23:43 19. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1785
  • RUB91.4401
Poliitika
lühendatud link
281118

Järsk ja praktiliselt silmapilkne Venemaa reaktsioon järgnes USA Riigidepartemangu esindaja avaldusele, et Venemaa võib hakata Süüriast oma sõjaväelasi koju saatma laibakottides, ta hakkab seal kaotama lennukeid ja Venemaa linnades võivad alata terrorirünnakud.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Pärast Venemaa presidendi ukaasi Venemaa ja USA vahelise relvaplutooniumi utiliseerimise kokkuleppe peatamisest Venemaa poolt ja samateemalise seaduseeelnõu esitamist Riigiduumale algasid meedias vaidlused, kas see on seotud Süüria rahuleppe nurjumisega. Teiseks komistuskiviks sai küsimus, miks Venemaa, teades väidetavalt, et USA omapoolseid lepingujärgseid kohustusi ei täida, reageeris alles mitu aastat hiljem.

Mõned tuumaspetsialistid väidavad, et see lepe oli Venemaale objektiivselt kasulik. Võimalik. Ma pole selles vallas asjatundja ja mul on raske hinnata, kuivõrd objektiivsed need on. Seda enam, et see, mis tuumavaldkonnas võib olla kasulik, võib julgeoleku tagamise seisukohalt kahjulikuks osutuda.

Kuigi põhimõtteliselt, ma arvan, erilisi probleeme julgeolekuga ei olnud. Venemaal on USA-le surmava löögi andmiseks piisav tuumaarsenal. Seda on tunnistatud ka Washingtonis. Materjali uute tuumalõhkepeade tootmiseks on samuti piisavalt. Täiemahuliste tuumalöökide vahetamise korral pole uue tuumalaengute partii tootmist nagunii enam vaja, sest see oleks füüsiliselt teostamatu. Probleem saab olema tsivilisatsiooni riismete säilitamisega, kasvõi kiviaja tasemel.

Mis aga puutub Süüria problemaatikasse, siis USA on ju varemgi ja mitte ainult Süüria kohta kokkuleppeid sõlminud, need täitmata jätnud ja siis uuesti sõlminud. Venemaa reageeringu formaat ei ole ilmselgelt samas proportsioonis Washingtoni avaliku keeldumisega koostööst, mida nagunii polnudki.

Arvan, et juhtunu tähtsuse mõistmiseks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et Putin mitte ainult et ei toonud Venemaa vastavast lepingust välja, ta teatas ka võimalusest selle täitmise juurde naasta, kuid sidus selle teatud tingimustega.

Vaatame neid tingimusi lähemalt: kõikide USA poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonide tühistamine, kompensatsiooni maksmine mitte ainult Ameerika sanktsioonidest, vaid ka Venemaa vastusanktsioonidest põhjustatud kahjude eest, Magnitski seaduse (USA seadus, mille eesmärgiks oli represseerida Venemaa juristi Sergei Magnitski surmas süüdi olevaid Venemaa ametiisikuid — toim) tühistamine, USA sõjalise kohaloleku tunduv vähendamine Ida-Euroopas, loobumine poliitilisest konfrontatsioonist Moskvaga. Putini nõudmiste sisuliseks iseloomustamiseks sobib vaid üks sõna — ultimaatum.

Minu mäletamist mööda esitas viimati ultimaatumi Washingtonile Suurbritannia, seoses kuningliku laevastiku laevaga "Trent" toimunud vahejuhtumiga. See oli 1861. aastal, USA kodusõja ajal. Isegi tookord, riigile väga raskes olukorras, nõustus Ameerika vaid brittide nõudmiste osalise rahuldamisega.

Briti nõudmised 1861. aastal ei sisaldanud USA jaoks midagi alandavat. USA merelaevastiku laev rikkus tõepoolest omaalgatuslikult rahvusvahelist õigust, arreteeris neutraalsel (Briti) alusel viibinud inimesed, rikkus faktiliselt Suurbritannia suveräänsust ja oleks äärepealt sõja provotseerinud. Tookord võttis Ameerika laeva kapteni oma kaitse alla ja vabastanud arreteeritud inimesed, keeldus toimunu pärast vabandamast.

Praegu aga ei nõua Putin mitte teab mis vabandusi ega paari arreteeritu vabastamist, vaid Ameerika kogu poliitika muutmist ja veel USA võimude tervitusele võetud meetmete läbi Venemaal tekkinud kahjude hüvitamist. See on mittetäidetav, alandav nõudmine. Faktiliselt on tegemist täieliku ja tingimusteta kapitulatsiooni nõudmisega hübriidsõjas, mida Washington ei pea sugugi lootusetult kaotatuks. Ja veel kontributsiooni ja reparatsioonide nõudmisega.

Midagi taolist on USA-lt nõudnud ainult Briti kroon enne Iseseisvussõja lõppu, kui Ühendriigid olid veel alles Briti kuninga George III mässulised alamad. Viimase saja aasta jooksul ei suutnud keegi isegi ette kujutada, et Washingtoniga võiks rääkida sellises toonis.

Niisiis, esimene järeldus. Putin alandas USA-d tahtlikult ja demonstratiivselt, näidates, et teda võib kõnetada isegi veel karmimal toonil, kui USA on harjunud rääkima muu maailmaga.

Mille peale seda tehti? See tähendab, mille peale Putin tegelikult reageeris? Ta ei arvanud ju ometi, et USA hakkab Kerry-Lavrovi Süüria kokkuleppest kinni pidama ega kurvastanud sellepärast? Sellest, et Washington ei täida plutooniumilepingut juba aastaid, oli Venemaale ju teada, kuid Moskva ammutas sellest tõsist kasu oma tuumatööstusele, mis oli kasvanud praktiliselt ülemaailmseks monopoliks. Venemaa ei närvitsenud kindlasti USA tehnoloogilise mahajäämuse pärast, mis ei lubanud tal relvastusplutooniumi utiliseerida, nagu see lepinguga ette nähtud oli.

Järsk ja praktiliselt silmapilkne Venemaa reaktsioon järgnes USA Riigidepartemangu esindaja avaldusele, et Venemaa võib hakata Süüriast oma sõjaväelasi koju saatma laibakottides, ta hakkab seal kaotama lennukeid ja Venemaa linnades võivad alata terrorirünnakud.

Sellele Riigidepartemangu avaldusele järgnes kohe Pentagoni avaldus valmisolekust anda Venemaale preventiivne tuumalöök. Venemaa välisministeerium teatas samuti, et Moskvale on teada USA kavatsus alustada õhusõda Süüria valitsusvägede, seega ka seal seaduslikul alusel viibiva Venemaa sõjalise kontingendi vastu.

Mis oli veel Putini ultimaatumi fooniks?

Poole aasta tagused õhu- ja raketitõrje ning strateegilise raketiväe õppused, kus mängiti läbi Venemaale suunatud tuumarünnaku tõrjumine ja vastulöögi andmine. Samuti lähipäevadele määratud eriolukordade ministeeriumi õppused (kuhu kaasatakse kuni 40 miljonit Venemaa kodanikku) tsiviilkaitse objektide ja struktuuride tuumasõjaks ettevalmistatuse kontrollimiseks ja kodanike täiendava informeerimisest tegutsemisel "X" tunnil.

Kui see kõik kokku panna, siis näeme, et USA on ammu mitteformaalselt hirmutanud Venemaad tuumakonfliktiga ja Moskva on regulaarselt vihjanud, et on selliseks sündmuste arenguks valmis ega kavatse taganeda.

Kuid Obama valitsemise aja lõppedes ja olukorras, kus Hillary Clintoni valimisvõidus pole täit kindlust, otsustasid Washingtoni pistrikud järjekordselt panuseid tõsta. Kusjuures on jõutud väga ohtliku piirini, kus konflikti areng on jõudmas iseseisva arengu staadiumi. Selles staadiumis võib tuuma-Armageddon alata mistahes juhusliku asjaolu tõttu, kaasa arvatud mõne Pentagoni kõrgema ohvitseri või Valge Maja administratsiooni tegelase ebaadekvaatse käitumise tõttu.

Sel hetkel võttiski Moskva initsiatiivi enda kätte ja tõstis panuseid, kuid viis seejuures vastasseisu teisele tasemele. Erinevalt Ameerikast ei hakanud Venemaa ähvardama sõjaga. Ta demonstreeris vaid võimalust jõuliseks poliitilis-majanduslikuks vastuseks, mis USA edasise ebaõige käitumise korral võib realiseerida Obama unistuse vatsupidi — rebida Washingtoni majandus- ja rahandussüsteemi tükkideks.

Lisaks õõnestas Venemaa sellega USA rahvusvahelist prestiiži, näidates kogu maailmale, et Ameerikat võib lüüa tema oma relvaga ja sellele ei järgne midagi hullu. Bumerang on tagasi. Sellise dünaamika ja sündmuste arengu juures saame me näha sadu Ameerika eliidi esindajaid Haagi kohtu süüaluste pingis mitte ainult et veel meie eluajal, vaid hoopis varem, enne, kui järgmine USA president Valges Majas on oma esimese nelja-aastase ametiaja ära istunud.

USA-le pakutakse valikut: kas oma ähvardused teoks teha ja alustada tuumasõda või leppida sellega, et maailm ei ole enam ühepolaarne ja alustada enda uude formaati sobitamisega.

Me ei tea, millise valiku Washington teeb. Ameerika koorekihis on piisavalt ideologiseeritud ebaadekvaatseid inimesi, kes on valmis kogu inimkonna haarava tuumasõja paistel oma käsi soojendama, peaasi, et ei peaks tunnistama lõppu USA ülemaailmsele hegemooniale, mis osutus niivõrd lühiajaliseks, mõttetuks ja kuritegelikuks. Kuid valiku peab ta igal juhul tegema.

Sest mida kauem teeb Washington nägu, et midagi ei toimunud, seda suurem hulk tema vasalle (niinimetatud liitlasi, kellele sõltumatus liiga koormavaks on muutunud) hakkab jõhkralt ja ühemõtteliselt ignoreerima Ameerika ambitsioone ja uue, perspektiivse globaalse jõu poolele üle jooksma.

Lõppude lõpuks võib USA ära oodata hetke, mil isegi mitmepolaarse maailma ühe tõmbekeskuse staatus osutub talle kättesaamatuks. Mitte ainult aafriklased, asiaadid ja ladinaameeriklased, vaid ka eurooplased maksavad mõnuga endisele hegemoonile kätte oma kunagiste alanduste eest. Ja nemad pole sugugi nii inimlikud ja rahumeelsed nagu Venemaa.

Ja lõpuks on Putini ultimaatum vastuseks kõigile neile, kes küsisid nördinult veel 2014. aastal, miks Venemaa tankid ei vallutanud Kiievit, Varssavit ega Pariisi ja milles ometi seisneb Putini plaan.

Saan vaid kinnitada, mida kirjutasin tookord. Kui te kavatsete konfronteeruda maailma hegemooniga, peate olema kindlad, et suudate anda vastulöögi igale tema tegevusele. Majandus, sõjavägi, ühiskond, riiklikud ja administratiivsed struktuurid — kõik peab olema valmis. Kui aga täit kindlust pole, tuleb venitada ja muskleid kasvatada.

Nüüd aga ollakse valmis ja kaardid on lauale pandud. Vaatame, millega USA vastab. Kuid geopoliitiline reaalsus ei saa enam olema endine. Maailm on juba muutunud. USA-le visati kinnas ja ta ei julgenud seda kohe üles tõsta.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
Vladimir Putin, Venemaa

Peamised teemad