22:30 21. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1226
  • RUB70.7370
Hillary Clinton

Kindel pauk: USA ja Hillary Clinton vaaguvad hinge

© AFP 2019 / Brendan Smialowski
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
USA presidendivalimised 2016 (104)
27993

Piibli kirjutamise aegadel elanud juudid, antiikkreeklased ja -roomlased, muistsed hiinlased, egiptlased, assüürlased, pärslased, noore islami kogukonna esimesed kaliifid ja keskaja kristlased – kõik nad pidid omal ajal läbi elama täna USA-le nii iseloomuliku veendumuse oma erilisusesse panustamisse inimkonna arengusse oma väärtustega.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Ajakirja Time viimases numbris ilmus Hillary Clintoni artikkel "Miks Ameerika on eriline" (i.k. Why America Is Exceptional). Vastuse annab Clinton pealkirjas püstitatud küsimusele juba alapealekirjas "Ameerika on kordumatu ja eriline meie väärtuste tõttu" ('America is indispensable-and exceptional-because of our values').

Põhimõtteliselt on kõik riigid ja isegi omariiklust mitteomavad rahvad kordumatud ja erilised oma väärtuste tõttu. Kuid suhteliselt noored rahvad, sellised nagu ameeriklased, ei teadvusta endale seda lihtsat tõsiasja. Lapsena on kõik egoistid. Ilmselt on see noore organismi kujunemisprotsessi sisse programmeeritud. See käib ka rahvaste kohta.

Piibli kirjutamise aegadel elanud juudid, antiikkreeklased ja —roomlased, muistsed hiinlased, egiptlased, assüürlased, pärslased, noore islami kogukonna esimesed kaliifid ja keskaja kristlased — kõik nad pidid omal ajal läbi elama täna USA-le nii iseloomuliku veendumuse oma erilisusesse ja erakordsesse panustamisse inimkonna arengusse oma väärtustega. Kõik püüdsid teistele oma väärtusi külge pookida sõjalise ekspansiooni ja paljud ka mittenõustujate genotsiidiga.

Võiks ju ka konstateerida, et see on valimiseelne artikkel, mis oma loosungite valikuga on kutsutud ja seatud aitama Hillaryl valimistel koguda paar täiendavat protsenti valijate hääli marginaalsest valijaskonnast, mis kõikides maades on uhke oma kuulumise üle "kordumatu " riigi ja rahva hulka. Ja sellega võikski teema lukku lüüa.

Ei kirjanduslikust, propagandistlikust ega poliitilisest (sealhulgas USA rahvusvahelise positsioneerimise) seisukohast ei ole Hillary artiklis midagi uut. Ta muudkui kordab. Isegi erilisuse loosung, millel tegulikult baseerub idee USA õigusest sekkuda võõrastesse asjadesse üle kogu maailma, on laenatud Obamalt.

Hegemoon on autoriteeti kaotamas

Sellele vaatamata tasub seda materjali analüüsida. Esitaks sellepärast, et selle on kirjutanud USA presidendikandidaat, kelle poolt on valmis oma hääle andma vähemalt pool ameerika valijatest. Clintonit peetakse hetkel valimismaratoni liidriks ja kui Trumpil õnnestubki viimastel nädalatel ette rebida, on tal ikkagi USA-s arvestatav toetajaskond, kelle arvamusega tuleb arvestada.

Teiseks annab see suhteliselt lühike artikkel selge ja läbipaistva vastuse küsimusele, miks USA on globaalses vastasseisus alla jäänud ja mitte ainult alla jäänud, vaid alla jäänud hetkega (ajaloo seisukohast vaadatuna ja ideaalselt positsioonilt).

Veel 90-ndatel oli Washington mitte ainult maailma hegemoon, ta oli ka laitmatu autoriteet enamuse hulgas kogu inimkonnast. Mitte ainult poliitikute, vaid ka rahvaste seas. Just sellel autoriteedil, usaldusel ja valmisolekul järgida Ameerika juhiseid USA tugevus põhineski.

See pole Ameerika know-how. Iga impeerium püsis poliitilise süsteemi autoriteedil, kultuuri ligitõmbavusel ja aetava poliitika üldisel usaldatavusel. Niipea, kui riigi autoriteet, usaldus ja ligitõmbavus kadusid, ei suutnud mingi sõjavägi kaitsta impeeriumi hegemoonia kaotuse eest oma mõjusfäärides ja seejärel ka lagunemise eest.

Sõjaväge ei saa paigutada kõikjale. Kohalik vastupanuliikumine oskas üksikuid garnisone ja terveid okupatsioonikorpuseid ära lõigata juba ammu enne meie ajaarvamist. Impeeriumidel õnnestus kindlustuda ainult seal, kus elanikkond pidas impeeriumi seadusandlust kaitseks rahvusliku eliidi omavoli eest.

Kolmanda aastatuhande alul hakkas USA lõplikult panustama rahvusvahelisele poliitikale. Sellest ajast peale hakkas tema autoriteet kiiva kiskuma. Rahvad ei lootnud enam Washingtonilt kaitset korrumpeerunud kohaliku eliidi eest. Vastupidi, USA hakkas panustama kohalikele kompradooridele, kes, olles jahmunud karistamatusest ameerika kaitse all, röövisid üha häbematumalt.

Kui pole autoriteeti, pole ka impeeriumi seadusandluse kaitset ja impeeriumi asehalduri (USA saadiku) sanktsioneeritud röövimine muudkui õitseb. Varem või hiljem tekib vastupanu. Vastupanuliikumise käigus tekivad uued poliitikud. Mõned neist suudab USA mõrvata või kukutada, mõnesid mitte. Mõne jaoks ei jätku lihtsalt jõudu. Üsna varsti, juba 2008. aastaks pandi Washingtonis tähele, et ressursid (sealhulgas sõjalised) on väga pingelised ja mässe impeeriumi ülemvõimu vastu, millele tuleb reageerida, on järjest rohkem ja rohkem.

Lõpetada agressioon

Siis tuligi võimule Obama oma kontseptsiooniga, mis sarnanes väga Trumpi praegusele kontseptsioonile. See rõhutas USA vajadust lõpetada senine agressiivne välispoliitika ja sõjaline kohalolek välismaal, kuna see on väga kallis ega tasu end ära.

USA-l tuleks keskenduda oma logisema hakanud majandus- ja rahandussüsteemi stabiilsusele ja rahvusvahelise autoriteedi taastamisele. Alles siis, kui tugev tagala on paigas ja ressursid taastatud, võiks tagasi tulla Ameerika hegemoonia idee ja väärtuste propageerimise juurde.

Paraku järgis suurem osa Obama meeskonnast Hillary Clintoni vaateid. See grupp Ameerika eliidist arvas, et USA ei saa taganeda ega seada oma õigust maailma juhtrollile kahtluse alla. Eitamata siseprobleeme pakkusid nad probleemide lahendamist muu maailma ennaklammutamise stimuleerimisega.

Faktiliselt oli see rändhordide mõtteviis. Kui ressursse napib, kuid neid on vaja, tuleb keegi paljaks röövida. Ainult et röövituteks pidid saama mitte üksikud linnad ja isegi mitte riigid, vaid terve maailm.

Obama valitsemisaja alguses oli Clintoni sellel seisukohal eluõigus, kuivõrd USA ressursid ja võimalused näisid piiramatud ja vastupanu Washingtonile maailmamastaabis puudus. Võis loota üksikute teisitimõtlejatega (kaasa arvatud Venemaa) hakkamasaamisele ja ülejäänud surmani ära hirmutada.

Täna on olukord täiesti teistsugune. USA ressursid on kokku kuivanud. Ta on juba loovutanud Hiinale maailma suurima majanduse positsiooni. USA võib ükskõik kui palju hoobelda oma sõjaväe võimsusega, kuid too ei julgenud astuda otsesesse vastasseisu isegi üsna piiratud Venemaa väekoondisega Süürias. Lähimad liitlased Euroopa Liidust valmistavad juba ette Washingtoni taganemisteid ja mu maailm (Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika) ei varja oma vaenu ja lootust kukutada oma eilne liider, keedes kättemaksuihast möödunud aegade alanduste eest.

Mida Clinton oma artiklis pakub

Pool sellest on pühendatud Ameerika sõjaväe erakordse võimsuse kiitmisele ja nõudele, et rahvas "toetaks vormis inimesi". Siis veel lõiguke väärtustest: etniliste ja religioossete vähemuste, naiste, LGBT ja puuetega inimeste õigustest.

Kui sellest kogu vesi välja väänata, siis pakub Clinton kindlustada Ameerika juhtpositsioon "positiivse diskrimineerimise" kohustusliku pookimisega (Ameerika tääkide toel) välisetnilisele (konkreetsele riigile mõeldud) elemendile (nagu Euroopa praktika näitab, tihti ekstremistlikule), religioossetele sektantidele ja teistele hälvikutele (kaasa arvatud seksuaalsete hälvetega inimestele).

Selline programm oli elujõuline kümme aastat tagasi, kuid sellest ajast on Clintoni meeskonnal tänu Obama nõrkusele olnud võimalus läbi viia eksperiment maailma kogukonnaga. Selle tulemusena läks kõigil hullemaks ja USA-l veel eriti. Veelgi enam, kümne aastaga on maailma muutunud — Washingtoni võimalused on vähenenud ja nüüd on tal isegi relvajõudude abil raske kellegi allumist saavutada, kuna kogu maailm teab, et on olemas teinegi jõud, mis on valmis Ameerika väärtuste levikule vastu astuma.

Üldiselt ei ole Clintoni lühikeses ja segases essees esitatud rahvusvaheline programm mitte allakäigu ega loojangu, vaid USA kokkuvarisemise programm. Ameerika impeerium läheb Clintoni hüpoteetilise juhtimise all vastu oma lõplikule hävingule nagu küülik boamao lõugade vahele.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

Teema:
USA presidendivalimised 2016 (104)
Tagid:
valimised, president, Hillary Clinton, USA

Peamised teemad