaa ajaloost," ütles ta.

Heakskiitva otsuse korral lubab Dmitri algatada miitinguid ja pikette. Tema meelest ei tohiks Novisibirskis, kus elavad represseeritute järeltulijad, seista ausammast Stalinile.

„Novosivirskis ei ole repressioonid paljude jaoks abstraktne probleem, vaid nende perekonna ajalugu. Me leiame, et Novosibirsk on ennast niigi linnana, kus on olemas meeldiv kultuur ja ideoloogiline keskkond, diskrediteerinud, kui meenutada, näiteks, surveavaldust Monstratsioonile. See vähendab tema ligitõmbavust investeeringute osas. Me leiame ka, et praegu ei ole sobiv aeg luua ühiskonnas liigseid pingekoldeid," ütles Dmitri.

Pehme restaliniseerimine

Ajaloo jooksul on suhtumine Stalinisse Venemaal mitu korda muutunud. Nikita Hruštšovi valitsemisajal käis aktiivne destaliniseerimine, kuid Leonid Brežnevi ajal juht rehabiliteeriti. Tänapäevane Venemaa, olles läbinud nõukogude mineviku eitamisstaadiumi 1990. aastail, on astunud restaliniseerimise faasi.

„Positsioneerimise ja konsolideerimise vaatevinklist kordab Venemaa valitsus poliittehnoloogilisi võtteid brežnevistlikust perioodist. Tema ajal rajas nõukogude võim elanikkonna konsolideerimise Suures Isamaasõjas saavutatud suure võidu telje ümber. Esimene võiduparaad toimus 1945. aastal, pärast seda ei tähistatud sündmust 20 aastat — kuni 1965. aastani, Brežnevi esimese valitsemisaastani. Venemaa võim kopeerib neid samme, kuid selleks on tarvis Stalini isikukultust, aga muidugi mitte selles ulatuses, nagu see oli Stalini enese ajal," lausus Rahandusülikooli poliitikauuringute keskuse juhataja Pavel Salin.

Salin nentis, et Stalini kuju tajumist mõjutab ka massimütoloogia. Inimesed unustavad kiiresti halva, mäletavad ainult head — see on psüühika iseärasus.

„Enamus tänasest rahvastikust ei ole sel ajal elanud ja mulje temast luuakse teoste põhjal, mis kujundavad massimütoloogiat — raamatud, filmid ja muu. Nii, nagu see mütoloogia avaldas stalinliku ajastu tõlgendamisele rahva seas 1980-1990. aastatel mõju „miinusmärgina", nii kujundab see nüüd „plussmärgi". Me näeme, et Stalini kuju valgustatakse massikultuuri teostes kas neutraalselt või mõõdukalt positiivselt," lisas ta.

© RIA Novosti.
NL KP XX kongress.

 

 

Tagid:
Stalin, Venemaa

Peamised teemad