16:50 17. August 2017
Tallinn+ 23°C
Kuula otse
Kuivõrd USA domineerib NATO-s absoluutselt, on EL võimalustes oma välispoliitikat realiseerida piiratud

Igast kükitamisest ei jää veel hunnikut

© Фото: eur.army.mil
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
8321

Ida-Euroopa on ägedalt "ühtse Euroopa armee" loomise vastu, järelikult igasuguse NATO kahjustamise katsete vastu, kuna näeb alliansis mitte niivõrd ainukest kaitset Venemaa vastu, kuivõrd garantiid oma mõjuvõimule EL poliitika üle.

Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president

Euroopa Liidu riikide välis- ja kaitseministrite nõukogu kooskõlastas ühtse Euroopa julgeolekustruktuuri loomise plaani. See tähendab, et ellu on äratatud Euroopa ühtse armee ehk Euroopa Liidu relvajõudude loomise idee.

Projekt pole uus. Esmakordselt üritati see ellu viia veel 1948. aastal. Tookord loodud Lääne-Euroopa Liit (inglise keeles — Western European Union, WEU) nägi ette justnimelt kollektiivkaitse loomist võimaliku agressori eest. Tõsi küll, juba 1949. aastal, pärast NATO loomist, allutati algselt Euroopa omana mõeldud komponent Ameerika omale.

Teiseks katseks võib pidada Prantsusmaa "kõikide asimuutide kaitse" doktriini, mille kuulutas välja de Gaulle pärast Pariisi lahkumist NATO sõjalistest struktuuridest. Ambitsioonikas kindral, kes unistas Prantsusmaa hiilguse taastamisest, püüdis tegelikult etendada kolmandat jõukeset (USA ja NSV Liidu kõrval), mille ümber pidi koonduma Euroopa.

USA, kellele domineerimine Euroopas oli põhimõtteline küsimus, ei saanud sellise stsenaariumi käivitamist loomulikult lubada. Kuigi formaalselt säilis "kõikide asimuutide kaitse" doktriin 90-ndate aastate alguseni, siis pärast de Gaulle erruminekut muutus see pelgaks formaalsuseks. Ambitsioossed plaanid maeti maha ja Pariis mahutas oma kaitseplaanid Põhja-Atlandi alliansi raamidesse.

Kolmanda katse tegi Euroopa 90-ndate keskpaigas. NSV Liidu lagunemisega kadus ka sõjalise kokkupõrke oht Euroopas. USA kaitsevihmavarju kandmine muutus EL-le, kes konkureeris Ameerikaga majanduslikult ja tahtis oma majanduslikku kaalu iseseisva sõjalise jõuga kindlustada, kulukaks. Siis püüti WEU-d uuesti hing sisse puhuda ja luua nullist Euroopa relvajõud, mis ei alluks NATO-le.

See katse lõppes läbikukkumisega Washingtoni vastuseisu tõttu, kes stimuleeris avalikult Jugoslaavia konflikti ja hakkas juba siis Lähis-Idas pingeid kütma. Just selleks, et demonstreerida EL võimetust iseseisvalt sõjalis-poliitilisi ülesandeid lahendada ja põhjendada NATO laienemise vajadust ning tema "vastutusala" laienemist Põhja-Atlandit kogu planeedile.

Nüüd on siis tegemist neljanda katsega. See on jällegi tingitud kaubandus-majanduslikest vastuoludest Ameerikaga, mis on viimase kahekümne aastaga ainult teravnenud, samuti USA geopoliitiliste oponentide (Venemaa ja Hiina) mõjuvõimu kasvust.

Kuivõrd USA domineerib NATO-s absoluutselt, on EL võimalustes oma välispoliitikat realiseerida piiratud. Ilma USA-ta ei ole Euroopa võimeline "jõudu rakendama". Seepärast tulebki EL-l mõnikord mittekasulikke USA sõjalisi üritusi toetada, samal ajal kui Washington praktiliselt ei luba NATO-t Euroopa Liidul oma poliitiliste ja majanduslike ambitsioonide rahuldamiseks kasutada.

Seega võib konstateerida, et EL tegemistes on loogika täiesti olemas. Euroopa on aastakümnete jooksul järjekindlalt püüdnud saada iseseisvaks sõjaliseks jõuks. Kuid vaatamata Washingtoni ilmsele nõrgenemisele, kes ei ole enam võimeline iseseisvalt maailmas domineerima, on "ühtse euroopa armee loomine võimalused täna palju väiksemad, kui möödunud sajandi keskel ja isegi lõpul.

Tol ajal oli igal suuremal Euroopa riigil, vaatamata sõltuvusele NATO-st NSV Liidule vastasseisu küsimustes, iseseisvad tasakaalustatud relvajõud. Velgi enam, EL-l oli kuni 90-ndate aastani kehtinud piirides (tänases terminoloogias Vana Euroopa) ühiste huvide ja kõrge integratsioonitaseme tõttu võimeline realiseerima koordineeritud välis- ja majanduspoliitikat

90-ndtae algusest võeti NATO-s vastu rahvuslike armeede kitsa spetsialiseerumise kontseptsioon. Samaaegselt kärpisid Euroopa riigid maksimaalselt sõjalisi kulutusi ja panid oma riigikaitse raskuse USA õlule (formaalselt NATO-le).

Selle tulemusena kaotas iga Euroopa riigi arme kui ka kõik kokku võime pidada iseseisvat lahingutegevust ilma USA toetuseta. Praegused NATO struktuurid tagavad faktiliselt liitlasarmeede juhtimise Ameerika strateegiliste plaanidega. Selleks, et luua efektiivne Euroopa sõjavägi, peab EL kas Ameerika staabistruktuuride juhtimise üle võtma (mis on võimatu juba olemuselt) või hakkama NATO-t demonteerima ja asendama seda oma Euroopa staabiorganisatsiooniga. Ilma selleta on mistahes koguses "liitlasbrigaadide" või "eurokorpuste" mõttetu, kuna nende juhtimise ja tagalatoetusega hakkavad nagunii tegelema Ameerika kindralid, kes NATO staape kontrollivad.

Võimalik, et Vana Euroopa leiaks endas moraalset jõudu loobuda NATO-st (90-ndatel ta sellise katse tegi), kuid Uus Euroopa (Balti riikide ja endiste Varssavi lepingu organisatsiooni riikide näol) on järsult igasuguse NATO nõrgendamise vastu. Nad näevad selles mitte ainult (võimalik, et mitte niivõrd) kaitset Venemaa eest, vaid oma mõju garantiid (USA toetusel) Euroopa Liidu poliitka suhtes.

Isegi kui EL saksa-prantsuse tuumikul õnnestub murda Ida-Euroopa opositsioon ja läbi suruda reaalselt toimiva sõdimisvõimelise Euroopa armee loomine praktiliselt nullist, on see pikk protsess. See võib võtta aastakümneid.

Isegi Venemaal, kes säilitas täielikult staabistruktuuri ja tasakaalustatud relvajõud, kulus nende väljaviimiseks kriisist, millesse need 90-ndate keskpaigaks langesid, poolteist aastakümmet aktiivset sihikindlat tööd.

Euroopal tuleb taasluua praktiliselt kõik, alustades konkreetsetest väekoondistest ja allüksustest, mis oleksid võimelised pidama mistahes suurusega sõda (lokaalsetest globaalseteni), lõpetades relvastuse ja staapidega, kaasa arvatud tagalatoetus. Seejuures on Saksamaa kindralstaabi staabikultuur, mis saaks sellise organiseerimistöö, strateegilise planeerimise ja vägede juhtimisega hakkama, täielikult kadunud, see on pärast Teist maailmasõda teadlikult hävitatud lääneliitlaste (eelkõige USA) poolt. Kõrgema taseme kvalifitseeritud staabiohvitserid ei sünni, neid tuleb kasvatada aastaid (arvestades vastavaid traditsioone aastakümneid, võimalik et põlvkondi).

Seega võib tänane Euroopa küll unistada oma Euroopa armeest, võib teha mingeid samme ja imiteerida selle armee loomist, võib isegi alustada Euroopa julgeolekustruktuuri loomise pikaajalise plaani realiseerimist, kuid selleks ajaks, kui midagi efektiivset luua suudetakse, möödub kakskümmend aastat pingelist kõigi EL rahvuslike ja riigiüleste struktuuride kooskõlastatud tööd.

Arvestades tänaseid suhteid Euroopa Liidus ja tema erinevate liikmete vahelisi vastuolusid, siis reaalset kooskõlastatud tegevust EL-s selles osas oodata ei tasu.

Kui rääkida kahekümne aasta pikkusest nähtavast tulevikust, siis selle ajaga võiks luua euroarmee tõusmed — prantsuse-saksa väekoondised (võimalik, et beneluksi ja veel mõne EL liikmesriigi osalusel — siin kehtib reegel, mida vähem osalejaid, seda efektiivsem töö).

Ja see sõjavägi kõlbaks alguses vaid korra loomiseks ja euroopasiseste rahutuste mahasurumiseks. Et rajada Euroopa armee, mis oleks võimelt võrreldav USA, Venemaa või Hiina relvajõududega, peab mööduma vähemalt pool sajandit.

Praegune Euroopa poliitikute põlvkond võib küll soovida Euroopa armee loomist, võib isegi imiteerida selle loomist, kuid kui lähendea asjale kvalifitseeritult, siis selle reaalseid tulemusi saab nägema alles järgmine põlvkond (või isegi ülejärgmine).

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
armee, NATO, USA, EL

Peamised teemad