11:53 21. September 2017
Tallinn+ 10°C
Kuula otse
Kindral Richard Shirreff

Kindralid ei taha sõda

© Flickr / ResoluteSupportMedia
Poliitika
lühendatud link
18132

NATO Euroopa vägede endine ülemjuhata asetäitja Richard Shirreff hoiatab, et sõda Balti mere piirkonna pärast on võimalik, kui NATO Venemaa heidutamisse rohkem ei panusta.

TALLINN, 17. november — Sputnik. Kindral Richard Shirreffi raamatus "2017: sõda Venemaaga" ("2017 War With Russia: An urgent warning from senior military command") mängitakse läbi stsenaarium, kus Kreml kasutab provokatsioone Ukrainas, et välkoperatsioonga teha "koridor" annekteeritud Krimmi. Samal ajal tapab snaiper Riias mõne moskvameelsest demonstratsioonist osavõtja ja president Putin saadab väed "venekeelsete kaitseks"…

Kriitikud iseloomustavad kevadel müügile jõudnud raamatut kui spiooniromaani, analüüsikeskuse uurimuse ja memuaaride segu. Autor ise nimetab seda "faktidel põhinevaks ennustuseks". Raamatu eessõnas tunnistab endine NATO vägede ülemjuhataja Euroopas Admiral James G Stavridis, et kirjeldatud stsenaarium on "vägagi tõenäoline".

Juba pärast raamatu ilmumist otsustasid NATO liikmesriikide liidrid Varssavi tippkohtumisel paigutada Balti riikidesse ja Poolasse neli pataljoni suurust lahingugruppi. Riias 28. oktoobril toimunud konverentsi käigus aset leidnud kohtumisel antud intervjuus, mida vahendab inosmi viitega Läti väljaandele Ir, rõhutas Shirreff, et see on väga hea algus Venemaa heidutamiseks kiusatusest oma õnne proovile panna. Konverentsil jäi kõlama mõte, et Venemaa saab kõige paremini aru jõust ja sõda ei tule, kui NATO säilitab oma poliitilise ühtsuse ja sõdimisvõime.

Teie raamatut võrreldakse selliste teostega nagu Stanley Kubricki "Dr Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi" ning John Hacketti "Kolmas maailmasõda". Kas te tahaksite, et teie teost võrreldakse nendega selles mõttes, et selles kirjeldatu ei saa kunagi teoks?

Absoluutselt! Minu ainuke eesmärk on kaasa aidata, et kirjeldatud katastroof jääkski vaid ilukirjandusliku teose lehekülgedele. Ma kirjutasin selle raamatu hoiatuseks, et püüda ellu viia vajalikke heidutusmeetmeid ja säilitada rahu Euroopas.

Miks poliitikud ei kuulanud teie hoiatusi siis, kui te olite NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja?

Ma rääkisin ametis olles kõigest sellest, efektiivsest heidutusest ja vajalikest kaitseinvesteeringutest. Kõik need seisukohad esitasin ma kolme erineva analüüsikeskuse ettekannetes: Atlandi Nõukogu ettekandes NATO-st ja Poola kaitsest ning Rahvusvahelise kaitse- ja julgeolekuuuringute keskuse (ICDS) ettekandes Balti julgeolekust.

Kuid kes siis peale teiste uurijate, poliitikategijate ja ajakirjanike analüüsikeskuste pabereid ikka loeb? Ma otsisin võimalusi, kuidas oma sõnum edastada niinimetatud laiale lugejaskonnale, et informeerida teatavast nõrkusest, milleni me alliansis jõudnud oleme.

Loomulikult on ka palju positiivset — me kuuleme solidaarsusavaldusi kollektiivkaitsele. Kuid tuleb sügavamalt kaevata ja sõjateaduse reaalsusele otsa vaadata. Me peame alati meeles pidama, et lõppude lõpuks peame me sõdimiseks valmis olema alati. See tähendab, et tuleb luua relvajõud, mis oleksid sõdimisvõimelised ka tegelikult. Kui me tahame venelastele mõista anda, et oleme valmis sõdima, on selleks vaja palju paremat arusaamist sõjast, kui kõik see, mille NATO viimase aastakümne jooksul üle on elanud. See arusaamine tuleb taastada. Ma ei näe praegu tõsiseltvõetavaid katseid selle taastamiseks.

Endine Ühendkuningriigi kaitseminister Philip Hammond tahtis teid sõjakohtu alla anda. Mille eest?

Ta tahtis mind sõjakohtu alla anda veel enne raamatu ilmumist. Kui ma 2014. aasta märtsis NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja ametikohalt lahkusin, andsin ma intervjuu ajalehele The Sunday Times, kus ma ütlesin, et 2010. aasta julgeoleku kaitsmise otsus oli "paganama riskantne". Otsustati vähendada kolmandiku võrra regulaararmeed, vähendada õhujõudusid ja laevastikku. Härra Hammondile mu hinnang ei meeldinud.

Kuidas mõjus NATO ühtsusele brittide Euroliidust lahkumise otsus?

Mulle tundub, et Brexiti mõju NATO-le saab olema positiivne. Tuleb avaldada tunnustust, kui see on põhjendatud: pärast Brexitit toimus Varssavi tippkohtumine ja Ühendkuningriik kohustus olema raamriigiks Eestis paiknevale mitmerahvuselisele lahingugrupile. Need saavad olema märkimisväärsed jõud, kaasa arvatud tankid. Ma arvan, et liitlastel ei tasuks muretseda Brexiti mõjude ja brittide ustavuse pärast NATO-le.

Kuid pikaajalises perspektiivis võib Brexit maha võtta pidurid plaanidelt EL kaitsejõudude loomiseks. Britid on alati olnud seisukohal, et NATO võimekusi ei ole mõtete dubleerida, et EL peaks oma "pehme jõuga" toetama NATO "tugevaid jõude" ja olid seetõttu vastu EL staabi loomisele, sest liikmesriikidel pole kaht komplekti sõjalisi võimekusi ega ohvitsere.

Kas Euroopa armee idee on vaid poliitiline mäng või näete te mingite ringkondade siiraid soove luua sellist paralleelset kaitsestruktuuri?

Kahtlemata, on tunda Brüsseli bürokraatia siirast soovi saavutada suuremat föderalismi. Kuid ma olen endiselt seda meelt, et enne hakkab siga lendama, kui Euroopa armee tekib. Tõeliselt integreeritud armeed on võimalik luua vaid tõeliselt integreeritud Euroopas. Ma ei näe praegu märke sellise tekkimisest.

Üks teie raamatu kangelastest Raimonds Balderis ehk Läti relvajõudude ülemjuhataja Raimonds Graube ütles intervjuus Ir-le, et teie raamat oleks olnud teistsugune, kui see oleks ilmunud pärast Varssavi tippkohtumist. Kas selle tippkohtumise otsused on muutnud teie hinnangut NATO võimekusele kaitsta Balti riike?

Varssavi tippkohtumine andis väga positiivse signaali. Kuid me ei tohi sellega piirduda. Tippkohtumine väärib kiidusõnu. NATO riigid leppisid kokku kohaloleku tugevdamises selles piirkonnas. 16 riiki annavad selleks oma panuse, kuid sellest ei piisa. Seepärast oleks ma ilmselt kirjutanud ikkagi samasuguse raamatu.

NATO ei tohi suureva kohaloleku tõttu loorberitele puhkema jääda. See on vaid teekonna algus. Nüüd tuleb see tugevdatud kohalolek viia ühtse juhtimis- ja kontrollistruktuuri alla ning seepärast on mul ettepanek armeebrigaadi loomiseks. See võib koosneda neljast lahingugrupist, kuid sellele on vaja ühtset juhtimis- ja kontrollisüsteemi ja ühtset lahingutoetust: pioneeri-, suurtüki-, luure-sidetoetust sihtmärkide määramiseks ja teisi ressursse. Ja kõike seda tuleb kokku harjutada ja veel ja veel kokku harjutada. Õppustel on võimalik lihvida protseduure ja demonstreerida, et see on jõud, mis ei istu lihtsalt kolmes Balti riigis, vaid on ka sõdimisvõimeline, kui seda vaja peaks olema.

Sellesse koondisesse tuleb integreerida Läti, Eesti ja Leedu kaitseväed. Vajalik on ühtne juhtimissüsteem, mis ühendaks regionaalsed jõud ja integreeriks need NATO jõududega kõrgemal tasemel, kuid veelgi tähtsam on tagada NATO reservide kiire kohalejõudmine. Selliste nagu VJTF (ülikõrge valmidusega ühendatud relvajõud), mida tuleb samuti õppustel koostegutsema harjutada. Ja see on vaid odaots, sest nendele järgnevad 40 tuhat NATO kiirreageerimisjõudude sõjaväelast. Seepärast ongi see kõik vaid pika tee algus ja mina annaks jätkuvalt vaid talda. Lõppude lõpuks on kõik see võimekuste ja valmisoleku küsimus. Me oleme hästi alustanud, kuid praegu on paljast poliitilist sümbolismi veel liiga palju.

USA Euroopa vägede ülemjuhataja Ben Hodges avaldas lootust, et neli pataljoni on vaid algus, sest need ei suuda võimalikku sissetungi takistada. Kas sellel algatusel saab olema jätk?

Ma nõustun kindral Hodgesiga täielikult. See on hea algus, kuid sõjalised võimekused peaksid olema suuremad. Pealegi, peaks rääkima ka tähtaegadest. Pärast NATO tippkohtumist on möödunud sada päeva. Vägede suurendatud kohalolek saab siin olema vähem kui aasta pärast tippkohtumist. Ma tean neid takistusi ja väljakutseid, kuid liikuda tuleb kiiremini. Peab silmas pidama, et teisel pool piiri on väga ettearvamatu ja ohtlik vastane. See peab olema meie mõtteviisi aluseks.

Millised jõud on teisel pool piiri, Venemaal ja kas neid on piisavalt, et vallutada Balti riigid, nagu mõned prognoosivad, 36, 60 või 72 tunniga?

Te kindlasti teate, et RAND-i arvestuste kohaselt kulub selleks 60 tundi. Kuid tuleb arvestada ka tõsisasja, et venelased mõtlevad suuremas mõõtkavas — tankiarmeede ja õhudessantdiviiside mastaabis. NATO ei mõtle nii. Ma kutsuksin NATO-t üles ütlema kätt südamele pannes, kas mingi Euroopa riik oleks aasta pärast valmis ja võimeline tagasi tõrjuma pealetungivat diviisi (kuni 20 tuhat meest)?

Ma ei usu, et see võimalik on. Ameeriklased võibolla suudaksid, kuid neil kuluks aega, et Atlandi ookean ületada. Ühendkuningriik võiks üsna kiiresti saata brigaadi, võimalik, et 30 päevaga, võimalik, et pisut pikema ajaga, kuid venelased suudavad seda teha palju kiiremini. Me oleme kuulnud nende regulaarselt korraldatavatest ootamatutest õppustest, kus paari päevaga pannakse välja 30-40 tuhat meest. Venelased võivad kontsentreerida jõud konkreetsesse piirkonda konkreetseks ajaks, kuid NATO seda praegu veel ei suuda.

Milliseid jõude oleks siia vaja? Teie arvate, et piisaks ühest brigaadist, RAND arvab, et vaja oleks seitset?

Me peame jääma poliitilise reaalsuse ja sõjalise mõistlikkuse piiridesse. Minu arvates on vaja kõikehõlmavat kontseptsiooni, juhtimiskontrolli ja üldist plaani. Ma pean silmas efekti saavutamist nii maal, merel, õhus, küberruumis ja kõikjal, et vaenlane peatada.

Minu poolt mainitud jõudude mahtu tasakaalustavad NATO poliitilised reaalsused ja võimekused tagada need jõud, mis oleksid võimelised sõdima. Ärge unustage, et ühele brigaadile lisaks peavad meil olema võimekused saada vajadusel kiiresti juurde abijõude ja see on põhipunkt.

Kuid te olete nimetanud NATO kiirreageerimisjõudusid blufiks.

Praegu peab NATO olema võimeline kiiresti ümber paigutama 40 tuhat sõjaväelast. Kuid teenistuskogemusest NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitjana, kui ma vastutasin just vägede toetuse eest, võiksin küsida: kas NATO võiks kätt südamele pannes öelda, et suudab viia 40 tuhat meest teatud ajaks valmidusse? Ma kahtlen selles väga.

Millised need tähtajad on?

Ma peaksin oma märkmetest järele vaatama, et seda täpselt öelda. Kuid ma tahan rõhutada, et on terve kuristik Põhja-Atlandi nõukogu laua ümber saadikute ja ministrite huulilt kõlava retoorika ja sõjalise reaalsuse vahel. Liiga tihti on see retoorika enesekiitus, tegelikult aga ei tehta selleks eriti palju.

Ma olen osalenud suurtes sõjalistes operatsioonides Briti diviisiga USA korpuse koosseisus ja tean, milline peab olema väljaõppe tase. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, et paljudel meie kaitseministritel on sellisel määral sõjateadusest arusaamist, et nad suudaksid hinnata, mida selleks tõepoolest vaja on. Ja ka paljudel ülematel ei ole sellise taseme operatsioonide kogemust. See põlvkond on juba lahkunud, on jäänud vaid mõned "sõjaratsud" nagu mina, kes sellest aru saavad. Kuid venelastel on see arusaamine olemas ja see on kõige tähtsam.

Mida tähendavad Venemaa viimased vangerdused: Põhja laevastiku ümberpaiknemine Süüriasse, kahe korveti viimine Balti merele, Iskander rakettide paigutamine Kaliningradi? Mida nad hauvad?

Ma arvan, et nad saatsid Põhja laevastiku Süüriasse selleks, et pommitada Aleppot ega fokusseeri praegu Balti piirkonnale.

Kuid Iskander raketid Kaliningradis ja rakettidega relvastatud laevad Balti merel?

See on vaid hirmutamine ja demonstratsioon stiilis mina olen külas kõige kangem mees. Peamine järeldus — kõige tähtsam on heidutus, seda tuleb arendada ja mitte rahulduda sellega, et me leppisime kokku NATO kohalolekus.

Härra Putinisse puutuvalt ei pea ma midagi enesestmõistetavaks. Meil on tegemist halastamatu oportunistiga, prognoosimatu inimesega. Kuid objektiivsest, sõjalisest seisukohast lähtudes, kui mina tema asemel kavandaksin kallaletungi Baltimaadele, siis ei teeks ma seda niikaua, kuni Põhja laevastik on tuhandete miilide kaugusel Vahemere idarannikul.

Kas see laevastik pole mitte roostes vanametallihunnik, nagu väidavad mõned Lääne eksperdid?

Ajalugu kinnitab, et vaenlase alahindamine võib väga karmilt kätte maksta. Mõnede Lääne ekspertide kalduvus pidada Venemaa relvajõude roostes keredega allveelaevadeks Murmanskis 90-ndatel aastatel, on ohtlik. Härra Putin on uutesse võimekustesse panustanud väga palju vahendeid ja teinud selleks väga suuri jõupingutusi.

Teie raamatus läbimängitava stsenaariumi järgi algab sissetung Balti maadesse provokatsioonidest Ukrainas, misjärel arendab Putin oma edu Baltimaadesse. Kas praegu oleks stsenaarium teistsugune?

Minu arvates võib niinimetatud Sarajevo moment — säde, mis põhjustab rea intsidente ja mis omakorda arenavd maailmasõjaks, tekkida Süürias. Näiteks USA uus president võib püüda kehtestada lennukeeluala, ameeriklased tulistavad alla Venemaa lennuki, venelased vastavad samaga — stsenaariumid võivad olla erinevad. Pole tähtis, kus ja millest säde tekib. Sellepärast ma ei keskenduks erinevatele stsenaariumidele. Eelkõige tuleks muretseda sellepärast, et plahvatuse võib esile kutsuda mistahes sündmus peaaegu igas maailma piirkonnas ja seepärast on kõige tähtsam tagada efektiivsed heidutusmehhanismid, et meie Läänes laiemas tähenduses saaksime tegutseda vaieldamatutelt jõupositsioonidelt, jätmata vaimalust valearvestusteks ega seaks riskilatti liiga kõrgele. Et iga otsustaja Moskvas teaks, et Baltimaade ründamine ei tasuks end lihtsale ära.

Kas oleks õige mõelda sellest riskilatist mitte ainult sõjalistes kategooriates ja mitte ainult Balti riikides, kuna Läänel on laiad võimalused vastata Vene sõjalisele agressioonile Süürias ja Ida-Ukrainas ning Gruusias lisaks sõjalistele ka mittesõjaliste meetmetega?

Minu raamat on ainult Balti riikide julgeolekust. Putini poolt Krimmiga alanud dünaamika kandumisest uue tähelepanu fookusesse Balti regiooni, nagu oli Berliin külma sõja ajal. Ma tahtsin näidata, et vältida valearvestust, mis on ohtlik vastasseisu pärast Baltimaades, sest see kisuks meid katastroofilisse sõtta ja seaks Balti riikide vabaduse ohtu.

Kuid teil on loomulikult õigus, on ka teisi hoobasid, mida saab ja tuleb kasutada: diplomaatilised, majanduslikud, samuti majandussanktsioonid, et lämmatada Venemaa rahavood, mis avaldavad märgatavat mõju oligarhide ja isiklikult härra Putini pangaarvetele. Kuid minu, kui endise sõjaväelase tähelepanu on pööratud eelkõige minu kompetentsi valdkonda.

Te tunnistasite et NATO-t ja teid isiklikult tabas Krimmi okupeerimine ootamatult. Kuidas see võimalikuks osutus?

NATO-t tabas see ootamatult, mis annab tunnistust luure nõrkusest. NATO peab põhjalikult ja detailselt analüüsima, miks nii läks.

Me kuuleme pidevalt, et Putin tunnistab ainult jõudu. Kas see pole paradoks, et NATO liikmesriigi Türgi president Erdoganist on saanud vaata et Putini parim sõber pärast seda, kui türklased möödunud aasta novembris Venemaa lahingulennuki alla tulistasid?

See on paradoks. Seda enam, kui arvestada, et Putini interventsioon Süürias on sihitud Assadi päästmisele ja Assad on Erdogani igivaenlane. Ma oskan seda seletada vaid sellega, et tegemist on osaga Putini pealetungist NATO ühtsusele.

Kasutades "jaga ja valitse" taktikat, püüab ta saavutada väga tugeva ja olulise NATO liikmesriigilt soosingut, kellel on suuruselt teised relvajõud alliansis, kuid kes võibolla tunnetab enda suhtes hoolimatust sellepärast, et tema arvates ei toetanud EL Erdogani piisavalt, kui sõjaväeline riigipöördekatse Türgis möödunud aasta juulis seadis sealse demokraatia löögi alla.

Kuid ma ei ole nõus fundamentaalse sõnumiga, et Venemaa mõistab ja austab vaid jõudu ja see võib olla üks põhjustest, miks Putin Erdogani ümmardab.

Kas te soovitaksite ameeriklastel Süürias samuti Venemaa lennuk alla tulistada?

Ei soovita. Selliste stsenaariumidega tuleb olla väga ettevaatlik, et vältida sädet, mis võib potentsiaalselt katastroofini viia.

Te tunnete isiklikult Venemaa kindralstaabi ülemat Valeri Greassimovi ja teisi Venemaa kõrgeid ülemaid. Kas nad tahavad sõda?

Ei, ma ei usu, et nad sõda tahavad. Ma arvan, et sõda on viimane asi, mida võiksid tahta suurem osa kindralitest mistahes riigis. Kindralid saavad aru, millised saavad olema sõja tagajärjed. Ja ma ei usu, et Putin tahab sõda. Kuid see ei hoia teda tagasi riskide võtmisest, kui talle tundub, et ta võib karistamata jääda. See tähendab, et te peate valmis olema. Nagu roomlased ütlesid, kui tahad rahu, avalmistu sõjaks.

Thukydides kirjutas "Peloponnesose sõja ajaloos" V sajandil enne meie aega, et sõja põhjuseks oli hirm, auahnus ja omakasu. Minu arvates pole sellest ajast midagi muutunud. Sõjad tekivad hirmust, eitamisest, võimetusest võimul püsida ja enesega rahulolust. Me peame end selle vastu kindlustama.

Te tunnete hästi Raimonds Graubet. Kas teid ei häiri tema ootamatu avaldus, et ta lahkub Läti kaitseväe juhataja ametikohalt?

Raimonds on mu hea sõber, ma tean, kui lojaalne patrioot ta on, kui hästi on ta Lätit teeninud. Olen veendnud, et ta jätkab Läti riigi teenimist, millega ta edaspidi ka ei tegeleks.

Kas ta võiks asuda mõnele ametikohale NATO-s või mõnes muus rahvusvahelises struktuuris?

Seda tuleks küsida Raimondsilt. Ma ei kahtle, et ta suudaks anda väga suure panuse nii sõjaväevormis olles, kui ka tsiviilülikonnas.

Teie raamat on sellest, et sõja puhkemine järgmisel aastal on vägagi tõenäoline. Graube vastas küsimusele, kas sõda puhkeb 2017. aastal: "Ei puhke" Mida teie sellest arvate?

Ma loodan, et tal on õigus. Me peame kogu südamest uskuma, et 2017. aastal sõda ei tule. Kuid sõda ei tule siis, kui NATO hakkab vastutama talle pandud ülesannete täitmise eest ja ta suudab saata Putinile signaali heidutusest ja jõust.

Tagid:
maailmasõda, Brexit, NATO, Richard Shirreff, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad