15:44 23. Jaanuar 2018
Tallinn-4°C
Kuula otse
Kersti Kaljulaid

Eesti: valimisvõitluse imitatsioon

© REUTERS / INTS KALNINS
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
18165

Presidendivalimised tõid Eesti provintsiaalsesse igavusse ereda sähvatuse. Tekkis võimalus lõksutada, kes see Kersti Kaljulaid selline on, kust ta välja ilmus ja mille eest talle äkki sellist lugupidamist osutatakse.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Kümnendal oktoobril asub Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid täitma. Sõltumata sellest, kas tema ametiaeg presidendina kestab viis aastat või õnnestub tal ametisse jääda ka teiseks ametiajaks, vaevalt et see tegevus saab talle raskem olema, kui senine kaheksa-aastane töötamine Eesti esindajana Euroopa Kontrollikojas (aastatel 2004 kuni 2016).

Eesti presidendi ametiülesanded on suures osas formaalsed ja tseremoniaalsed. President kirjutab alla sellele, millele peab alla kirjutama, teeb seda, mida ei saa tegemata jätta. Nimetab ametisse peaministri poolt ette antud ministrid, kooskõlastab valitsusega välispoliitilisi toiminguid, esitab parlamendile läbivaatamiseks mõnede kõrgete ametnike kandidatuurid, olles need eelnevalt läbi arutanud parlamendiparteidega. Isegi parlamendi laiali saatma on ta põhiseaduses sätestatud neljast juhust kolmel suisa kohustatud. Ja kõigest ühel juhul on tal valikuvõimalus valitsuse errusaatmise ja parlamendi laialisaatmise vahel.

Nagu kõikides parlamentaarsetes vabariikides võib president mõningaid otsuseid vastu võtta iseseisvalt kriisiolukordades, kui riigi poliitiline süsteem mingil põhjusel tavarežiimis toimida ei saa. Kuid ka siin kirjutab põhiseadus püüdlikult ette kontrollimehhanismi ja nende riigipea otsuste kinnitamise täidesaatva ja seadusandliku võimu poolt.

Sisuliselt on Eesti presidendi ametikoht sinekuur poliitilistele pensionäridele.

Seepärast ei olegi presidendivalimine Eestis üldrahvalik, vaid toimub parlamendis (2/3 häälteenamusega 3 valimisvoorus) või, kui parlamendis ei õnnestu üksmeelele jõuda, erilises valijameeste kogus (kahes voorus).

Vaid liig suur soovijate hulk lõpetada oma poliitiline karjäär presidendi ametikohal seletab tõsiasja, et seekord õnnestus eestlastel president ära valida alles kuuendal katsel. Luhta läksid kolm esimest valimisvooru parlamendis, kaks vooru valijameeste kogus ja vastavalt põhiseadusele algas protseduur teisel ringil uuesti Riigikogus. Ja alles pärast seda, kui peamised pretendendid ära pudenesid, sest neid ei saanud uuesti esitada, valiti kompromisskandidaadina Kersti Kaljulaid.

Muide, enne Kaljulaidi valimist algas Eesti ajakirjanduses midagi, mis meenutas kaugelt tormi veeklaasis. Ajakirjanikud, eksperdid ja mõned poliitikud hakkasid äkki muretsema selle pärast, et presidendiks valitakse kõigile tundmatu daam, kelle poliitilistest eelistustest "ei ole rahvale midagi teada". Mõned "erutusid" niivõrd, et nimetasid protsessi "mitte valimisteks, vaid määramiseks".

Mul on selline mulje, et eestlastel hakkas lihtsalt igav. Kogu suve valmistusid nad tõrjuma "Venemaa agressiooni". Kauplesid isegi USA-lt ja NATO-lt välja lubaduse paigutada nende territooriumile terve pataljoni jagu alliansi lisavägesid.

Sügise algus oli pühendatud "transponderisõjale" Moskvaga. Eestit koos naabritega pani muretsema Venemaa relvajõudude aktiivsus regioonis, mis nende endi palvel oli muutunud NATO permanentsete õppuste areeniks. Baltlased viitasid närviliselt sellele, et see aktiivsus toimub nende piiride ääres, unustades, et see on ka Venemaa piir ja et mitte Venemaa ei kutsunud siia välismaiseid vägesid.

Seejärel said eestlased teada, et Venemaa veoste transiit läbi nende territooriumi, nii nagu ka läbi teiste Balti riikide hakkab edaspidi järjekindlalt vähenema kuni nullpunktini. Katse veenda Moskvat kaubandus-majanduslikku koostööd ilmselgelt vaenulike riikidega jätkama osutus edutuks.

2016. aasta oktoobriks õnnestuski Eestil koos teiste Balti riikidega edukalt teostada oma ammune unistus — muutuda vaikseks Euroopa taluks, kus midagi ei toimu, kus elu kulgeb kogu aeg mõõdukalt, ühes ja sama rütmis. Midagi sellest talust kaasaegses maailmas ei sõltu. Keegi tema arvamuse vastu huvi ei tunne. Ja isegi kaitsevad teda jumal teab kelle eest tont teab mis riigist pärit (rotatsioonikorras) välismaalased.

Kes on kordki käinud mõne riigi kolkas, kas USA-s või Prantsusmaal või Venemaal või Hiinas, see teab, et inimeste kõrgendatud tähelepanu pälvib seal iga, olgu või kõige väiksemgi sündmus.

Kui naabritele tulevad külalised, sõidab mööda seninägemata automudel, isegi teivasjaamast peatumata läbi sõitev kiirrong — kõik, mis vähegi tavarutiinist erineb, saab pikaks ajaks jutuaineks, seda meenutakse aasta-paari või vaat et kümnegi aasta pärast, seda räägitakse edasi suust suhu ja põlvest põlve legendide ja muistenditena.

Nii nagu on tuhandete aastate pärast kaasaegsetele tsivilisatsioonidele tuntuks saanud sumeri rahva eepos Gilgameš Mesopotaamia väikese Uruki linnakese juhist. Muide, oma elu lõpuks tõstis Gilgameš oma linnakese keskuseks territooriumile, mis tänapäeva mõistes vastab väikesele rajoonile.

Niimoodi tõid presidendivalimised ka Eesti provintsiaalsesse igavusse ereda sähvatuse. Tekkis võimalus lõksutada, kes see Kersti Kaljulaid selline on, kust ta välja ilmus ja mille eest talle äkki sellist lugupidamist osutatakse.

Juba täna võib absoluutse kindlusega väita, et kui Eesti värskeltvalitud presidendil ei saa olema selliseid aktiivseid sugulasi nagu Arnold Rüütli lapselaps, kes presidendi residentsis orgia korraldas, siis istub ta igavalt ja tähelepandamatult oma ametis kaks tähtaega ära ja siirdub siis teenitud puhkusele.

Kui ta peaks aga oskama mõne skandaali epitsentrisse sattuda, siis kaunistab eestlaste üksluist elu veel mõni pisike pidupäev.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Samal teemal

Kaljulaidist võib saada julge rahvalähedane riigipea
President Ilves õnnitles Kersti Kaljulaidi
Riigikogu valis presidendi
Tagid:
president, Kersti Kaljulaid, Eesti

Peamised teemad