15:49 20. September 2017
Tallinn+ 11°C
Kuula otse
Valimiskampaania ajal rääkis Donald Trump korduvalt suhetest Venemaaga

USA uus president "nagu kana takus"

© REUTERS / JONATHAN ERNST
Poliitika
lühendatud link
Aleksandr Hrolenko
USA presidendivalimised 2016 (100)
11020

USA suursaadik Moskvas John Tefft teatas 9. novembril, et uuele administratsioonile jääb Venemaa üheks Ameerika välispoliitika neljast dominandist. Kolm ülejäänut on Hiina, kaubandus ja NATO.

Aleksandr Hrolenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Suurtel riikidel on märkimisväärne geopoliitiline inerts, muutused strateegiates võtavad aega. Seepärast ei ole uue vabariiklasest presidendiga NATO-l lähimal ajal rahastamise vähendamist ega programmide lõpetamist karta.

Valimiskampaania ajal rääkis Donald Trump korduvalt suhetest Venemaaga: "Olen alati arvanud, et üheskoos Venemaaga võiksid Ameerika Ühendriigid alistada terrorismi ja taastada rahu. Me võiksime ka kaubavahetust arendada, rääkimata juba muust kasust, mis vastastikuse lugupidamisega kaasneks." Ja pärast veel: "Ma ei suuda ette kujutada, mida ma veel rohkem tahaksin, kui sõbralikku Venemaad, mitte nagu praegu."

Ameerikal on finantsinstrumendid, millega saab survet avaldada ka sõjalist jõudu kasutamata. Valimiseelsed loosungid ei muutu aga kaugeltki mitte alati riigi tegelikeks otsusteks.

Prantsusmaa Le Figaro ennustab: "Trump istub Putiniga läbirääkimiste laua taha, kuid ei lase end ninapidi vedada." Ajaleht märgib, et Trump jumaldab sõjaajalugu ja ta on võimeline looma "lühiajalist strateegiat", kuid vaatamata kõigele hüppab see inimene ikkagi "tundmatusse vette". Palju saab sõltuma tema meeskonnast, kus mitte kõik ei poolda Donald Trumpi ideid sõdadeta maailmast.

8. novembril toimusid USA-s üldvalimised Kongressi Esindajatekotta ja Senatisse. Seda seaduste ja riiklike otsuste genereerimise keskust ei saa samuti arvelt maha kanda. Alates 2014. aastast on vabariiklaste päralt enamus mõlemas kojas.

Ja ikkagi, kas Ameerika ja Euroopa julgeolekusüsteemides on korrektuurid võimalikud.

Pentagon ja NATO

Ameerika riigi juhtimissüsteem ei ole taandatav ainuisikulisele juhtimisele. Selles süsteemis on järskudeks kursimuutusteks kõige vähem altid "jõuametkonnad" ja igasugu eriteenistused.

Relvajõudude arengustrateegia väljatöötamine ja realiseerimine sõltub majanduslikust baasist ja see teenib riigi majandushuve. Seepärast jäävad Pentagon ja NATO USA prioriteetseteks instrumentideks. Isegi USA 45. presidendi parima tahtmise korral ei ole Venemaaga vastasseisu riikliku sõjalise strateegia muutmine niisama lihtne.

Ühes oma valimiseelses esinemises nimetas Demokraatliku partei presidendikandidaat Hillary Clinton neli Ameerika võimsuse alustala: sõjavägi, sõjalised liidud, majandus ja väärtused.

Ja just sellises järjekorras. USA president Donald Trump võib küll muuta sõnade järjekorda lauses, kuid nendest neljast mainitud alustalast ta loobuda ei saa. Seda enam, et USA liidriroll Euroopas on kahtluse all, Venemaa ja Hiina koguvad aina jõudu, Lähis-Ida on tules, Põhja-Korea arendab oma tuumapotentsiaali, Aafrika ja Arktika teevad üha rohkem muret.

Vaatamata Ameerika kordumatuse sõjalis-poliitilisele kriisile ja Donald Trumpi valimiseelsele skepsisele NATO "vananenud" süsteemi suhtes, võiks arvata, et Valge Maja on küll viimane koht planeedil, kus alliansi, selle "maailma julgeoleku nurgakivi" (või kuldmune muneva kana) likvideerimise plaanid sündida võiksid.

Euroopa ja Lähis-Ida

Venemaa, USA ja teiste NATO riikide suhted on pärast alliansi mitut ittalaienemise etappi teravnenud. Heanaaberlike suhetel loomine Venemaaga, üheskoos Lähis-Ida terroristidega võitlemine ja NATO vägede Venemaa piiride äärde paigutamisest loobumine on ebareaalne.

Ameerika ajakiri Time kirjutab: "Me ei pea üle maailma sõjaliselt sekkuma, kui USA julgeolekule ei ole reaalset ohtu… 80 tuhande sõjaväelase paigutamisel 350 objektile Euroopas ei ole otsest seost ameeriklaste füüsiliste julgeoleku tagamisega."

Tõepoolest, USA-d kaitsevad hästi kaks ookeani ja tuumaarsenal, NATO laienemine Euroopas rikub regionaalset stabiilsust, Ameerika sõjaväebaasid on tehnoloogiliselt vananenud (vägesid saab operatiivselt kaugele maale kohale tuua otse USA-st) ja tekitavad Euroopa elanikele meelehärmi. Kõik eeldused baaside ja relvastuse vähendamiseks oleksid justkui olemas.

Kuid peale jääb Ameerika pragmaatilisus, Washington ei hülga oma Põhja-Atlandi alliansi liitlasi ja Ameerika relvastuse müük Euroopa liitlastele saab vaid hoogu juurde.

Lähis-Ida, kus USA on aastakümneid edukalt naftaäri ajanud ja "diktaatorirežiime" korrigeerisid, ei ole USA-le mitte vähem oluline. Vägesid niisama heast peast välja viia pole võimalik — relvitutest ärimeestest ei peeta Idas lugu.

USA ja Venemaa tegid edukalt koostööd Iraani tuumaprogrammi piiramise vallas. Washingtoni ja Moskva huvid Süürias ei lange aga kokku. Arvaku Donald Trump pealegi, et Lähis-Ida on rahulikum paik ilma Gaddafi ja Husseinita ja Venemaa õhulöögid Süürias on kasulikud, temal tuleb reaalsete välispoliitiliste vastuolude ja Venemaaga vastasseisu sasipundar lahti harutada. Paraku selline on hetkeseis.

Aasia-Vaikse ookeani bassein ja Kagu-Aasia

Kas Washington on võimeline kärpima oma huve ja sõjalis-poliitilist kohalolekut Aasia-Vaikse ookeani basseinis ja Kagu-Aasias? Pentagoni regulaarsed õppused koos Jaapani, Lõuna-Korea ja teiste riikidega annavad tunnistust mõjuvõimu laienemisest.

Teisiti ei saagi olla, sest ainuüksi Lõuna-Hiina mere mandrilaval on USA energeetikaministeeriumi andmetel 5,4 miljardi barreli suurused nafta- ja 55,1 triljoni kuupmeetri suurused gaasivarud. Lõuna-Hiina mere kaudu transporditakse 75% Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikidesse minevast Lähis-Ida toornaftast, sealse regionaalse merekaubanduse mahtu hinnatakse 5 triljonile dollarile, millest 1,2 triljonit langeb USA-le.

Kui USA hiinavastane kurss Lõuna-Hiina mere piirkonnas ja Aasia riikides ei muutu, võib USA Taiwanile, Jaapanile või Filipiinidele antud julgeolekugarantiisid täites sõtta sattuda. Siin on tähtis järske liigutusi mitte teha ja siis on väljakujunenud ebakindel süsteem veel üsnagi elujõuline. Kuid Ameerika raketitõrjesüsteemi elementide paigutamine Lõuna-Koreasse võib suure tõenäosusega viia tõsiste konfliktideni Põhja-Korea ja Hiinaga. Ka selles valdkonnas tuleb Trumpil silmitsi seista nii geopoliitilise inertsi, kui ka idamaiste nuputamisülesannetega.

Varem on Université Paris-VIII ülikooli geopoliitiliste teaduste doktor Pierre Picard märkinud: "Trumpi poliitiline kurss on sõlmida kokkulepped suurriikide, kaasa arvatud Venemaa ja Hiinaga ning nende liidritega, et jagada omavahel ära geopoliitilised rollid ja kindlustada ameeriklaste hingerahu uute maailmajõudude toime tingimustes. Sellise poliitika korral on konfliktioht palju väiksem."

Kõik aga pole nii lihtne. Korra Donald Trump juba pakkus Jaapanile ja Lõuna-Koreale välja tuumarelv omandada, see tähendab lahendada oma julgeolekuprobleemid iseseisvalt. Kui USA teeb Vaikses ookeani piirkonnas sammu tagasi ja nende liitlased sammu edasi, siis algab tava- ja tuumavõidurelvastumine mis vaid suurendab regionaalset turbulentsi. Võimalik, et see hävitaks kogu Kaug-Ida julgeolekusüsteemi. Väljakujunenud geopoliitilises olukorras sobiks olukorra kirjeldamiseks kõnekäänd "nagu kana takus".

Seega, vaatamata Donald Trumpi kogu kordumatusele ei lase USA majandushuvid ja kaugeleulatuva "laiendatud heidutuse" strateegia USA 45. presidendil Ameerika võimsuse sõjalis-poliitilisi aluseid oluliselt muuta.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
USA presidendivalimised 2016 (100)
Tagid:
Donald Trump, USA, Venemaa

Peamised teemad