17:23 18. August 2017
Tallinn+ 21°C
Kuula otse
Endine Portugali peaminister ja ÜRO põgenike ülemkomissar António Guterres

Jututoast juhtimiskeskuseks: milleks võib ÜRO saada António Guterrese ajal

© AFP 2017 / KENA BETANCUR
Poliitika
lühendatud link
Gevorg Mirzajan
2240

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) sai uue, järjekorras üheksanda juhi. Esmakordselt määrati sellele ametikohale mitte jutumees, vaid juhtimise asjatundja. Selleks sai endine Portugali peaminister ja ÜRO põgenike ülemkomissar António Guterres.

Gevorg Mirzajan, VF valitsuse juures asuva rahandusülikooli dotsent agentuurile RIA Novosti

Portugallasele jäi üsna keeruline pärand. Maailm on regionaalsete konfliktide rõngas ja on üsna lähedal globaalsele. Kunagi stabiilsetes Lähis-Ida riikides lõõmavad kodusõjad, Venemaal keelustatud Islamiriigi terrorirühmitus ähvardab kogu maailma, Euroopa Liit on lagunemas, Venemaa surub õlgadega laiali kitsaid raame, millesse ta 90-ndatel aastatel suruti.

Kuid teisest küljest tekib praegu ÜRO-l unikaalne võimalus saada endale tagasi kasvõi osa funktsioone, mis talle moodustamisel pandud olid. Muuhulgas saada globaalse juhtimismehhanismi lahutamatuks osaks.

Lobise ja manööverda

Tavaliselt valiti ÜRO peasekretäriks mõni juhtiv diplomaat, soovitavalt endine välisminister.

Kvalifikatsioon vastas töökohustustele. Külma sõja ajal oli peasekretäri ülesandeks laveerida suurriikide seisukohtade vahel ja hoida ÜRO-d töökorras läbirääkimiste pidamise areenina.

Pärast kahepooluselise vastasseisu lõppu muutus ülesanne veelgi diplomaatilisemaks — ÜRO peasekretär pidi tegema näo, nagu ka temast midagi sõltuks.

Mingi aeg tuli see isegi välja (osalt sellepärast, et USA aitas ÜRO-l sellist mainet hoida), kuid kui Iraagile kallaletungi ajal ameeriklased Julgeolekunõukogu demonstratiivselt ignoreerisid, oli seda mainet juba võimatu hoida.

Ban Ki-mooni ajal (endine Lõuna-Korea välisminister, kelle üheks hüüdnimeks tema omaduse pärast teravastest küsimustest ära vingerdada oli "libe angerjas") jätkas ÜRO allakäiku. Temast peeti lugu üksnes võimaluse pärast esineda ÜRO Peaassamblee kõnepudist kõikidele liikmesriikidele ja näiteks ÜRO põhikiri puruks rebida.

Kõik katsed saada vahendajaks rahu toomisel kasvõi sinnasamasse Lähis-Itta (Jeemen, Süüria) lõppes suurees segadusega. Lääs ei soovinud end piirata seaduse raamidega, Venemaa aga ei suutnud saavutada Ameerikaga kompromissotsuseid.

Ponnistasid

Kuid nüüd on olukord hakanud muutuma. Ameerika Ühendriikide võimetusest maailma üksinda edasi juhtida sai lõpuks aru isegi USA ise. Selleks tuli neil kaotada kõik väikesed sõjad, milles nad uue aastatuhande algusest aktiivselt osalenud olid.

"Mõistmata klassikalise Euroopa diplomaatia ja konfrontatsiooni kogemust, orienteerub Washingtoni koorekiht suure strateegia nüanssides halvasti. Nad oskavad leida endale vaenlasi seal, kus see üldse vajalik pole, lõhkuda ja purustada seal, kus tuleks asju ajada peenelt ja just sellepärast tekitab USA tegutsemine pidevalt konflikte ja kriise," kirjutab analüütilise agentuuri "Välispoliitika" (v.k. — "Внешняя политика") juhtivpartner Andrei Sušentsov.

Süüria kampaania demonstreeris lõplikult ameerika mõjuvõimu piiratust — Washingtoni koorekiht sattus silmitsi olukorraga, et tal pole Süüria strateegias muid alternatiivse, kui koostöö kas Venemaa või radikaalsete islamistidega.

Praegu on ameerika huvi väljuda või vähendada oma osalust Süüria sündmustes, mitte aga kanda Iraani kastaneid Süüria kahjutulest Saudide majja (kus ollakse huvitatud, et Ameerika sõjavägi alustaks sõda Iraani revolutsioonivalvuritega).

On üpris tõenäoline, et järgmisel USA administratsioonil tuleb see valik teha. Võib jätkata Ameerika ressursside ja autoriteedi jaoks enesetapjalikke katsed säilitada globaalse politseiniku roll ja tegelda oma huvide kahjuks võõraste probleemide lahendamisega. Võib ka eemalduda ja oma asjadega tegelda.

Trump teeb ilmselt kohe valiku teise variandi kasuks. Hillary aga valib "neoisolatsiooni", kas kohe või siis pärast seda, kui tema ja tema liitlased mõistavad uusliberaalse interventsioonipoliitika võimatust. Näiteks pärast veel üht regionaalset kriisi. Tahaks väga, et selles poleks tuumakomponenti.

Lahkuda ja jagada

Kuid Ameerika võimsuse nõrgenemine on kahe otsaga asi. Lihtlabane lahkumine või USA kukutamine maailma liidri kohalt ei vähenda, vaid, vastupidi, suurendab konfliktsust maailmapoliitikas.

Ilma Ameerika Coltita silmade ees hakkavas suurriigid end liiga agressiivselt üleval pidama.

Mis võiks näiteks viia tuumarelva soetamiseni Jaapani ja Saudi Araabia poolt (ja sellest tulenevalt tuumakonfliktini Ida-Aasias ja eriti Lähis-Idas), suhete teravnemisele Venemaa ja Hiina vahel, Ida-Euroopa ruumi radikaliseerumiseni ja türklaste senisest agressiivsema käitumiseni piirnevates regioonides.

Seepärast ei ole maailmale vaja kiiret ja järsku USA kukutamist. Riigid peavad võimalikult väikeste kaotustega minema maailma ainujuhtimise okkaliselt rajalt uuele riikide orkestrile ameerika dirigeerimise all. Orkestrile, kus saavad olema kõik hästi pilli mängida oskavad muusikud sõltumata nende isiklikest suhetest dirigendiga.

Sest kui balalaika orkestrist välja visata ja teda diskrimineerida, siis hakkab ta kindlasti mängima üksinda, rikkudes sellega kogu kontserdi. Sama juhtub ka siis, kui Hiina xiao flööt kõrvale jätta.

Tänase seisuga areeniks sellise koostöö arendamiseks ja mis peamine, selle rakendamiseks on ÜRO. Organisatsiooni Julgeolekunõukogust peab saama seesama "riikide kontsert", mis hakkab ühiselt maailma probleeme lahendama.

Tõsi, nende ülesannete lahendamiseks tuleb kõigepealt organisatsiooni enda efektiivsust tõsta, läbi viia vajalikud sisemised reformid. Näiteks debürokratiseerida struktuur, määrata vastutavatele ametikohtadele vastutustundlikud inimesed.

Tegelikult sellepärast alustatigi peasekretäri ametikohast, usaldades see administraator Guterresele. Endise Portugali peaministrina suutis ta läbi viia tähtsad reformid rahanduses, samuti vähendada kulusid (mis võimaldas tema riigil täita eurotsooniga liitumise tingimused).

Mida teha Julgeolekunõukoguga?

Muuseas, mõned ülesanded saavad isegi Guterresele olema ülejõukäivad. Võtame või ÜRO Julgeolekunõukogu. Seal esindatud muusikute kvintett peegeldab 70 aasta taguseid reaalsusi.

Mitmed riigid väidavad, et Julgeolekunõukogu tasuks laiendada uute väärikate liikmetega: Jaapani, Saksamaa, võimalik, et isegi Brasiiliaga. On ka teisi ettepanekuid selle organi reformimiseks, näiteks piirata või tühistada vetoõigus. Kui varem räägiti sellest teoreetiliselt (tõepoolest, mis vahet on sellel, kui mitmel riigil on veto õigus organisatsioonis, mis nagunii midagi ei otsusta), siis maailma liikumisel mitmepolaarse kontserdi suunas omandab Julgeolekunõukogu reform üha suurema aktuaalsuse.

Otsuse vastuvõtmise protseduur konsensuse alusel ei ole alati efektiivne, eriti kui tegemist on globaalsest või regionaalse juhtimisorganiga (näiteks võib vaadata EL otsustamisprotsessi).

Probleem on selles, et Venemaa on kategooriliselt esimese reformi ja Hiina mõlema vastu. Ja need riigid jätkavad vastusõdimist niikaua, kuni nad ei veendu, et ülejäänud (vanad ja uued) Julgeolekunõukogu liikmed ei hakka nende suveräänsuse kallale kippuma. Guterres üksi selliseid garantiisid anda ei saa.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
ÜRO, Antonio Guterres, Portugal

Peamised teemad