11:48 21. September 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
1976. aasta 6. oktoobril Hiina alustas teekonda revolutsiooniaastate õudustest tänapäevase normaalse eluni

Revolutsiooniajastu jõudis lõpule nelikümmend aastat tagasi

© Sputnik / Алексей Бабушкин
Poliitika
lühendatud link
Dmitri Kossõrev
4440

„Lillelised revolutsioonid“ olid jäljendused. Imitatsioonid kõige, nii rahvaülestõusu kui inimese ümberkujundamise osas. Neil jäljendustel oli enamasti märksa tagasihoidlikum siht kui bolševistlikul või Hiina revolutsioonil. Äri, võimuvahetus ja muu selline.

Dmitri Kossõrev, meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitikavaatleja

Kui hiinlasedki seda ajalootähist ei tähista, mida siis veel teistel sellest mäletada. Sel kuupäeval aga on tohutu suur tähendus: 40 aastat tagasi lõppes maailmas revolutsiooni ajajärk — massiliste, riigi poolt täiest jõust toetatud ühiskondlike ümberkorralduste aeg.

Pealtnäha justkui tähtsusetu tõik: 1976. aasta 6. oktoobril vahistati Pekingis kõige kiuste „nelja bande" — võimuladviku revolutsioonilised radikaalid eesotsas Mao Zedongi lese Jiang Qingiga. Kusjuures see toimus vähem kui kuu aega pärast Mao enese surma (9. septembril 1976). Ja Hiina alustas teekonda revolutsiooniaastate õudustest tänapäevase normaalse eluni, mis on hämmastanud maailma oma kiire edenemise ja edusammudega.

Suured segadused iga 7-8 aasta tagant

Suured ajastud, nende algus ja lõpp saavad nähtavaks väga kaugelt vaadates. Lähivaates pudenevad nad hulgaks üksiksündmusteks. Kuid tänaseks on meile piisavalt arusaadav, mis on toimunud maailmaga pärast Hiina revolutsiooniajastu lõppu.

Foto on illustratiivne
© Sputnik / Александр Вильф

Sotsialistlikud režiimid ei olnud enam lihtsalt kaitseseisundis — nad arenesid. NSV Liit käivitas lõpuks kogu süsteemi ümberkujundamise vähem kui kümme aastat pärast 1976. aasta sündmusi, talle järgnes selleks ammugi valmis Ida-Euroopa. Lahtihaakimine jõudis lõpule 80-ndatel aastatel.

Hiina ise oli selleks ajaks radikaalselt muutunud: saabus lõpp näljale ja vaesusele, iga aasta oli eelmisest parem. Tänapäeval aga on kommunism säilinud kas omaaegsete dekoratsioonide kujul (nagu Hiinas endas) või anomaaliana (nagu Põhja-Koreas, kes, muide, välismaailmale märkamatult on samuti juba ammu ennast reformimas).

Siinpuhul tuleb selgust luua, mis see revolutsioon õigupoolest on. Ja pole paremat õpetajat kui 40 aastat tagasi surnud Mao Zedong ise koos oma ustavate järgijatega (sellesama „bandega"). Asi on selles, et Mao oskas öelda väga olulisi asju väga avameelselt — oskus, mille nõukogude kommunistid olid selleks ajaks ammu minetanud. Ja tähtsaim, mida ta elu jooksul ütles, oli see, et revolutsioonilisi ümberkorraldusi tuleb kogu riigis teha pidevalt, regulaarsete vaheaegade tahant, vastasel juhul ei tule neist midagi välja. Sest inimesed on niimoodi loodud, et tõrguvad revolutsioonidele vastu.

Selleteemalisi tsitaate leidub Mao pärandis lõputult. Kasvõi see: „Kas lõpeb siis võitlus, kui saabub kommunism?… Ka mitmekümne tuhande aasta pärast ei suudeta vigadega leppida." Või: „Täielik korralagedus Universumis viib välja üldise korrastatuseni. See kordub iga 7-8 aasta tagant. Igasugune saast ujub vägisi pinnale… aga möödub 7-8 aastat ja taas tõttatame liikvele rooja väljarookimiseks".

See on üks kahest Mao ideoloogia võtmetähtsusega põhimõttest. Esimene neist on üldtuntud väide, et „võim sünnib püssitorus". Ühtekokku tuleb välja nii: võimu võtab see, kellel on püssid korras, seejärel aga tekitab iga 7 —8 aasta tagant täieliku segaduse. Ja seda mitte ainult juhtkonnas, vaid riigis tervikuna. 1966. aastal (nii et sellegi võrra nüüd juubel — poolesajandiline) algas Hiinas „kultuurirevolutsioon", mille eesmärk ei seisnenud kaugeltki üksnes järjekordses võimu ümberjagamises. Eesmärgiks oli luua uutmoodi hiinlased, asendada kogu sajandite vältel väljaarendatud kultuur uuega.

Regulaarsed läbiraputamised — see ei ole pelk teooria, seda tehti kogu aeg. Tõeline revolutsionäär on alati parem lammutaja kui ehitaja. Just sellega Mao tegeleski: lammutas ikka ja jälle.

Kodusõja tulemusel haaratakse poliitiline võim (1949. aastal) ja Mao, revolutsiooni juht, osutub ülearuseks, ta segab neid, kes asuvad Hiinat taastama. 1958. aastal kehtestab riigis „suure hüppe", kaheksa aastat hiljem aga tõstab maa tagajalgadele. Siin ei ole tegemist ideoloog Trotskiga tükkis tema absoluutselt analoogse „permanentsest revolutsiooni" teooriaga, vaid praktikuga.

Tarvis on teistsugust inimest

Vintpüss või mõõk või kivikirves on sünnitanud võimu (korraldanud võimupöörde) lugematu arv kordi, nii on toimunud ja toimub üha kogu maailma ajaloo vältel. Kuid pööre kujutab endast kõige sagedamini lihtsalt ühiskonnaladviku ülemise tipu või kogu ladviku väljavahetamist. Revolutsioon on aga midagi märksa hullemat.

Lähtepunktiks on 1794. aasta, Prantsuse revolutsiooni tipphetk. Esinedes Inglise parlamendi ees, selgitab filosoof Edmund Burke, mispärast see, mida teevad prantsuse jakobiinid, erineb radikaalselt teistest, isegi kuninga tapmist kätkenud riigipööretest: need inimesed, ütleb ta, on oma ideede hiilgusest sedavõrd pimestatud, et nad on valmis tulevaste põlvkondade parema elu nimel pitsitama ja isegi tapma neid, kes elavad täna. See on seninägematu kurjus, sellele tuleb sõda kuuluada. Sellest väljaütlemisest sündis konservatism, mis täna kõikjal jõudu kogub — Euroopas, USA-s, Venemaal jne.

Järgnenud ligikaudu 200 aasta jooksul mahutus iseoloogiline võitlus meie maailmas nende kahe pooluse vahele — konservatism või revolutsioon, Burke või Mao. Ühtede jaoks elab inimene lihtsalt sellisena, nagu ta on, ja teda muuta pole võimalik. Teiste jaoks peitub kõige olemasoleva mõte just inimeste „paremaks muutmises" ja selle nimel haaratakse võim.

Revolutsiooniajastu on see, kui eksisteerib üks või mitu riiki, kus inimese parandamine (ümbertegemine) on peamine eesmärk, õigustus, kõige toimuva tagamõte. Sellele allutatakse vormiliselt kõik toimuv.

Miks nimelt neil, aga mitte teistel inimestel on moraalne õigus võimul püsida ja elanikkonnaga eksperimenteerida? Sel teemal on kahe sajandi vältel kõneldud rohkesti ilusaid sõnu, eriti NSV Liidus. Ja oli tarvis oma loogikas ja lihtsuses halastamatut revolutsionääri Maod, et selgelt välja öelda: võim võetakse jõuga (mis valimistest seal veel rääkida), inimesed aga alluvad pidevale revolutsioonile, sest teisiti ei ole võimalik. Nende loomus on selline, et see ei meeldi neile. Seega on vaja nende loomust järjepidevalt jõuga muuta ja survestada.

Arenda idee äärmise selguseni — ja saad selle, mille sai Hiina (ja maailm): revolutsiooniajastu lõpu. Tegelikult oli Mao pärijate arreteerimine ja sellele järgnenud pleenumite ning muude istungite otsused lihtsalt asjaajamise küsimus. Peatähtis oli see, et kõik hiinlased olid selleks hetkeks omandanud revolutsiooni suhtes raudse immuunsuse. NSV Liidu-sugustes riikides aga oli säärane immuunsus siis juba ammu olemas.

Kuidas on aga lugu „lilleliste revolutsioonidega", mida pärast Mao surma puhkes poolteist- kuni paarkümmend üle kogu maailma? Need olid jäljendused. Imitatsioonid kõige, nii rahvaülestõusu kui inimese ümberkujundamise osas. Neil jäljendustel oli enamasti märksa tagasihoidlikum siht kui bolševistlikul või Hiina revolutsioonil. Äri, võimuvahetus ja muu selline.

Seevastu teabealane revolutsioon on juba hoopis teine asi. Siin ei ole tegemist üleüldiste segadustega iga 7-8 aasta järel, vaid massimeedia kaudu toimuva halastamatu ja katkematu ajupesuga.
Nii et Mao pärandi edasikandjaks on tänapäeval lääne tsivilisatsioon, kes, muide, on ka jakobiinide järeltulijaks Prantsusmaal vähemalt samal määral kui NSVL-is.

Ajupesu eesmärk on sundida inimene mõtlema nii, nagu vaja, alates õigete kaupade ostmisest kuni õigete presidentide toetamiseni. Kuid see ei ole siiski see, millest on unistanud revolutsionäärid alates Pransuse ja lõpetades Hiina omadega — see ei ole inimese loomuse täielik muutumine. See on kõigest inimese psüühikal ja käitumisel põhinev pettus. Samuti öökimaajav, aga siiski mitte samavõrd laiahaardeline.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
revolutsioon, Mao Zedong, Hiina

Peamised teemad