22:40 25. Jaanuar 2020
Kuula otse
  • USD1.1035
  • RUB68.1692
Poliitika
lühendatud link
8511

Andekas arvutimees võib täiesti eraviisiliselt sisse murda kõige salajasemasse riiklikusse serverisse kust iganes ja täiesti anonüümselt – visiitkaarti ei pea jätma.

Maksim Sokolov agentuurile "Rossija Segodnja"

USA Sisejulgeolekuministeerium (inglise keeles — Department of Homeland Security) ja USA rahvusliku luureteenistuse büroo (ODNI — Office of the Director of National Intyelligence) süüdistasid Venemaad Ameerika kodanike ja poliitiliste organisatsioonide meiliserveritesse sissemurdmises eesmärgiga sekkuda valimisprotsessi.

"USA luurekogukond on veendunud, et hiljutisi kompromiteerivaid küberrünnakuid Ameerika kodanike ja organisatsioonide, sealhulgas poliitiliste organisatsioonide meiliserveritele juhtis Venemaa valitsus. Nende küberrünnakute ja teabe hõivamise eesmärgiks oli sekkuda USA valmisprotsessi," räägitakse USA sisejulgeolekuministeeriumi ja rahvusliku luureteenistuse büroo ühisavalduses.

Seejuures märkisid eriteenistused: "Arvestades selliste jõupingutuste mahtu ja delikaatsust saab järeldada, et sellise tegevuse võisid sanktsioneerida vaid Venemaa kõrged ametnikud."

Foto on illustratiivne
© Sputnik / Кирилл Каллиников

See järeldus ei ole eriti veenev. Küberrünnakute eripära selles seisnebki, et kõige tagasihoidlikumate vahenditega on võimalik saavutada üsna tõsiseid tulemusi, selline juba on kord virtuaalse maailma eripära materiaalse, tavamaailmaga võrreldes.

Viimases on kõik hoopis lihtsam. Sõjalaeva, lennukit või tanki ei ole võimalik peita, see pole nõel. Kusjuures tõsine relvastatud rünnak võib olla sooritatud (vähemalt seni) võid riigi tasemel. Erarakette ega suure purustusjõuga erapomme seni veel pole.

Samal ajal virtuaalmaailmas sellist sõltuvaust materiaalsetest tingimustest pole.

Andekas arvutimees võib täiesti eraviisiliselt sisse murda kõige salajasemasse riiklikusse serverisse kust iganes ja täiesti anonüümselt — visiitkaarti ei pea jätma.

Venemaad võib muidugi süüdistada lihtsalt sellepärast, et ta on kogu aeg süüdi: "Lita hülgas kutsikad, süüdi Putin, akuraat". See on universaalne trikk, kuid veenab vaid neid, kes on valmis seda uskuma juba ette.

Selleks, et asi tõepärane oleks, võib kasutada avalikku süüksarvamist. Arvatakse, et Clintoni saamine USA järgmiseks presidendiks ei kutsu Moskvas pehmelt öeldes esile erilist entusiasmi. Küberrünnaku objektiks said just Clintoni presidendikandidaadiks nomineerinud USA demokraatliku partei serverid — järelikult organiseerisid rünnaku, nagu USA eriteenistused väidavad, " Venemaa kõrged ametnikud".

"Cui prodest?" (Ld keeles — "Kellele on see kasulik?") peetakse tingimusteta ja edasikaebamisele mittekuuluva otsuse tegemise aluseks. USA senatis räägitakse juba uutest Venemaa vastastest sanktsioonidest, nagu oleks tema seos küberrünnakuga juba tõestatud.

Seejuures pole "Cui prodest?" tegelikult midagi rohkemat kui, üks versioonide kontrollimise filter. See lubab versioonides kahelda, kui süüks arvatav tegu on igal juhul süüdistatavale ebasoodne. Ja vastupidi, kui pururikas lasteta onkel sureb segastel asjaoludel, siis hakkavad uurijad kõigepealt huvi tundma tema arulageda, ülepea võlgades oleva vennapoja vastu.

Filtreerimine filtreerimiseks, kuid vajadusest tõendid esitada ei ole kedagi vabastatud.

Lisaks just Clintoni puhul koos tema liberaalse interventsionismi ja püüdega levitada seda, mida ta demokraatiaks nimetab, üle kogu maailma võib vastupidiselt tervele mõistusele tekitada "Cui prodest?" põhimõttega erakordselt suure tagasilöögi.

Clinton ja tema partei on juba nii palju maailma erinevatele rahvastele ja riikidele ülekohut teinud. Tema valimise korral presidendiks lubatakse soolata veel tulevikuski. Nii et lugu demokraatliku partei serverisse sissemurdmisest hakkab üha enam meenutama Agatha Cristie romaani "Mõrv Idaekspressis" süžeed.

Kui hakata asja uurima, siis selgub, et väga paljudel on tõsiselt põhjust "Clintonile käkki keerata".

Kui aga arvestada ülaltoodut, siis on küberrünnak väga odav relv, mis on kättesaadav paljudele, kuid konkreetset organisaatorit ja täideviijat leida on üsna keeruline. Kuigi võimalik on muidugi otsida kadunud rahakoti laterna alt, sest seal on valgem.

Vanasti tavatsesid riigid vastastiku viisakusi vahetada, kusjuures väga tundlikes, mõnikord piiripealsetes (või isegi neid ületavates) olukordades. Meenutame kasvõi Külma sõda (mitte praegust, vaid eelmist), et mitte kaugemale minna.

Kuid tookord võeti erinev informatsioon teadmiseks ja kasutati kinniseks sisetarbimiseks. Siis sobisid ka usutavad (ja ka mitte niiväga) arutlused, umbes nagu need, mida praegu pakkusid Ameerika eriteenistused ja faktid, mis sobisid avalikustamiseks žanris "TASS on volitatud teatama" (Venemaa nõukogude põnevuskirjaniku Julian Semjonovi põnevik ja selle põhjal vändatud samanimeline teleseriaal).

1. mail 1960.a. tulistati NSV Liidu kohal luurelendu sooritanud Ameerika U-2 luurelennuk Sverdlosvski lähistel alla. Piloot Powers jäi vaatamata lennukit tabanud raketile ellu ja katapulteerus edukalt, kuid juba maapinnal ei kasutanud ta talle antud mürginõela, mis oli mõeldud kasutamiseks, et mitte elusana tšekistide (nõukogude julgeolekuteenistuse töötajad) kätte sattuda.

Ameerika pool oli ei teadnud tema saatusest ja oletades, et "otsad on vees", eitas kõike. Avalikkusele elusa ja oma süüd tunnistava Powersi ning luurevarustusega lennukirusude esitlemine sai ümberlükkamatuks tõendiks ja ebameeldivaks üllatuseks ameeriklastele.

Kaks aastat hiljem sai NSV Liit USA-lt vastukingi. Kariibi kriisi kõrghetkel, 25. oktoobril 1962.a., kui nõukogude diplomaadid ÜRO-s eitasid kategooriliselt rakettide olemasolu Kuubal, andis USA esindaja Adlai Stevenson korralduse tuua istungitesaali luureülesvõtted rakettidest. Enam ei olnud võimalik midagi salata — tõend oli ilmselge.

Nii suhtusid suurriigid avalike tõendite probleemi varem.

Praegu me seda enam ei mäleta.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Tagid:
häkker, USA, Venemaa

Peamised teemad