01:56 11. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1276
  • RUB80.2104
Poliitika
lühendatud link
7435

Miks "Niinistö plaan" läbi kukkus – Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president spetsiaalselt portaalile Sputnik.

Kolm Balti neonatsiriiki on mures Venemaa sõjalennukite ja Balti laevastiku sõjalaevade manööverdamise pärast. Näe, ujuvad siin, meie territoriaalvete lähedal (umbes kümne miili kaugusel piirist), suisa majandusvööndis ja muudkui provotseerivad.

Lennukid lendavad väljalülitatud transponderitega ja ohustavad sellega reisilennukeid. Seda muret võib igati mõista. Pärast Kaspia merelt tehtud raketilööke (Venemaa laevadelt ISIS positsioonidele Süürias) sai selgeks, et Venemaa sõjalaevastiku praktiliselt iga uue laeva lahinguvõimekus ületab Balti riikide sõjalist võimekust.

Venemaa tuligi naabritele vastu, pakkudes usaldusmeetmetest küsimust regioonis isekeskis arutada. Kusjuures, kuna naabrid Venemaa algatusi tegelikult ei usalda, võttis Moskva läbirääkimise aluseks "Niinistö plaani". See Soome presidendi algatus eeldas alustamist kõige lihtsamast, keelata kõikide sõjalennukite lennud Balti regioonis väljalülitatud transponderitega.

Transponder võimaldab koheselt tuvastada mitte ainult lennuki riiklikku kuuluvust, vaid ka selle konkreetset tüüpi. See tähendab, on kohe selge, kas piirile läheneb tsiviillennuk, hävitaja, pommitaja või luurelennuk. Tegelikult selgub see nagunii aga kui transponder on välja lülitatud, siis pisut hiljem.

Foto on illustratiivne.
© Sputnik / Евгений Биятов

Ja et see liiga hilja ei juhtuks, tõusevadki tuvastuslennuks õhku hävitajad, mis identifitseerivad lennuki ja saadavad teda, kui selleks vajadust peaks olema. Väljalülitatud transponderitega lennukite lende Balti mere kohal praktiseerivad USA ja NATO õhujõud juba ammusest ajast.

Sellega püüavad nad oma luurelennukite elu kergemaks teha ja osaliselt õhutõrjesüsteemist läbi murda. Mitte et see eriti tulemusi annaks. Kuid Venemaa õhutõrje on sunnitud reageerima ja arusaadavalt usaldus sellest muidugi ei suurene.

Kuivõrd Balti mere akvatoorium on Venemaa loodepiiride kaitsmise seisukohalt kriitilise tähtsusega, sest seal asuvad laevastiku baasid, nõuab Kaliningradi eksklaav julgeoleku vaatevinklist erilist tähelepanu, siis on loomulik, et vastuseks NATO aktiivsusele on Venemaa Föderatsiooni relvajõud sunnitud vastama samaga, sealhulgas tehnilise luure teostamisega õhust ja merelt.

Järelikult praktiseerivad Venemaa õhujõud regioonis samuti lende väljalülitatud transponderitega, mis baltlasi väga nörritab. Soome presidendi algatus oli enam kui loogiline ja läbipaistev. Keelame kõikidel väljalülitatud transponderitega lendamise, suurendame sellega usaldust ja vähendame pingeid. Venemaa toetas seda ettepanekut NATO-Venemaa Nõukogus.

Eestlased ütlesid kohe ära, lätlased — järgmisel päeval. Leedulastele ettepanek isegi meeldis ja nemad kavatsevad seda arutada. Samas, pärast eestlaste avaldust, et mistahes kahepoolsed konsultatsioonid selles küsimuses pole võimalikud, võib juba ette öelda, et "Niinistö plaan" ei realiseeru. Eesti viitab sellele, et Balti riigid ei saa Põhja-Atlandi alliansi liikmetena pidada mingeid separaatläbirääkimisi Venemaaga.

Otsuse pidavat tegema blokk tervikuna. Arvestades, et Venemaa toetas Soome presidendi ettepanekut NATO-Venemaa Nõukogus, on arusaamatu, mis segab eestlastel koos oma naabritega, sealsamas, koos kõigi liitlastega seda küsimust arutamast. Seda enam, et oma julgeoleku üle ei kurda mitte Kanada, vaid baltlased.

Edasi, Soome presidendi väljakäidud usaldusmeetmed mahuvad olemasolevasse rahvusvahelise õiguse raamistikku, sealhulgas on need hõlmatud Venemaa ja NATO kokkuleppega usaldusmeetmete kohta ega nõua nende realiseerimiseks kõigi alliansi liikmesriikide täiendavat sanktsioneerimist. Ja lõpuks, just baltlased nõudsid oma õhuruumi turvamist NATO lennukitega.

Nemad määravad oma suveräänsuse piirides kindlaks ka need reeglid, millest peavad juhinduma alliansi lennukid selles piirkonnas. Vähemalt ei Kanada lennukid USA-s ega Ameerika lennukid Kanadas ei lenda, kuidas parasjagu pähe tuleb, sest nad on ju lähedased partnerid ja mitte ainult NATOs.

Üldiselt see, kes tahab probleemi lahendada, leiab selleks võimaluse, kes aga tahab sellest keelduda, leiab põhjuse. Eesti, Läti ja Leedu otsisid ilmselgelt äraütlemiseks põhjust.

Ja see on ka mõistetav. Lõppude lõpuks on pinged regioonis viimase aastakümne jooksul tõusnud just nende pärast. Nad nõudsid oma õhuruumi "kaitset" NATO lennukite poolt. Nemad tahtsid oma territooriumile alliansi maaväeüksuste alalist paigutamist ja nüüd nõuavad selle kontingendi suurendamist.

Nad nõuavad NATO mereväe alalist kohalolekut Balti merel. Naeruväärne oleks arvata, et sellises olukorras lõpetaks Venemaa ühepoolselt igasuguse sõjalise aktiivsuse regioonis, andes NATO-le võimaluse "kaitsta" Balti riike kuni Tšukotkani välja.

Moskva on kahtlemata huvitatud sellest, et suurendada usaldusmeeteid ja vähendada sõjalist vastasseisu Balti mere piirkonnas. On ka teisi piirkondi, kus Venemaal on vajalik oma relvajõudude, sõjalaevade ja —lennukite kohalolekut. Kuid see ei ole võimalik ilma mittebalti suurriikide relvajõudude üksuste kohaloleku vähendamiseta (ja veel parem nende kohaloleku lõpetamiseta).

Kui aga peaks selguma, et isegi usaldusmeetmete läbirääkimisi ei saa kolm naaberriiki pidada iseseisvalt, ilma NATO "vanemate seltsimeeste" loata, siis tuleb Eestil, Lätil ja Leedul leppida sellega, et kõiki regionaalseid küsimusi hakkab Venemaa arutama sellega, kellel on selleks otsustav hääleõigus, kui kaugel Balti merest ta ka ei asuks. Neile endile jääks vaid rahvusvahelise poliitika objekti roll, kes ei kauple ise, kaubeldakse nende üle.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
transponder, NATO, Rostislav Ištšenko, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad