23:02 21. Veebruar 2017
Tallinn-2°C
Kuula otse
Venemaa president Vladimir Putin (paremal) ja peaminister Dmitri Medvedev

Russofoobia ohud

© Sputnik / Дмитрий Астахов
Poliitika
lühendatud link
13874

Sellel, kes on liiga noor, et mäletada ameerikavastase tegevuse uurimiskomisjoni ettevõtmisi ja külma sõja vaevu, tasub pisut teadmisi koguda. Täna seisame me vaid paari sammu kaugusel uuest külmast sõjast ja samasugusest uuest komisjonist.

Portaal inosmi vahendas väljaanne The Nation reporteri Patrick Lawrence arvamust

Me oleme teiega piiramisrõngas, kallis lugeja. Nagu ilmekalt näitab antud ajakirja arhiiv, kujutab meid haaranud russofoobia pealetung üksnes selle nõukogudevastase paranoia eriliiki, mis oli 1950-ndate ja 1960-ndate aastate määravaks tunnusjooneks. „Me oleme astunud Kariibi mere kriisist aegadest peale kõige ohtlikumasse vastasseisu Venemaaga," väitis hiljuti tuntud (ja ka Nationis sageli kirjutav) Venemaa-ekspert Stephen Cohen Amy Goodmani telesaates „Democracy Now!". Ta tabas naelapea pihta — ja seda tõsiasja tuleb meil nüüd vaadelda täie tõsidusega.

Kasvav oht tuumariikide vahelise avaliku konflikti puhkemiseks, millest kõneles Cohen, on kõige ilmsem oht, millega me silmitsi seisame. Kuid on veel teisigi ohte, mis peaks neid, kes ei ole ükskõiksed, ärevaks muutma. Senaator John McCain, pikkides oma etteastesse teeseldud tõsidust, millega ta nii väga teisi rabada armastab, kinnitab, et kes iganes valitsevate venevastaste vaadete vastane on „valetaja". Pealekauba ihkab ta, et spetsiaalne komisjon alustaks kuulamisi seoses hiljuti LKA poolt tehtud järeldusega, et Venemaa on sekkunud ameeriklaste novembris toimunud presidendivalimistesse. Peavoolu ajakirjandus, alates valitsuse kontrolli all olevast New York Timesist ja jätkates pika nimistuga, segab täna kiirustades jälgi oma häbiväärsest koostööst võimudega, millega ta tegeles külma sõja haripunktis. Saalemi nõiakütid, kes keelduvad oma nimesid avalikustamast, loetlevad oma pöörasel veebilehel PropOrNot.com sadu massiteabekanaleid, keda Kreml nende väitel manipuleerib.

Needki on ohu märgid. Sellel, kes on liiga noor mäletamaks esindajatekoja ameerikavastase tegevuse uurimise komisjoni, poliitilist pamfletti „Punased kanalid: vastus kommunistide mõjule televisioonis ja raadios" ning seda kohutavat kahju, mida need tekitasid, tasub pisut õppida.Täna seisame me nii esimesest kui teisest mainitust vaid paari sammu kaugusel. See pole Venemaa, kes tapab ameeriklaste demokraatiat (või seda, mis temast alles on jäänud). Seda teevad „ameerika patrioodid".

Ma arvan, et äärmiselt tähtis on käsitleda meie teemat ajaloolises kontekstis. Siis võib igaüks meist otsustada, kuidas tegid seda need, kes kutsuti ameerikavastase tegevuse uurimise komisjoni: kas nad lepivad sellega, löövad selles rahvamasside juhtimise ja hirmu külvamise palaganis kaasa või lükkab komisjon selle propagandakampaania tagasi kui terve mõistuse vastase ja amoraalse, mis sarnaneb sellega, mida keerati kokku McCarthy aastatel? Lõppude lõpuks on see küsimus meie ette kerkinud nüüdselgi korral eriti teravalt nende jaoks, kes ise nimetavad ennast edumeelseteks. Kes sa oled — kas selle segaduses ja selgrootu massi liige, kes on nimetanud end külma sõja suhtes liberaalideks, või selgeltnägev ja põhimõttekindel inimene — isegi nende ideoloogiliste obaduste suhtes, mida peavoolumeedia meile igapäevaselt lajatab?

Mõelge. Tegemist on pakilise küsimuse ja olulisima hetkega, sest ameeriklaste propagandamasinale on heidetud erakordne väljakutse. Selle masina efektiivsus ei ole enam sama, mis tal oli külma sõja aastatel.

Oma isikliku vaatenurga tahan ma esitada avameelselt, otse ja vähimatki salgamata. Selle praeguse propagandarünnaku sihiks om meie teadvus, meie meel ja mõistus. Nimelt need on vaidluste objektiks.

Kui teie teadvus ja teie mõistus kapituleerub selle jultunult patuoinaste otsimise ja näpuotsast väljaimetud vihkamise ja ärevuse külvamise ees, siis — ajalooõpikutesse satute samasse ritta möödunud aastakümnete külma sõja kummituste esilekraaksujate ja kergeusklike paanikatekitajatega.

„Vene agressioon" läheb meie ajalukku kui meie aja üks kõige hukatuslikumaid väljendeid, kuna seda lausudes ei nõuta mingit analüüsi, mitte vähimaidki faktilisi kinnitusi. Venelased tungisid Ukrainale kallale ning seejärel varastasid Krimmi, kuigi keegi neid selleks ei provotseerinud. Nüüd ähvardavad nad tungida Baltimaadesse. Nüüd turgutavad nad äärmusparempoolseid rahvuslasi Euroopas, et Euroopa Liitu nõrgestada. Venelased on süüdi sõjakuriteguses Süürias. Nad on ka meid rünnanud, moonutades meie demokraatlikku valimisprotsessi ja paisates kondina hambusse Donald Trumpi 2016. aasta valimisvõidu ja pakendades ta „Kremli tallalakkujaks".

Kõik see pärineb meie valitseva russofoobia repertuaarist. Katsugem aru saada, millest see tegelikult koos seisab.

Igal ülaltoodud leotelus esitatud väitel on neli iseloomulikku tunnust

1) kirjapandut võetakse tõese väitena, sõnasõnalt ja täht-tähelt;

2) angažeerimata allikatest pärinevaid kontrollitud ja avaldatud tõendeid kirjutatu kinnituseks on väga vähe või ei ole üldse;

3) tegemist on ühel või teisel kujul väärinfoga, vassimisega mahavaikimise kaudu;

4) tegemist on eksitava allikaga.

Viimasel juhul on see väga imelik. Meie poliitiline klikk eksitab ameeriklasi täie eduga, rääkides sellest, et Venemaa kujutab endast täna „ohtu USA olemasolule".

Uskuge või mitte, aga Pentagon ja NATO ladvik on muutnud selle mõtte peenrahaks. Ning neile tundub, et rahvas, kelle ajusid nad oma lõputute kordamistega pehmendavad, on tubli ja tugev. Aga niipalju kui mina tean, petetud inimesed seda ei ole.

Nüüd aga järgemööda ja lühidalt

Washington valmistas ette pinnase 2014. aasta veebruarikuiseks riigipöördeks Ukrainas, seades mõtlematult ohtu Venemaa ainsa jäävaba sadama Musta mere Krimmi rannikul. Ameeriklaste ja teiste riikide meeediaväljaannetest on see fakt kustutatud, kuid see on sellegipoolest tõsiasi, kuidas seda ka ei varjataks. Nii me kultiveerimegi oma isiklikke meelepetteid. Kusjuures, kui palju te olete kuulnud Krimmi elanike suust ahastavaid igatsushüüdeid Ukraina järele, kui palju olete näinud Krimmis annekteerimisele järgnenud proteste? Arvan, et ei ole näinud. Lugege pool tunnikest ajalooõpikut ja teile saab selgeks, miks.

Mitte miski ei anna tunnistust sellest, nagu kavatseks Moskva sooritada sissetungi Balti riikidesse. Kas läheb Venemaa riskile alustada sõda NATOga? Isegi mõte sellest on arulage. Tema sõjaline tegevus selles piirkonnas (seda kõike vaid Venemaa piirides) kannab kaitseiseloomu ja toimub vastusena NATO lõpututele eneseõigustustele, mida fabritseeritakse eesmärgiga ida suunas laieneda. Tegemist on külma sõja aegasest pärit kulunud klišeega: tungi ise peale, aga nimeta Venemaa kaitseotstarbelised vastumeetmed agressiooniks, luues seeläbi eelduse edasiseks pealetungiks. Pidage alatiseks meeles Riigidepartemangu ametliku esindaja John Kirby unustamatut väljaütlemist, mis kõlas 2014. aasta oktoobris: Venemaa seisab NATO lävepakul, hoiatas see tegelane sügavmõtteliselt.

Küsige endalt: miks peaks Venemaa Euroopa Liitu nõrgestama, kui ta saab kasu tugevatest vastastikustest majandussidemetest ja tahab teha koostööd väga paljudes küsimustes, sealhulgas seoses Ukrainaga?

Ukraina ajaloolane ja politoloog Rostislav Ištšenko.
© Sputnik / Владимир Трефилов

Venemaa pank andis laenu Marine Le Peni Rahvusrindele, nüüd aga ilmusid teadaanded mingisugustest kokkulepetest mingites küsimustes valitseva partei Ühtne Venemaa ja Austria äärmusparempoolse vabaduspartei vahel. Sedasorti kontakte Venemaa valitsusväliste poliitikaringkondade ja Euroopa paremparteide vahel on väga napilt, kuid uskugem sedapuhku Timesi poolt öeldut: need sidemed on „varjatud" ega oma silmanähtavaid tagajärgi. (Ma ei suuda kiusatusele vastu seista ja nendin, et väidetav Moskva sekkumine Euroopa asjadesse sarnaneb suuresti aastatepikkuse poliitilise sekkumisega, mida Washington lubab enesele Ukrainas ja teistes temasarnastes riikides — nagu muuhulgas ka Venemaal endal.) Kui oletada, et neil kontaktidel on mingusugunegi tähendus, siis võib Moskva arvele kirjutada ainult ühe tõepärase motiivi. Mainitud Euroopa parteid ei poolda Venemaa-vastaseid sanktsioone, mis kehtestati seejärel, kui Venemaa „asja eest, teist taga" annekteeris Krimmi. Need sanktsioonid tekitavad kahju, kuid iga tegevus toob endaga kaasa vastutegevuse (ehkki seda aabitsatõde ei ole Washington senimaani omandanud).

Meile ei ole kättesaadav tõde Süüria sõja kohta, peale selle, et see on õudne ja et seal on palju inimkaotusi. Selles plaanis osutume meie samuti ohvriteks. Seetõttu käitun ma siinkohal agnostikuna, kaldumata ei ühele ega teisele poole. Me pöörame tähelepanu, teeme ettepanekuid, mida teha annab, aga teame väga vähe. Ma ei näe, millise põhjendatud seisukoha võiks siin võtta. Pidevalt soovitatakse meil uskuda, aga mitte vaadata ega mõelda. Aga et vältida vääraid järeldusi ja mitte alluda propaganadamasina survele, tuleb tõele näkku vaadata. Tõde tuleb ära oodata, ja saabuma peab see erapooletutest allikatest. Ses suhtes teevad lääneriikide valitsusvälised organisatsioonid, nagu näiteks Piirideta Arstid, suurt tööd, selles pole kahtlust; kuid erapooletuteks neid nimetada ei saa, kuivõrd teatud juhtudel osutub täiesti silmanähtavaks nende selge läänemeelsus. Täpselt samaviisi nagu „sõjakuritegusid" praegu liialt sageli politiseeritakse, kistes esile idee, mida tuleb uskuda, omamata selgeid ja kindlaid tõendeid — ega ausalt öeldes üldse mitte mingeid tõendeid. Kas Venemaa sooritas Süürias sõjakuritegusid? Siin ei saa vastata „ei" ega „jah". Aga Ameerika Ühendriigid? Täpselt sama lugu.

Ajakiri Nation esitas oma möödunud nädala juhtkirjas nõudmise: näidake meile tõendeid kogu sellest Venemaa väidetavast sekkumisest USA poliitikaprotsessi.

Hillary Clintoni valimisstaapi juhtinud Robby Mook teatas möödunud suvel juba paar tundi pärast elektronposti lekete ilmsikstulekut, seejuures väga enesekindlalt, et seda tegid venelased. Demokraadid olid nende motiivides niiväga veendunud. Sellest ajast peale sunnib nende hämar afäär mind ütlema: ma usun siis, kui näen tõendeid, seni aga — mitte mingil juhul. Sellega seoses paar seika veel. Esiteks, paljud kõrge kvalifikatsiooniga eriteenistuste veteranid, kaasa arvatud austatud Ray McGovern, ütlevad täna, et e-posti infoleke oli tõenäoliselt omainimeste kätetöö, mitte häkkerite sissetungi tulemus. Seegi väärib tähelepanelikku uurimist, kuigi peavoolumeediast ei leia te selle kohta sõnakestki. Teiseks, oletame hetkekes, et süüdi on tõepoolest Venemaa. Kuid Washingtoni küberruumis laiunud tigeda õõnestuskampaania taustal ei kujuta see leke endast midagi enamat kollast karva seltskonnakroonikast. Kolmandaks, on ka üldisem kontekst — ja seda tuleb tingimata silmas pidada. Arvestades kõike seda, millega USA viimasel ajal Venemaad kostitab — riigipööre tema ukse all, karmid sanktsioonid, lakkamatu sõjahüsteeria Washingtonis, NATO kohaloleku tugevdamine mõne kilomeetri kaugusel Venemaa piirist — on elektronposti sissemurdmine väga tagasihoidlik vastus.

Esimene õppetund kõigile russofoobidele, eriti aga nende „edumeelsele" eriliigile on: säärase kergeusklikkusest joobumise eest tuleb maksta. See loob tingimused maailma niigi pingeohtliku olukorra edasiseks süvenemiseks. Võidavad aga sellest ennekõike Pentagon, tema tütarettevõte NATO, sõjatöösturid ning kolme esimese huvides tegutsev sõjapartei Kapitooliumi künkal. Küsige endalt, liberaalid: kas me tahame nende jõududega ühineda? Te olete järsku otsustanud uskuda LKA-d paljast sõnast, mida iganes ta ka ei lausuks. Te võtate tõe pähe seda, mida avaldab Times, puhta tõe pähe, ilma piisakesegi valeta — ainult sellepärast, et tegemist on Timesiga? See on üsna imelik, kui meenutada antud organisatsioonide tegevuse ajalugu, kus pole sugugi vähe musti plekke. Imelik on seegi, et russofoobset rünnakut veab eest Demokraatlik Partei — inimkooslus suure algustähega. Tavaliselt tegelesid sellega parempoolsed reaktsionäärid. Tekib mulje, et oled ühtäkki Rip Van Winkle, kes ärkab üles hoopis teises maailmas.

Enimal määral suurendab üleüldine valitsev russofoobia Ameerika Ühendriikide isolatsiooni rahvusvahelistes küsimustes. Seda on juba mitu aastat selgesti näha, kuid räägime sellest harva. Ja selles peitub veel üks meie vassimine. Sisuliselt tegutseb Washington tänapäevani Bush-noorema põhimõtel „kes ei ole meiega, on meie vastu" — maailm aga kaldub järjepidevalt teise leeri poole. Meie jõupingutuste tulemusena ei jää üksindusse mitte venelased, vaid meie.

Ei ole ilmekamat näidet kui Aleppo. Süüria puhul kujutab meie teadvus endast propagandakampaania objekti otse kaasaegse PR-tööstuse isa Edward Bernays´õpikust, millest oleme juba rääkinud. Nüüd on meie „mõõdukad" — needsamad heatahtlikud demokraadid, kes linnast põgenenud tsiviilekanikke maha lasksid, seejärel aga matsid nad ühishaudadesse (koos kõige muuga) — Aleppo idaosast minema kihutatud. Ja mis meil siis on? On vaat mis. Venemaa, Iraan ja Türgi saavad Moskvas kokku, rõhutatult eirates USA-d, ja kuulutavad end Süüria kriisi poliitilise lahendamise garantideks. Meil aga on veel imetlusväärne vastus Obama administratsioonilt: ei see, ei toimi, mitte kunagi ega mingi hinna eest. Jääme jälgima, kuidas USA kõigest jõust sellele protsessile kaikaid kodaratesse loobib.

Nüüd aga jõudsime olulise küsimuseni käestlastud võimalustest. Russofoobid võivad kui palju tahes halada kurja Venemaa ja tema salakavala juhtkonna üle, kuid sellegi eest tuleb oma lõivu maksta. Tegelikkus on selline, et kuni Washington ei õpi Moskvaga paljudes, väga paljudes vastastikust huvi pakkuvates küsimustes koostööd tegema, jääb probleemidele lahenduse leidmine talle kättesaamatuks. Mõnedel juhtudel aga (Ukraina, Süüria) mõõdetakse lõivu koostööst keeldumise eest kaotatud elude ja hävinud ühiskondade kujul. Obama administratsioon on palju aastaid raisanud Venemaa alandamisele, väites, et tegemist ei ole millegi enama kui oma piirkonna suurriigiga. Tunnistagem lõpuks ometi, et see on üks meie järjekordne vassimine, kusjuures üks kõige destruktiivsemaid.

Õppetund number kaks russofoobidele ja nende liberaalsetele mõttekaaslastele: kujutades Vladimir Putinit säärase Peltsebulina, võtate enda peale teatud kindla vastutuse. Ja selgi puhul tekib teil idiootlikult vastupandamatu tung suurriikliku rivaliteedi ja „asendamatu rahva" kontseptsiooni järele.
Vahemärkuseks. Igaüks, kes on suuteline mõtlema erapooletult (hei, kas selliseid leidub?) ei saa jätta nägemata Venemaa presidendis tõsist ja tõhusat riigitegelast, kes on hästi kursis ajaloo ja nende jõududega, mis seda kujundavad. Pean lisama, et selleks ei pea teda tingmata armastama. Ta on oma õigsust paljus tõestanud. Ja see on üks põjustest, mis Washingtoni poliitiline klikk kutsub meid kõiki üles teda vihkama. Minu hinnangul peavad ameeriklased käsitlema Venemaa küsimust esmaste ja teiseste vastuolude pinnal — suuremas ja väiksemas mõõtkavas antagonismidena. Venelastel, nagu kõigil teistelgi, on küllaltki palju siseriiklikke probleeme, ja väga paljud välismaalased on nende probleemide pärast kangesti mures. Kuid Venemaa probleemid tuleb lahendada venelastel endil, millest ma olen juba mitmeid kordi rääkinud. Ning kõik need probleemid on teisejärgulised võreldes meie sajandi põhiküsimusega, milleks on pariteet Lääne ja mitte-Lääne vahel.

Mõista Venemaad ja tema juhtkonda ülalmainitud raamides — see tähendab seista silm silma vastu meie russofoobse enamuse ebardlikkusega ja küsida, miks kuuluvad selle enamuse hulka inimesed, kes nimetavad ennast „edumeelseteks".

* * *

„Maailmas on kaks suurt rahvast. Esimene neist on Venemaa, seniajani barbaarne, kuid suur ja austust vääriv… Teine on Ameerika, entusiastlik ja ebaküps demokraatia, mis ei tunne mingeid piiranguid. Maailma tulevik lasub nende kahe suure riigi vahel. Kunagi nad põrkavad omavahel kokku ja me näeme niisugust võitlust, mida keegi pole uneski näinud."

Vaat kui kord juba ei ole vedanud, siis ei vedanud, mõtlen iga kord, kui taas seda lõiku loen.

Need on prantsuse ajaloolase ja kriitiku Charles Augustin de Sainte-Beuve´i sõnad, tema poolt erakordse läbinägelikkusega 1847. aastal kirja pandud. See on üks esimesi kirjeldusi sellest vaenust, mis täna meie silme ees lahti rullub. Kuus aastat hiljem kutsus üks saksa mõtleja esimesena üles looma Euroopa riikide liitu tugevneva tsaari-Venemaa vastu. Seejärel ilmusid raskekaallased nagu Nietzsche ja kuulus prantsuse ajaloolane Jules Michelet (oma häbiks ei pidanud ta venelasi inimesteks). 1870. aastateks oli „Lääne idee" (praegu tähendab see transatlantilist allianssi) juba populaarsust võitnud. Ja nimelt siis sündis kurikuulus mõte Lääne kaitsmisest „teiste", see tähendab — Ida eest.

Seda lugu on meil tarvis teada. See on meie ajalugu. Külma sõja aastatel saavutas pikka aega „kahe suure riigi" vahel küpsenud de Sainte-Beuve´i kriis oma apogee siis, kui me olime valmis oma tuumarelva keeles ütlema, et inimese elu iseenesest ei ole sugugi nii tähtis kui meie võit Ida üle venelaste kehastuses. Nüüdne russofoobia esiletõus on lihtsalt uueks peakükiks selles loos.

Meil on selged kohustused. Esimene — näha kõike selgesti. Tuleb „väljuda meie möödaniku raamidest", nagu kunagi lausus Nietzsche. Teine kohustus — näha arvamuste lahknevust Lääne ja mitte-Lääne vahel sellisena, nagu see tegelikult on, see tähendab mõista, et vaidlemine on mõttetu tegevus, kui see püsib juuripidi kujutluses, et inimkonna püüdlusi saab rahuldada ainult üks ühiskondlik-poliitiline mudel. Kolmandaks, tuleb loobuda selle võitluse jätkamisest. See tähendab — öelda sellest lahti globaalse mitmekesisuse, variantide ja eelistuste paljususe huvides. See on ülesanne 21. sajandi tarvis. Seevastu lärmakad ja rohmakad russofoobsed rünnakud, mis meid tabada võivad, ei ole midagi muud kui vastuseis uuele ajale.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
russofoobia, Vladimir Putin, Venemaa